21.12.2024, 08:30
Läbipõlemise ajastu. Kolme noore lood. „Teine kord oli nii rets, et taastun siiani – kolm aastat hiljem“
Läbipõlemine mõjutab enim just noori, kes proovivad äreva maailma kiuste elus jalad alla saada. Paljud rabavad poolvigasena edasi, et endale kodu osta.
KOLME NOORE LOOD: Ilona, Gustav ja Meriene põlesid kahekümnendates läbi. Kõik sai alguse väga suurtest ootustest iseendale.
FOTO: | Delfi Meedia
Kümme aastat tagasi oli läbipõlemise tõttu terves Eestis haiguslehel ainult kaks inimest. Viie aasta eest oli neid 33.
Tänavu juba kümme korda rohkem ehk 324.
Vaevalt keegi enam üllatub, kui kuuleb, et tema tuttav, kolleeg või lähedane on läbi põlenud. Läbipõlemist diagnoositakse viis korda rohkem kui viis aastat tagasi, lisaks need, kes arstile ei jõuagi.
Üks läbipõlenu oli tervisekassa andmetel töövõimetuslehel 212 päeva. Keskmiselt ollakse eemal veidi üle kuu.
Noored põlevad sageli läbi just esimestel töökohtadel, kui on vaja endale ühiskonnas koht välja võidelda, ennast tõestada ja raha teenida, et iseseisvat elu alustada.
Mitte keegi ei ütle, et see peab olema lihtne. Aga kas see peab olema nii raske?
Ühest brittide eelmise aasta uuringust selgus, et pooled alla 30aastased küsitletud tunnevad end pidevalt väsinuna. Umbes iga viies ütles, et on läbi põlenud. Ajal, mil nad peaksid olema oma eluenergia tipus.
Midagi on väga valesti.
Meriene lugu. Ma ei tulnud töölt ära, sest tahtsin endale kodu osta
Meriene Linnasmägi, 32
Olin 23, kui esimest korda läbi põlesin. Õppisin Tallinna Ülikoolis kolmandal kursusel. Samal ajal pidasin koos vanematega vanalinnas restorani. Tegime kõik nullist, remontisime ruume. Kõik tundus uus ja äge.
Iga aastaga mu vastutus restoranis kasvas. Alustasin teenindajana, siis hakkasin juhtima tiime, siis tegema tööintervjuusid. Ma ei kannata, kui asjad ei ole süstematiseeritud. Kui midagi pole korras, võtan ja teen korda. Juba lasteaias marssisin juhataja kabinetti sisse ja ütlesin: kuulge, vabandust, see asi vajab korrastamist.
Järsku oli aga kõike hästi palju. Keset kolmandat kursust võtsin akadeemilise puhkuse. Ma ei jõudnud käia täiskohaga ülikoolis ja teha täiskohaga tööd. Olin retsilt väsinud, aga tööl muudkui ketras ja ketras, kuniks ühel päeval tundsin – ei suuda enam.
Lõplik klikk käis siis, kui üks töökaaslane depressiooni tagajärjel lahkus. Sain aru, et ma ei jaksa enam. Ütlesin vanematele: paneme restorani kinni. Meil on hea suhe, nad said aru. 2015. aastal sulgesimegi restorani.
Ma kadusin kuhugi musta auku. Depressioon, ei saanud magada. Lõpuks mul olid sellised paanikahood, et ma ei suutnud korterist välja astuda. Helistasin isale ja ütlesin: ma ei tea, mida teha. Ta pani mulle psühhiaatri juurde aja. Ma tõmbasin kõik paariks kuuks nulli. Läksin kodust välja ainult selleks, et psühhiaatrile ja toidupoodi minna.
Kui nägin aknast mõnd tuttavat, peitsin end teise tuppa ära.
Elasin tol ajal üksi vanalinnas üürikorteris. Olin terve suve kodus teki all. Vahtisin lage ja sarju. Kui pidin kuhugi minema, hakkasid enne väljumist käed värisema. Aknast paistis Harjumägi, kus sõbrad istumas käisid. Kui nägin aknast mõnd tuttavat, peitsin end teise tuppa ära.
