NÄDALA RAAMAT | Ilma teisi naisi maha tegemata – Katrin Ruusi debüüt on paganama hea!

Sveta Grigorjeva luges „Prügimaja Dionysost“ ja imestab, miks mehed seda arvustavad teisi naisi kritseerides.

Ei saagi enam aru, mis värk see on, et nii mõnigi meeskriitik, näiteks Lauri Sommer Sirbis Janika Läänemetsa uuest kogust rääkides või Toomas Raudam Postimehe veergudel Ruusi „Prügimaja Dionysosest“ kirjutamas kiidavad arvustatavaid naisi ja nende loomingut teisi naisi maha tehes. Justkui teiste naiste arvelt. Kas ilma selleta on tõesti raske öelda: raamat on kõva! Lisamata „aga vat need teised naiskad kirjutavad mingit menstruaalpoeesiat või on lihtsalt nõmedad feminatsid – vabandust – nistid“. Ons tõesti see nii raske, seltsimehed-kriitikud?

Igal juhul olgu see kirjutis siin üheks taoliseks näiteks, et ilma naisi teineteisele vastandavate kunstlike binaarsusteta on siiski – uskumatu, aga tõsi – võimalik arvustada! Võib juurde lugeda näiteks Vilja Kiisleri mõnusat arvustust Loomingus ja Mari Kuke kirjutist Maalehes, mis suudavad samuti(!) rääkida teosest endast ning üldsegi mitte kõrvalistest naistest, kes ei puutu mitte kuidagi Ruusi loomingusse...