FHMi külgedel esinevate vilunud fotomodellide kõrval mõjub Aveli nagu sahmakas värsket loodust. Nii nagu linnamees hingab maale jõudes kopsud sõnnikulehka täis ja iniseb mõnust - nii on sadades umbsetes pealinna kontorites juhtivadki meestöötajad liibunud vastu ekraani, et läbi töötada iga infokild, mis puudutab kastevärsket ja piimalõhnalist Avelit (ja eriti muidugi pildimaterjali temast). Unistatakse Aveli posterist, kalendrist, julgemad ehk videokaadritest.

Nagu ikka algajad modellid, imiteerib Aveli pornofilmidest ja erootikaajakirjadest nähtud poose; kuid see tuleb tal välja kuidagi kohmakalt, samas püüdlikult, siiralt ja tõsiselt. Umbes nagu postimüügikataloogides, kus tavalised inimesed poseerivad n-ö moefotodel nii, nagu nad on näinud ajakirjades tehtavat. Välja tuleb puhas kämp.

Avelis on mingi kutsika või kassipoja vastupandamatu hoiak: nagu seisab oma jalgadel ja ei seisa ka. Ja kes ei tahaks kutsikale või miisule käsi külge ajada.

Vändra Aveli on killuke puhast loodust nagu loom või laps, aga ta on lisaks sellele ka täiskasvanud naine. Lapsnaised on ikka mehi rivist välja löönud, tõotades ehedust, indu, siirust, vahetust ja lisaks kõigele kuulekust (filmimaailmast teame Brigitte Bardot' ja Jane Birkini, uuemast ajast Sienna Milleri ja Mena Suvari vastavaid rolle). Kui laps on paheline ja tõotab seksi, lisandub keelatud vilja maitsmise rõõm. See on just nagu pedofiilia, kuid et tegemist on vormiliselt täiskasvanuga, jääb kõik seaduse piiresse.

Laps ei kohusta meest mingiks vaimseks pingutuseks, sest ta on loomulikult rumal, küll aga pakub võimalust mõjuda turvaliselt ja targalt, rõhudes mehe koopakaitsja ürginstinktile. Laps on vastutus, aga ka puhkus. Ja lisaks, keegi ei vaata mehele (isale) niimoodi alt üles nagu laps.

Nagu valge mees läks pöördesse, kui kohtus džunglis loomanahkades teismelise naisega, nii lülitab Aveli täna sisse paberitööst ja arvuti klõbistamisest kustunud valgekrae ürgse kehakeemia.