Andrei Hvostov: Draamateatri „Solaris“. Nagu lõputu seksuaalakt

Andrei Hvostov käis vaatamas ulmeklassika värsket lavastust, saades tugeva laksu kaamoseaja hallusega võitlemisel.

Poola kirjaniku Stanisław Lemi romaan „Solaris“ on lugu sellest, kuidas inimkond sai lõpuks ometi kauaoodatud kontakti maavälise tsivilisatsiooniga. Kindlasti kauaoodatud, sest esimene vastavasisuline kirjanduslik teos, mis paigutub sci-fi žanrisse, kirjutati meie ajaarvamise 2. sajandil kreeka kirjaniku Lukianose poolt. Seal on kõik kaanonile vastav – reis Veenusele ja Kuule, tsivilisatsioonide vaheline sõda, antropomorfsed seenetaolised elusorganismid ja muu taolisele kirjandusliigile kohustuslik põnevus.

Inimkonna kontakti maavälise mõistusega võiks ette kujutada kahe stsenaariumina. Esimene oleks selline, kus maavälised on meist nii palju üle ning ees, et inimesed ei huvita neid absoluutselt. Nad ei märkagi inimesi. Nagu elevant sipelgat. Aga sellisel mittemärkamisel põhinevat lugu eriti ei kirjuta, filmi ei vänta, lavastust ei loo. Kui just pole vennad Strugatskid, kes kirjutasid romaani „Väljasõit rohelusse“, mis rangelt võttes samuti ei kirjelda kontakti ennast, vaid pelgalt selle tagajärgi. Teine stsenaarium on klassikaline, nagu selle juba Lukianos välja mõtles ning mis on tänase päevani ülimalt populaarne loo jutustamise viis. Inimesed kohtuvad maavälistega, alustades nendega kas vastastikku kasulikku dialoogi või hakates sõdima, sõlmides lõpuks rahu. Taas vastastikku kasuliku. Kogu see „Star Treki“ maailm.