Urmas Vadi „Jõ_l_jut_“: midagi on sootuks teisiti, päkapikud on kadunud?

Kirjanik Urmas Vadi jõulunovell.

false

Tahame või ei, alati saabub aastas see aeg, mil ööd on nii pikad, et päeva nende vahelt ei paistagi. Kogu maailm on kui vett täis valgunud kampsun. See vähene, mis mõneks tunniks välja valgustub, on nii alasti, miski ei varja enam inimese hinge, lehed puudelt on minema viidud. Kogu armetus on nii selgesti näha, veel pole lund, mis kataks maa ning muudaks teravad nurgad pehmeks ja kohevaks. Seni peame kokku hoidma ja selle aja üle elama, sest igale pimedusele järgneb valgus, mõõnale tõus, vihkamisele armastus! Räägitakse, et maailm pole enam endine, paljugi mis! Põhiväärtustes ja oma olemuses oleme me ikka endised, alati tulevad jõulud, saabub rahu ja vaikus ja mina, jõuluvana!

Kuid sel hommikul oli midagi sootuks teisiti! Tajusin seda veel enne, kui avasin silmad – kõik oli nii vaikne! Ma olin harjunud ärkama häälte peale, mis tulevad köögist, midagi säriseb pannil, kohvivesi läheb keema, keegi võtab ahjust pirukaid, kõik lõhnab, lisaks on õhus tunda kerget ärevust, pakitakse kinke, jäädakse üksteisele jalgu, tuleb ette ka sõnavahetust, aga siis tulengi mina, avan ukse ja tervitan oma kalleid päkapikke ja kõik asetub oma õigele kohale, algab jõuluhommik, saabub päev ja õhtu, mis on täis rõõmu ja küllust!