NÄDALA RAAMAT | „Mis kurat ta sinna Venemaale ronis,“ oli esimene mõte Norra menukirjaniku uut romaani kätte võttes

Valner Valme luges Norra staarkirjaniku Karl Ove Knausgårdi reisi Venemaale, norra ja vene inimeste argiellu ning surematusse.

„Mis kurat ta sinna Venemaale ronis,“ oli esimene mõte Norra menukirjaniku Karl Ove Knausgårdi uut tõlkeromaani „Igaviku metsa hundid“ kätte võttes. Nii Moliere’i parafraseerides avasin kõhklemisi raamatu. Eriti ei kipu Venemaale-galeerile, isegi raamatu kaudu. Knausgård püüab kaua suletud olnud ja nüüd jälle isolatsioonis maad avada, inimlikustada „tavaliste“ vene inimeste kujutamise kaudu, eeskujuks vene klassikud.

See vene hing! Kui sa minuga koos ei joo, tapan ära. See on muidugi liialdus, mul on Eestis mitmeid lahedaid vene tuttavaid, kes ei vasta negatiivsetele ega võib-olla ka mitte positiivsetele klišeedele „venelasest kui sellisest“. Ja mu lemmikkirjanik on Andrei Ivanov. Ent Venemaa, suur ja lai, pole mulle põnev nagu vist ka paljudele idaeurooplastele, kes on näinud Nõukogude ja Putini aega. Neil kahel ajal pole muud vahet kui diktaatori nimi. Aga see ei ole põnev. See on õudne.