Psühhiaater andis rohud, mis lasid magada. Ma polnud enam ööpäevade kaupa üleval. Asi hakkas paranema.
Sügiseks olin piisavalt taastunud ja läksin tööle oma sõprade baari. Ütlesin: andke võimalikult vähe vastutust, tulen lihtsalt baaridaamiks. Kolm aastat hiljem lõpetasin juhatajana.
Suhe alkoholiga oli neil aastatel muidugi kehv. Arvan, et ei leidu kedagi, kes selles baariskeenes töötaks ja alkoholiga sõber oleks. Nüüd pole ma kolm aastat alkoholi ega nikotiini tarbinud. Aga ma jõudsin selleni tänu ravimitele. Antidepressandid on mind väga aidanud. Võtan neid siiani.
Kolm aastat tagasi järgmises töökohas põlesin uuesti läbi.
Teenindustööst oli villand. Ei tahtnud terve elu kohvitasse ritta laduda.
Sain tutvuse kaudu tööle üritusturundusagentuuri. See töö oli nii crazy, et juba esmaspäeva lõunaks oli tunne, et andke mulle klaas veini. Töötempo ja juhtimiskultuur oli mäda. Teadsin, et boss on hull, sõbranna oli hoiatanud. Ta oli kolmes kõnes korraga: ühel koosolekul füüsiliselt, Airpods kõrvas, iPad käes. Aga ma olin oma piirid temaga paika pannud ja kõik oli okei.
Kuni tuli koroona. Hakkasime korraldama virtuaalüritusi. Kuna olime esimesed, kasvas see asi väga suureks. Mind paluti regioonijuhiks. Boss eeldas, et olen olemas 24/7. Saatis öösel kell kolm meile.
2021 jaanuaris oli tempo nii rets, et mul oli 20 päeva järjest migreen. Märtsis sain aru, et paremaks ei lähe. Tööpäevad kestsid 14 tundi. Kogu aeg oli hirm, et kui ütled, et sa ei jõua enam, vead teisi alt ja firmal läheb halvasti. Lisaks hirmutati sellega, et kui te mingeid summasid täis ei teeni, peame kellegi lahti laskma.
Need, kellel on ükskõik, ei põle läbi. See juhtub siis, kui sa oled valmis andma endast tüki ära.
Kogu aeg oli hirm, et kui ütled, et sa ei jõua enam, vead teisi alt ja firmal läheb halvasti.
Pauk tuli siis, kui läksin perearsti juurde koroonavaktsiini tegema, ta mõõtis vererõhku ja ütles: kirjutan sulle haiguslehe, sa ei lähe tööle tagasi, jääd kaheks kuuks koju. Emotsionaalse enesetunde hindamise küsimustikust selgus, et kõik on punases. Sain esimest korda antidepressandid ja saatekirja teraapiasse. Ning olingi mitu kuud haiguslehel.
Kui tagasi läksin, pidasin vastu paar nädalat. Viimseks piisaks oli see, et boss helistas pühapäeva õhtul rasedale kolleegile ja teatas: mine nüüd poodi ja osta Red Bulli, sa pead hommikuks hanke valmis kirjutama. Siis võtsin kogu oma puhkuse korraga välja.
Ma ei suutnud tööd teha. Ma ei suutnud enam midagi teha.
Ma ei tulnud sealt varem ära, sest ma tahtsin endale oma kodu osta. Kinnisvaraturg oli crazy. Pidin iga päev elama teadmisega, et äkki pean homme pangale kõik ette näitama ja kui mul tööd ei ole, siis ma lihtsalt ei saa endale korterit.
Kohe, kui pangalt positiivne laenuotsus tuli, otsustasin töölt lahkuda. Pärast mind läks sealt riburadapidi teisigi läbipõlenuid minema.
Diagnoosimata ATH-naiste seas on palju neid, kes põletavad end läbi, sest standardid endale on nii kõrged.
Teine läbipõlemine oli nii rets, et osaliselt taastun siiani – kolm aastat hiljem. Vahepeal proovisin poole kohaga kontoriassistendi tööd, aga see oli minu jaoks liiga karm. Ma ei tea, kas mu töövõime kunagi täielikult taastubki. Läbipõlemisega avaldus mul uuesti ka artriit, mis tekkis lapsena põlvevigastuse tõttu ja oli aastaid remissioonis olnud. Artriidi tõttu määrati mulle mitmeks aastaks osaline töövõime. Lisaks muutusin ma peaaegu kõige vastu allergiliseks. Saan siiani kord kuus bioloogilist ravi.
