ARVUSTUS | Keda huvitavad naised?

Lavastuse „Ühiskondlikult kahjulik element“ suurim murekoht on üksluisus, kuigi teemad on aktuaalsed, leiab Emel-Elizabeth Tuulik.

Sakala 3, niiske november, kitsad toolid ja saal täis inimesi. Algab Helen Rekkori lavastatud „Ühiskondlikult kahjulik element“, mis tugineb vägagi päevapoliitilisele teemale nagu naise valik saada emaks. Idee autor on Siret Tuula, kes toob ühes Eva Püssa, Kaisa Selde ja Silva Pijoniga lavale naiste lood, kes ei vasta ühiskonna ootustele, sest nad on teinud teadliku valiku mitte lapsi saada. Pealkiri pärineb Martin Helme mõne aasta tagusest sõnavõtust, milles viimane ristis kõik üle 27aastased lastetud naised ühiskondlikult kahjulikuks elemendiks.

Pea kolmetunnise tüki esimeses vaatuses räägitakse emadest ja isadest, karmist lapsepõlvest ning puudutatakse abordi ja enesetapu teemasid. Teine vaatus on veelgi värvikam: kasutusele tulevad uued meediumid ja võrreldes esimese osaga liiguvad näitlejad laval enam ringi. Tasapinnalise lava keskel on kõrgendikuna pöördlava, mille taustal, justkui peegeldusena kõige kohal, kõigub suur ümmargune projitseeritud visuaal. Lisaks on lavale eksinud ka paar pöörlevat taburetti ja looper, mida kasutatakse spontaanseks helimänguks. Ühed naeravad, teised haigutavad ja mina üritan võimalikult vähe niheleda.