Võiks ju väita, et sisulises mõttes on ka "Luikede järv" orienteeritud nooremale koolieale, ent selle tüki puhul oli kahtlemata tegu ka lavastuslikus plaanis kogu pere vaatemänguga. Mingit allahindlust tehtud ei ole, baleriinide tants ning miimika avaldavad muljet. 10. veebruari lavastuse Lumivalgeke Heidi Kopti on malbe kui ingel ning tema vastandi - kurja võõrasema Urve-Ly Vooglandi mängust kiirgab karismaatilist hävituslikku jõudu. Meestest hakkavad silma traagilise iluga jahimees (Artjom Maksanov) ning efektsete numbritega punnoptimistlik Ninatark (Daniel Kirspuu).

Muusikas ning koreograafias on jõulisust ning klassikalist teatraalsust, mida aastal 2004. valminud etendusest ei oskaks nii väga ju oodatagi. Sarnast baroklikku vaimsust kannavad uhked kostüümid ning lava- ja valguskujundus, mille autorid on samuti pärit Ungarist. Ei mingit irooniat ega gay-camp'i. Milline noor Eesti teatrikunstnik võtaks endale artistinimeks Kentaur nagu selle lavastuse kujustaja?

Minimalistlike miinusvõtete asemel kasutatakse lisaks valgusmängule uhkeid eriefekte, nagu aurav sinine võlujook, tuld purskav nõiaraamat ning pilti näitav võlupeegel, mis on vahepeal nii hirmus, et mu kuuene poeg käsi silme ees hoiab.

Veidi häirivad viited Disney "Lumivalgekese" multifilmile (1934). No kas tõesti ei võinud pöialpoistel teistsugused ninad ja kõrvad olla ning kas ei oleks saanud jätta ära Lumivalgekese tantsu üksteise kukil istuvate mehikestega? Kuid üldmuljet see siiski ei riku. Sest emotsionaalses mõttes jätkub särtsu ja emotsioone pikemaks ajaks