Sain teise läbipõlemisega ka ATH diagnoosi, mis selgitas, miks ma ei suutnud koolitunnis niisama istuda, aga võisin poole ööni ägedaid üritusi korraldada.
Ma olen alati olnud räigelt kohusetundlik. On olnud raske öelda ei. Diagnoosimata ATH-naiste seas on palju neid, kes põletavad end läbi, sest standardid endale on nii kõrged. Kui sain lõpukirjandi eest 96 punkti, mõtlesin: fakk, oleks võinud sada saada.
Kolm aastat tagasi hakkasin oma elu ümber korraldama. Võtsime koera, millest olime elukaaslasega ammu unistanud. Olin pool aastat artriidiga haiguslehel, lihtsalt koeraga kodus. Pere ja partner olid toetavad. Koer kohustas jalutama minema. Hakkasin ATH rohtusid võtma. Kõik läks tasapisi paremaks.
Kaks aastat tagasi hakkasin taas vaikselt tööle. Seekord vabakutselise projektijuhina. Minu tempo oli kaks projekti aastas, elasin minimaalse sissetulekuga. Olen teinud tööd PÖFFile ja sain ka ühte Soome produktsiooni tööle. Täpselt selline töö, mida sain kodus teki alt vaikselt nokitseda ning siis vahetult enne üritust kaks nädalat kohapeal olla. Teadsin, et kui midagi läheb kategooriliselt pekki, saan oma vanemate poole pöörduda, küll midagi koos välja mõtleme.
Võtsin vastu otsuse, et ma ei lähe enam kunagi elus täiskohaga tööle. Ma pole selleks võimelinegi, aga ma ka ei taha lõhkuda oma elu kellegi teise kasumi nimel. Olen freelancer. Õnneks on mul võimalus valida, kellega koos töötan.
Proovin nüüd elada nii, et läheksin võimalikult vähe närvi. Kui tööl on kiire ja mees kutsub koeraga metsa jalutama, siis löön arvuti kinni ja lähen. Jõuan kord nädalas jõusaali – aju on nii vaikne pärast seda.
Mõtlen sellele, mis on päriselt tähtis. Agentuuris töötades ärkasin tund aega varem, et meiki teha, aga keda kotib?
Olen sotsiaalmeedia kaudu leidnud enda ellu inimesi, kel on sarnane taust – tahaks olla hullult edukas ja lahe, aga üldse ei taha uuesti läbi põleda. Nüüd meil on väike mastermind-grupp, kohtume iga kuu. Paranevad overachiever’id. Harjutame end enese vastu lahked olema.
Käin praegu EBSis kursustel, plaanin sinna ärijuhtimist õppima minna.
Olen nii palju halbu juhte näinud – tahan ise paremini teha.
Ilona lugu. Tõmbasin ennast pooleks, et saada finantsvabadus
Ilona Tint, 29
Tulin töölt ära 2022. aasta suvel.
Kahekümnendate eluaastate alguses põlesin ka tegelikult läbi, aga siis polnud see nii intensiivne. See juhtus ühel suvel, millest ma ei mäleta muud, kui et „kõik põles“ ja hästi kiire oli. Meil oli sõbrannaga foto- ja jumestusstuudio. See oli uus, äge ja pingeline aeg.
Tollal ma ei olnud meeldiv inimene, kellega aega veeta, ja mu toimetulekuviisid olid ennasthävitavad. Pidutsemine, alkohol ja veel rohkem tööd, vähe und. See kestis kolm-neli kuud, kuni käis klikk – see pole normaalne.
Läksin palgatööle noorsootöötajana. See tõmbas minu kui alustava ettevõtja rahalist stressi alla. Tegin seda tööd viis aastat. Jumestusettevõtet ja muid lisatöid selle kõrvalt.
