Läbipõlemise ajastu. Kolme noore lood. „Teine kord oli nii rets, et taastun siiani – kolm aastat hiljem“

Läbipõlemine mõjutab enim just noori, kes proovivad äreva maailma kiuste elus jalad alla saada. Paljud rabavad poolvigasena edasi, et endale kodu osta.

Kümme aastat tagasi oli läbipõlemise tõttu terves Eestis haiguslehel ainult kaks inimest. Viie aasta eest oli neid 33.

Tänavu juba kümme korda rohkem ehk 324.

Vaevalt keegi enam üllatub, kui kuuleb, et tema tuttav, kolleeg või lähedane on läbi põlenud. Läbipõlemist diagnoositakse viis korda rohkem kui viis aastat tagasi, lisaks need, kes arstile ei jõuagi.

Üks läbipõlenu oli tervisekassa andmetel töövõimetuslehel 212 päeva. Keskmiselt ollakse eemal veidi üle kuu.

Noored põlevad sageli läbi just esimestel töökohtadel, kui on vaja endale ühiskonnas koht välja võidelda, ennast tõestada ja raha teenida, et iseseisvat elu alustada.

Mitte keegi ei ütle, et see peab olema lihtne. Aga kas see peab olema nii raske?

Ühest brittide eelmise aasta uuringust selgus, et pooled alla 30aastased küsitletud tunnevad end pidevalt väsinuna. Umbes iga viies ütles, et on läbi põlenud. Ajal, mil nad peaksid olema oma eluenergia tipus.

Midagi on väga valesti.

Meriene lugu. Ma ei tulnud töölt ära, sest tahtsin endale kodu osta

Meriene Linnasmägi, 32

Olin 23, kui esimest korda läbi põlesin. Õppisin Tallinna Ülikoolis kolmandal kursusel. Samal ajal pidasin koos vanematega vanalinnas restorani. Tegime kõik nullist, remontisime ruume. Kõik tundus uus ja äge.

Iga aastaga mu vastutus restoranis kasvas. Alustasin teenindajana, siis hakkasin juhtima tiime, siis tegema tööintervjuusid. Ma ei kannata, kui asjad ei ole süstematiseeritud. Kui midagi pole korras, võtan ja teen korda. Juba lasteaias marssisin juhataja kabinetti sisse ja ütlesin: kuulge, vabandust, see asi vajab korrastamist.

Järsku oli aga kõike hästi palju.