„RÖÖPRÄHKLEJAD“ | Sveta Grigorjeva: te rahajagajad ei tea Eesti kultuurist mitte midagi, teil on suva
(65)Luuletaja ja koreograaf Sveta Grigorjeva (36) julgeb nii endas kui ka kõiges muus kahelda. Ta ei karda sõnadega mängida ja neid teravalt ja tabavalt kasutada.
Grigorjeva ise nimetab end maailmaparandajaks ja see peegeldub ka tema loomingus. „Kui ma näen sotsiaalset ebaõiglust, siis mul kohe on vaja midagi kommenteerida, mis ajab päris paljusid räigelt närvi. Kui näen kuskil mingisugust ebakõla, tahan ma sellele osutada, tahan kuidagi mõnusamaks seda maailma muuta, nii endale kui teistele.“
Tema huvid ulatuvad feminismist kliimapoliitikani, aga ta ei piirdu ainult trendikate teemadega. „Mind huvitab kõik – palgavaesus, kultuuripoliitika. Ma ei pane endale raami ette, et sellest ma kindlasti räägin, aga sellest ei räägi.“
Trotslik loome
Kui Sveta Grigorjeva avaldas 2013. aastal luulekogu „Kes kardab Sveta Grigorjevat“, siis ta mäletab, et mees-kriitikud olid nii vihased. „Mis mõttes naine paneb oma näo kaane peale? Milline edevus, milline õudus!“ meenutab Grigorjeva reaktsioone. Talle endale meeldib läheneda aga hoopis nii, et mitte küsida „miks?“, vaid pigem: „miks mitte?“.
Grigorjeva loomingus on alati olnud midagi trotslikku, julgust vaidlustada normid. „Mulle tundub, et ühiskond on täis nähtamatuid norme, mida kõik võtavad iseenesestmõistetavalt. Aga kas need tegelikult on loomulikud? Mina tahan kahelda,“ ütleb ta.
Ema kutsus Svetat väiksena Sveaks, sest see tundus eestlaslik. Õppealajuhataja aga ütles tüdrukule keskkooli lõpus: kui sa oled Svea, siis muuda passis ka oma nimi ära.
See ajas tal närvi püsti. „Mis Svea! Ma olen Sveta, see on minu päris identiteet!“
Arusaamatud lükked kultuuri rahastuses
Grigorjeva sõnul kuivab meie kultuur praeguste lüketega kokku.
„Kui on vaja kuskilt raha võtta, siis me oleme nagu esimene rügement, kellelt võetakse kõik relvad ära, kõik paljaks. Selle asemel, et maksustada pankasid, võtame kultuurnikelt selle viimasegi raha ära!“
Ta pole rahul ka Eesti Tantsuagentuurilt (ETA) tegevustoetuse äravõtmisega. „Kuidas üldse selline mõte teoks sai? Kui me paneme selle baasi kinni, ei anna sellele ressurssi, siis ei saagi tippe tekkida.“
Praegu on Draamateater veel tugev, hindab Grigorjeva, aga hoiatab: „Kui perifeeria kokku kuivab, läheb ka peavoolukultuur kehvemaks.“
Luuletaja sõnul pole probleem alati isegi rahapuuduses, vaid pigem poliitikute hoiakutes. „Mulle tundub, et neil on suva. Mina räigelt armastan Eesti kultuuri, aga need tüübid, kes raha jagavad, mul on tunne, et nad ei armasta üldse seda.“
Poliitikast ei pääse
Grigorjevat raamidesse suruda ei saa. „Kui keegi palub mul teha lavastuse armastusest, siis ma ei tee seda perekonnamudelist, mida meile kogu aeg ette söödetakse. Minu jaoks on huvitavam kahelda ja küsida, miks me peame seda loomulikuks.“
Samas tõdeb Grigorjeva, et absoluutselt kõik on poliitiline, nii ka kunst.
Tema teosed on sageli tasakaaluks ühiskonna valupunktidele. „Kui maailm on agressiivne, ei taha ma õli tulle valada, vaid pakkuda kontrat.“
Grigorjeva kujutab end tulevikus ette suurtel lavalaudadel. „Loodan ka, et Venemaa ei tule meile kallale, loodetavasti seda ei juhtu, Putin võiks ära surra.“