2021. aasta koroonakriis oli noorsootöös väga stressirohke periood. Kogu aeg midagi muutus, stabiilsus puudus. Mul olid enda tööle ka hästi kõrged nõudmised. Hakkasin jälgima rahatarkuse kogukonda ja otsisin aina uusi võimalusi raha teenida, aga seda kõike oli ühel hetkel liiga palju.
Hommikuti käisin stuudios meike tegemas, ennelõunal läksin noortekeskusse ja koristasin lisatööna. Pärast seda tegutsesin sealsamas terve päeva noorsootöötajana – õhtul kaheksani välja. Nädalavahetustel tegin lisaprojekte, meike ja soenguid. Üritasin pühapäevi vabana hoida, aga alati see ei õnnestunud.
Vahepeal arvutasin oma töötunde. Selgus, et töötasin 60–70 tundi nädalas. Siis enam tunde ei jälginud.
Veetsin enamiku päevi unetuses ja valudes, mida arstid seletada ei osanud. Tundsin, et keha laguneb otsast ja aina hullemaks läheb.
Selle rütmiga kütsin umbes aasta aega. 2021. aasta suvel hakkas läbipõlemine vaikselt kerima.
Miks ma seda tegin? Kindlasti raha pärast. Vajadus endale mingit stabiilsust ja tagavara luua, koguda, investeerida. Ostsin Põlvasse korteri. Lisaks olin hamstrirattas nii tugevalt sees, et ei saanud aru, et pean maha hüppama. Mõtlesin, et elu nii käibki ja ainult nii jõuab kuhugi.
Finantsvabadus oli eesmärk, aga ma lihtsalt rabelesin selle suunas. Tõmbasin ennast pooleks, et olla ühel päeval vaba. Sain kuus kätte ainult tuhat eurot. Kolme aastaga kogusin umbes 10 000 eurot sääste ja investeeringuid, aga seda enda eest mitte hoolitsemise hinnaga.
Mu pere ja sõbrad elasid siis ka väga intensiivset tööelu. Kui panete sõbraga mõlemad hullu, hoiate koos seda pinget üleval. Kurdate, aga ei lõpeta rabelemist.
2022. aasta kevad oli hästi raske. Ma panin nelja tulpa kirja neli asja, mille eest pidin vastutama. Kõigega oli kiire. Järsku sain aru, et ma ei suuda sellega hakkama saada. Seda päriselt ongi palju. Ükski süsteem ega maagiline valem ei pane seda kõike korraga tööle.
Mul läks kolm-neli kuud aega, et aru saada, et olen endale liiga teinud. Füüsiline tervis hakkas lagunema. Veetsin enamiku päevi unetuses ja valudes, mida arstid seletada ei osanud. Tundsin, et keha laguneb otsast ja aina hullemaks läheb.
Kuid ma ei saanud ühtegi diagnoosi.
Ja siis käis klikk. Täiesti ootamatult. Töölt öeldi, et minu puhkusepäevad neile ei sobi, aga ma tean, et seal valdkonnas tegelikult ei ole vahet.
Saatsin endale üllatuseks päeva pealt lahkumisavalduse.
Kui see 30 päeva tiksuma hakkas, oli iga päevaga aina kergem olla. Noorsootöö on raske. Vahel pead 20 lapsega tööl üksi olema. See on kombo alarahastusest, missioonitööle rõhumisest, puudulikust tugisüsteemist.
Magasin nii öösel kui päeval. Ja nutsin, pingelangusest.
Esimene kuu aega pärast töölt ära tulekut oli mul telefon välja lülitatud. Magasin nii öösel kui päeval. Ja nutsin, pingelangusest. Ma ei vastanud millelegi, tõmbasin kogu oma elu nulli. See oli meeletu vabanemise tunne.
Pärast seda sõitsin oma sünnipäevaks suvel üksi Itaaliasse. Nädal aega ainult kõndisin ja magasin. Andsin endale lubaduse, et ma suve lõpuni isegi ei mõtle ühelegi lahendusele.
Vaikselt hakkas inimese tunne tagasi tulema. Äratuskella ei kasutanud, telefon oli hääletu peal, käisin ainult koertega jalutamas ja õues istumas. See oli üks lõpmatu pühapäev.
