ARVUSTUS | „Mootorsaed laulsid“ – sellist asja pole te kinos mitte kunagi näinud

„Mootorsaed laulsid“ rabab siiruse ja jaburusega ka paljunäinud vaatajaid, leiab Peeter Kormašov.

Õudusfilmid ei meeldi mulle absoluutselt, eriti mitte sellised, kus inimesi pooleks saetakse ja verd lendab. Muusikalid on lihtsalt tüütud (kas need üldse kellelegi meeldivad?). Segada need kaks asja kokku tundub veelgi halvem mõte, nii et rangelt võttes oleksin pidanud filmist „Mootorsaed laulsid“ kaugele eemale hoidma. Ometi sai sellest minu suurim elamus PÖFFil Matthias Glasneri kolmetunnise saksa filmi „Suremine“ kõrval.

„Mootorsaagide“ seansi alguses julgustas režissöör-stsenarist Sander Maran kaasa elama ja väga hea, et ta seda tegi, sest mõnede linateoste vaatamise ajal on võimatu vaikselt olla. See lõi ainulaadse atmosfääri, mida koges ka HÕFFi publik ning mis näiteks USAs on päris tavaline, eriti žanrifilmide festivalidel. Nagu vaataks mingit jaburat komöödiat sõbra elutoas, kus võib kõike vabalt kommenteerida, kõva häälega naerda ja huilata. Ja seda selle filmi ajal saab, nii et vähe pole.