ARVUSTUS | Jesper Parve raamat keskendub loosunglikele lausetele suhetest ja meheks olemisest, teine oluline teema on joomine

Jesper Parve „Vaba“ keskendub loosunglikele lausetele suhetest ja meheks olemisest, teine oluline teema on joomine, kirjutab Mae Lender.

Hiiumaa on kui peol sukapitsi välgutav näitsik, kes hoolimata esimese hetke frivoolsest käitumisest end siiski kergesti kätte ei anna. Nii on saar hullutanud rohkelt teisigi suvitajaid, kellest kõik muidugi sinna kinnisvara ostma ei hakka. Parved hakkasid. Järgmiseks näidake mulle suve- või võsahiidlast, kes ühel hetkel ei mängi mõttega „hm, aga kui koliks sinna päriselt elama“. Suviti ja pühade ajal saarel viibides on need mõttemängud varmad tekkima. Parvedel tekkisid niisamuti. Koroonapandeemia ja ees terendav isolatsioon andsid vaid hoogu takka ja nii perepea – kirjanduslikult hästi sobiva – viimase veel vabalt liikuva praamiga mandrilt pere ja selleaegse eluaseme juurde naasiski.

Nii saamegi teada, et kui Jesper Parve perega Hiiumaale jõudis, sai elu seal kohe ilusam ja lootusrikkam. Ilu ja lootust tõi juurde seesamune mees ise ka. Poole hinnaga kätte saadud räämas turismitalu löödi lille, lasteaed-algkool tõmmati mürinal käima, avati suvekohvik, korraldati mõni kontsert ja nipet-näpet veel. Saladuskatte all võib öelda, et reipa hurraaga asuvad tegudele paljud uued tulijad – plaanid on suured, ülejääv energia suuremgi veel. Pärishiidlased ei tee saladust ajaga omandatud tarkusest, et viis aastat on lakmuspaberiks, kes jääb ja kes lahkub. Mõni ei harju meretaguse eluga, mõnel lihtsalt kaob uudsuse võlu.