Alles pärast kümmet nädalat tekkis väike elevus, et äkki võiks midagi teha. Alguses tegin nädalas ainult neli tundi tööd. Katsetasin ettevõtjana uusi süsteeme, õppisin uusi asju, võtsin koolitusi. 70 tunnilt 4 tunnile oli suur hüpe, aga ma väsisin sellest neljatunnisest nädalast ära. Päevas üks-kaks tundi pingutada oli sel ajal suur asi.
Umbes aasta aega puudus mul sissetulek. Elasin säästudest, mille olin üle töötades teeninud. Ühiskondlikult ma tol ajal väärtuslik kodanik polnud, aga endale olin väga väärtuslik. Ütlesin sel ajal väga palju ei. 2023. aasta suveks olid mul taskud tühjad.
Palgatööle pole ma siiani tagasi läinud. Jumestusettevõttest loobusin, ja nüüd olen täiskohaga ettevõtja kahes teises valdkonnas. Peamiselt rahatarkus. Koolitan noori, teen töötube. Sisuliselt jätkan noorsootööd teises formaadis, aga hulga kasumlikumalt ja enesehoidlikumalt. Lisaks on mul kinnine rahatarkuse kogukond naistele. Teen ka muid koolitusi ja mentorlusi, pakun sotsiaalmeedia turundusteenuseid.
Kõik need ideed ja oskused sündisid siis, kui pikalt kodus olin. Mul läks lõpuks poolteist aastat, et aru saada, mida ma tegelikult teha tahan.
Soov läbipõlemist uuesti mitte kogeda on metsikult suur, aga ka hirm on hästi suur. Kuid nüüd olen rahulikum. Mul pole enam stressi ja muresid, sest ma ei võta enam asju nii tõsiselt. Kas keegi saab surma, kui sa ei vasta töövälisel ajal?
Praegu pole minu jaoks ükski asi nii kiire, et ma peaks oma heaolu selle nimel ohverdama. Palgatööl ma niimoodi mõelda ei suudaks. Mulle on kalendrivabadust vaja. Kui ma olen kell kolm väsinud, panen arvuti kinni ja jätkan siis, kui energiat on rohkem. Alustan tööd 10–11 ajal.
Ma pole elus teinud ajaliselt nii vähe tööd kui sel aastal ja ometi – mu selle aasta ettevõtte käive on neli korda suurem kui minu viimase palgatöö aastatulu. Aga see on olnud strateegiline plaan, tänu millele asjad hästi liiguvad. Sain abi ka coach’ilt ja mentoritelt.
Noored põlevad läbi, sest ühiskondlikud ootused on nii kõrged. Instagrami stooridest jääb mulje, et kõik teevad midagi kogu aeg, aga me postitame ainult siis, kui midagi ägedat teeme, mis võib olla vaid üks tund päevas. Me kõik arvame, et kõik teevad rohkem, kui nad tegelikult teevad. Kütame üksteist lõpmatuseni edasi.
Olen Instagramis oma läbipõlemise lugu avalikult jaganud, mille peale on paljud võõrad minuga ühendust võtnud ja olen nendega oma kogemusest rääkinud. Seda on inimestele tohutult vaja.
Olen endaga sõbraks saanud. Psühholoogi juures ma ei käinudki, aga mind aitas see, et ma kirjutasin hästi palju. Märkmikusse. Kirjutasin mõtted lõpuni, vaatasin end kõrvalt.
Aitasid ka raamatud „This is how you heal“ Brianna Wiestilt ja „Burnout“ Emily ja Amelia Nagoskilt. Need õpetasid mind ennast usaldama. Nüüd, kui on vaja mõni mure lahendada, ei haara ma kohe pliiatsi järele, vaid jätan selle mõtte mõneks päevaks alateadvusse. Küll ta lahenduse välja mõtleb. Ja kui mu aju ei tööta enam oma parimas vormis, on see märk sellest, et tuleb tempot maha võtta.
Gustavi lugu. Oma aeg oli ainult magades
Karl Gustav Adamsoo, 30
Põlesin läbi esimesel töökohal Tartu Jaan Poska gümnaasiumis meediaõpetuse õpetaja ja klassijuhatajana. Olin seal kokku neli aastat. Alustasin ülikooli – ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala – 3. kursuse kõrvalt.
