MINA JA DAVID LYNCH | „Ma ei tea, mis krõks mul peas käis, aga sellest kohtumisest piisas mulle, et mõtelda ennast Lynchi muusaks“

Palusime Eesti kultuuritegelastel kirja panna oma kohtumised ja kogemused režissööriga.

David Lynch (20. I 1946 – 15. I 2025) in memoriam.

Seetõttu olin üsna krambis, kui esimest korda Lynchiga kohtusin. Aasta oli 2007. Olin just valmis saanud oma esimese mängufilmi ja Lynch oli aasta varem teinud „Inland Empire“, oma kahjuks viimaseks jäänud filmi. Nüüd oli ta tulnud minu, Taavi Eelmaa ja transtsendentaalse meditatsiooni propageerija dr Jaan Suurküla kutsel Eestisse.

Ma ei suutnud selle kohtumise vältel mitte kuidagi lahti saada ebareaalsuse tundest, nagu oleks elu ise üks väga imelik uni.

Mäletan, et olin pisut murelik, kui küsisin, et kas „Inland Empire“ oli inspireeritud äkki muu hulgas ka india muinasjuttudest, kus ühe süžee sees võivad järjestikku avaneda mitmed uued süžeed ja nii peaaegu lõputult. Lynch vaatas mind tõsise ilmega ja ta püstise soenguga pea tundus kuidagi imelikult suurenevat, kui ta ütles: „Yes. Yes. It’s all one.“ Ma olin segaduses: „What do you mean – one?“ Ta pea oleks nagu veel suuremaks muutunud, nii et see hõljus mu ees kogu vaatvälja täites, ja ta kordas aeglaselt ja sisendusjõuliselt: „It’s all One. It’s all One.“ Ma jäin hämmeldusest vait, pea oli täiesti tühi, ei osanud mitte midagi kosta. Üle Lynchi näo valgus lai, helge naeratus ja ma hakkasin