Tollal kerkis prantslaste ette küsimus, kellele kohalikest rahvastest või usurühmadest toetuda. Näiteks Liibanonis panustati kohalikele kristlastele, tuntud kui maroniidid. Süüria oli rahvuslikult ja usuliselt sama kirju nagu Liibanon. Lausa nii kirju, et prantslaste koloniaalvõimu esimestel aastatel moodustati Süüria territooriumil mitu erinevat riiklikku moodustist.