Raha oli muidugi ka vaja, aga lisaks tajusin sotsiaalset survet, et ülikoolis käies ei saagi ainult õppimisele keskenduda. Paljud kursusekaaslased olid mega tegijad ja tublid. Ma ei julgenud olla loll või nõrk.
Meediaõpetuse andmine ei olnud mulle tohutu töö – see oli tore, sain ise valikkursust üles ehitada. Selle pealt mõtlesingi, et miks mitte võtta koormust juurde ja juhatada klassi. Tore oleks toetada 20 noort. Missioonitunne oli alguses suurem kui pärast.
Igas Poska klassis oli kaks klassijuhatajat, et koormust hajutada. Ja minu kaasklassijuhataja oli Reemo Voltri, kes oli kunagi minu enda klassijuhataja. Meil oli hea klapp.
Kui ma ise koolis käisin, tundsin palju puudust sellest, et õpetaja oleks klassi ees kui võrdne võrdsega, võtaks mind kui inimest, kui koostööpartnerit, et oleks vabam olla. Seetõttu proovisin ise klassi ees olla vahetum ja vabam. Nemad olid 16, mina 22.
Iga inimene tajub ära, kui palju teiselt inimeselt saab võtta. Ka ülemused tajuvad seda.
Iga inimene tajub ära, kui palju teiselt inimeselt saab võtta. Ka ülemused tajuvad seda.
Asi hakkas siis hapuks minema, kui ma olin avatum, kui peaks olema, ja uurisin, kuidas läheb – rohkem, kui peaks. Võtsin noorte muresid endaga kaasa. Kuna olin avatud, tulid noored oma muredega üha rohkem minu juurde.
Need lood olid nii võikad ja valusad. Mõni lugu tuli minuga ööni kaasa. Mõne noore jaoks olin kujunenud usaldusisikuks. Mõni tahtis tuge saada väljaspool õppeaega. Ma ei osanud professionaalset piiri tõmmata. Järsku olin kogu ärkveloleku aja üks usaldusisik. Oma aeg oli ainult magades.
Kui olin läbipõlemise piiril, tekkis mul ohvrimentaliteet. Tahtsin abi ja tähelepanu, aga mitte lahendusi. Et mind poputataks, pai tehtaks. Kunagi arvasin, et läbipõlemine on see, et olen pikali voodis, mustade nõude virn laeni. Nüüd tean, et läbipõlemine on ka siis, kui sa teed oma tööd edasi, aga kehvema kvaliteediga ja halva enesetundega.
Inimeste valulävi on nii erinev. Kui oled harjunud nii tundma, siis võib meelest ära minna, kuidas on hästi tunda. Läbipõlenud seisundiga saab harjuda. Tean inimesi, kes paistsid juba aastaid tagasi närvilised ja väsinud, aga töötavad praegu samas kohas edasi.
Läbipõlemise kõige mustem faas oli paar nädalat. Võtsin haiguslehe. Ei saanud süüa, magada. Lukustasin end magamistuppa. Nutsin end magama, nutsin ärgates. Süda oli paha. Maailmalõputunne oli peal, sest füüsiliselt oli juba nii halb.
Elasin vanemate juures. Nad proovisid mulle toeks olla, aga ma ei võtnud nende pakutud lahendusi vastu. Iga õhtu oli samasugune: läksin alumisele korrusele, rääkisime vanematega juttu. Igal õhtul sama jutt – tunnen end vastikult. Ema ütles, et kui sa minu abi vastu ei võta, siis ma ei jaksa sinu jaoks olemas olla. Ta polnud niimoodi kunagi varem öelnud.
Tänu sellele sain aru, et pean tegutsema. Järgmisel hommikul olin psühhiaatri ukse taga. Imekombel oli üks aeg kella kaheksaks vaba. Kui istusin ja ootasin, guugeldasin arsti nime. Nägin, et ta tervisetrendi reiting oli kaks tärni viiest.
See oli tõesti pigem jäik dialoog. Kartsin seal olla. Tundsin, nagu oleksin eksamil. Ta soovitas sporti teha ja raamatuid lugeda, kuigi ma olin just rääkinud, et isegi kodust väljumine oli minu jaoks meeletu samm. Aga sellest oli siiski abi, sest ta kirjutas mulle antidepressandid, mis aitasid mul mustast kohast välja saada ja paremuse poole liikuda.
Ainult tablettidest ei piisa, tuleb ise ka vaeva näha, näiteks teraapias käia. Psühholoog aitas mind väga, aga tema põles ka läbi. Loodan, et mitte minu tõttu!
Antidepressandid aitasid mustast kohast välja saada ja paremuse poole liikuda.
Läksin tööle tagasi, aga hakkasin distantseeruma. Sellest said ka õpilased aru. Tulin koolist ära, sest mõistsin, et ma ei saa samas süsteemis jätkata.
Täielikult tulin läbipõlemisest välja aasta-pooleteisega, aga pausi ma tööst ei võtnud. Seda küll soovitatakse teha, aga see on hästi raske. Et kui ma nüüd võtan pausi, siis kas see tähendab, et ma kukun täielikult maha?
Ülikooliõpingute alguseni on elu nii turvaliselt rööbastel. Koolisüsteemist tulnuna tundub aja maha võtmine feilimisena. Sundisin end edasi tegutsema. Kolisin Tallinna, et emotsionaalselt uus lehekülg keerata. Tartus hakkasid teatud kohad – näiteks Vanemuise mägi – mulle meenutama, kuidas ma end seal tundsin.
Mingite armidega tegelen tänase päevani. See läbi kärssamine oli nii vastik aeg, üritan selle kordumist vältida. Sest mu empaatia on ikka sama tugev, inimesena olen üldjoontes samasugune kui siis. Arvan, et kes korra on läbi põlenud, sellega käib see elu lõpuni mingil moel kaasas. Keerulisematel aegadel seisad nende mustritega uuesti silmitsi.
Läbipõlemisel on hästi suur hind, aga samas õpid ka ennast ja oma piire tundma. Kahju, kui see läheb nii kaugele, et ka tervisele mõjub, sest siis on sul kõigest juba täiesti suva.
Kui ma Tallinna tööle läksin, siis vestlusel ma läbipõlemist ei maininud. Uskusin, et see on punane lipp. Et just ülikooli lõpetanud tüüp on kolm kuud tagasi läbi põlenud, alles toibub ja tahab nüüd tööle tulla.
Õnneks mind võeti. Sellest ajast saati olen teinud erialast tööd kommunikatsioonijuhina. Praegu on tööl kõik hästi toetavad ja meil on nädala jooksul ka erinevaid vaimsele tervisele pühendatud üritusi. Vahepeal olid kord nädalas keset tööpäeva mindfulness’i vaikuseminutid.
Psühholoog aitas mind väga, aga tema põles ka läbi. Loodan, et mitte minu tõttu!
Nüüd saan aru, kui oluline on endale planeerida oma aega. Kui tiksud pimedatel õhtutel kodus ja sul pole lõõgastavat kosutavat tegevust, tulevad töömõtted paratamatult pähe tagasi. Ja siis sa ju oledki tööl, kui töömõtteid mõtled.
Noorte jaoks on praeguse aja foon väga ärev ja tundlik, kõik tundub habras ja hullumeelne. Kui maailm ümber on katki, lõhub see ka inimest ennast. Usun, et paljud näevad, kuidas inimesed on muutunud emotsionaalsemaks ja väsinumaks. Ei unistata pikalt, vaid mõeldakse, mis järgmine aasta saab. Kõik on ettearvamatu. Samal ajal peab oma isiklikku elu ja karjääri üles ehitama, leidma stabiilse elukoha. Vastutuse hüppeline kasv, suuremad mured, valusamad sündmused. Kui see kõik kokku võtta, võib selle raskuse all kergesti murduda. Kuulen, kuidas 30ndates inimesed saavad mikroinsulte ja -infarkte.
See on läbipõlemise ajastu.
Ülemaailmne trend
Töötervishoiuarst Evelyn Aaviksoo ütleb uuringute põhjal, et kõige suurem on läbipõlemise tunnustega töötajate hulk alla 30aastaste seas ja seda näeb ta ka enda kabinetis. Naisi ja mehi on pooleks.
Et läbipõlemine on mingi nõrkade haigus, on täielik müüt.
Noortele on omane hakata tööle suurte ideaalide ja ebarealistlike ootuste najal, aga just see võib nad esimesel töökohal läbi põletada, märgib Aaviksoo. „Sageli ka tööandjad eeldavad, et ülikoolist tulnu on valmis spetsialist. Sealt tulevad hästi suured konfliktid. See hulk, mida noor peab töökohal alustades õppima, põletabki läbi, kui keegi ei aita tal fookust hoida.“
Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Triinu-Mari Ots on töötanud perearstina 24 aastat. Veel kümme aastat tagasi oli üsna erakordne, et vaimse tervise tõttu perearstile pöörduti. „Nüüd on iga päev vähemalt üks selline pöördumine,“ ütleb ta.
Läbipõlenud jõuavad perearsti juurde siis, kui neil on juba tervisemure. „Sekkumata läbipõlemine viib varem või hiljem tõenäoliselt mingi meeleoluhäireni,“ teab arst. „Mulle hirmsasti meeldib Peaasja lähenemine, ennetav sekkumine.“ Peaasi.ee eesmärk on pakkuda teaduspõhist tuge vaimse tervisega tegelemisel.
Ots ütleb, et paneb läbipõlemise diagnoosi harva, sest pigem diagnoosib sellega kaasneva tervisehäire.
Eesti personalijuhtimise ühingu PARE tegevjuht Kai Saard põles ka ise noore juhina läbi, sest talle meeldis oma töö nii palju, et ta ei tõmmanud endale pidurit.
Parimaks juhtimise tööriistaks nimetab ta üks ühele vestlusi, mida peaksid kõik juhid tegema. „Soovitan töötajalt küsida, kui tihti ta vestelda soovib. Ja ka jooksvalt küsida, kuidas läheb. Et ei tuleks üllatusena, et keegi lahkumisavalduse lauale viskab. Küsi kas või seitse korda, kuidas läheb, et vastus kätte saada.“
Saard teeb juhina midagi tavatut. Aasta lõpus töökoormus veidi rahuneb ja ta soovitab tungivalt kõigil puhata – ametlikku puhkust võtmata. „Ütlen, et hoidke postkastil silm peal, aga ärge midagi tehke. Me oleme kõik valdkonna fännid ja vahel läheme üle piiri sooviga palju lahedaid asju ära teha.“
Kliinilise psühholoogi Dagmar Ainsoo sõnul põlevad läbi need, kes on tublid, entusiastlikud ja ambitsioonikad. „Et läbipõlemine on mingi nõrkade haigus, on täielik müüt. Mida kõrgemad ootused sul endale on, seda suurem on risk läbi põleda. Ja need ootused on noortel ülikõrged: ehita unicorn, ole finantsvaba, tee trenni, loe, kuula podcast’i, tee karjääri – juba eile.“
Nõudmised endale on kohati absurdsed. Psühholoogi kabinetti jõuavad noored, kes kahtlustavad, et neil on ATH, sest nad ei suuda pärast täispikka tööpäeva õhtul magistriloengus keskenduda. Aga oma ajult ei saagi seda eeldada.
„Sa ei saa endast iga päev kõike anda. Ole paindlik. Et tekiks parem arusaam, millal on kõrged standardid mõistlikud, millal mitte,“ annab kliiniline psühholoog nõu, kuidas paremini toime tulla.
Nagu paljud vaimse tervise probleemid, on ka läbipõlemine eri raskusastmetega, mitte jah-ei diagnoos. „Parem sekkuda varem,“ toonitab psühholoog. „Kõvemate läbipõlemiste puhul saavad minapilt ja enesehinnang nii suure paugu, et inimese uuesti kokku lappimine võtab kaua aega.“
Vaimse tervise kriisi selgitab ta muu hulgas kapitalistliku individualistliku töörabamise kultuuriga. „Liigina oleme üsna samasugused nagu aastatuhandeid tagasi, aga maailm on kiiresti ja drastiliselt muutunud. Me pole selleks loodud.“
Kuula samal teemal ka Ekspressi podcast’i:
