Kas Jüri Vilmsi hukkasid rootslased?
Pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918 oli elutähtis teavitada sellest ka maailma. Saksa okupatsiooni alla langenud Eestist aga polnud lihtne välja pääseda. Ainuke võimalus oli minna jääd mööda Soome ning sealt edasi Rootsi. Ohtlikule retkele otsustas kõhklemata minna Eesti Vabariigi asepeaminister Jüri Vilms.
Kuu aega hiljem, 27. märtsi varahommikul, asusid Vilms ja tema reisikaaslased Arnold Jürgens, Johannes Peistik ja Aleksei Rünk Käsmust Soome poole teele. Plaani järgi pidid nad minema Vaindloo saareni, sealt edasi Suursaare ja Ruuskeri vahelt Loviisasse või Kotkasse, kust reis jätkunuks läbi Lõuna-Soome Rootsi. Vilms oli teadlik, et Suursaarele oli jõudnud Saksa patrull, ning seetõttu otsustati saart vältida.
Sama päeva õhtu eel kella kuue paiku märkasid Vaindloo majakavahid Isop ja Valkman umbes nelja versta kaugusel saarest jääl hobust ja ree kõrval nelja meest. Majakavahid olidki viimased, kes Vilmsi ja tema kaaslasi elusana nägid. Kõik järgnenud tunnistused-kirjeldused, mille põhjal sündis hiljem ametlik tõde Jüri Vilmsi surmast, on pelgalt oletused.
Selle tõe klopsisid "juurdluse" najal kokku eestlasest petis ja luiskaja Peeter Matz, Eesti poolt tagaotsitavaks kuulutatud Vene juut Joel Simon Krapifsky ja venelasest leitnant Aleksander Belostotsky. Neid mehi huvitas ainult raha, mitte aga tõe väljaselgitamine.
Müüt: Vilms tapeti suhkruvabrikus
Enne petiseid püüdis Vilmsi kadumist selgitada ka tema sõber advokaat Tõnis Kalbus. Tal õnnestus välja uurida, et 29. või 30. märtsil 1918 tuli Suur-Tütarsaare majakavahi Solotarevi juurde neli tsiviilriietes meest, kes väitsid end olevat Eestist sakslaste eest põgenenud Vene ohvitserid. Solotarevi juurest läks reisiseltskond edasi Suursaare majakavahi Bubnovi juurde, kus peatuti mõne tunni ja jätkati teekonda Soome suunas.
Kalbuse juhitud komisjon arvas, et tõenäoliselt oli tegemist Vilmsi ja tema kaaslastega. "Meeste arv, nende riided ja saartel viibimise aeg lubavad seda oletada." Kindel selles aga ei oldud. Kalbuse arvamus on väga küsitav. Esiteks otsustas Vilms Suursaart vältida, teiseks oleksid venelastest majakavahid aktsendist aru saanud, et tegu on eestlastega. Seda nad Kalbusele aga ei väitnud. Küll aga oli Kalbus kindel, et mehed merel ei hukkunud - siis ja hiljemgi saadi andmeid, et Soome lahe jää oli märtsi lõpul veel piisavalt tugev.
Kolm aastat hiljem, 1921, uuris Vilmsi ja tema kaaslaste võimalikku sattumist Suursaarele ka Soome. Saare toonane tsiviilkomandant T. J. Ketonen kinnitas, et mainitud ajavahemikul pole Suursaarel eestlasi käinud "ei vastu oma tahtmist ega omal soovil sealsete sõjaväeosade teada". See on usutav, kuna klapib kokku Vilmsi enda plaaniga Suursaart vältida. Soomlased uurisid seda hiljem veel teist korda, kuid jõudsid samale järeldusele.
Ometi kuulutati Eestis tõeks Matzi savijalgel versioon, mille järgi Vilms ühes kaaslastega arreteeriti sakslaste poolt nimelt Suursaarel. Sealt viidud nad Kotkasse kaitseliidu või Saksa staapi. Edasi saadetud vangid Helsingisse, kus sakslased nad 13. aprillil Töölö suhkruvabriku territooriumil maha lasid.
Et Vilms just Suursaare juures kinni võeti, uskus ka Kalbus. Küll aga ei langenud ta sakslaste kätte. Seda väidab Tõnise poja Arvo Kalbuse kiri põllumajandusteadlasele Elmar Järvesoole 14. juulist 1982. Kalbuse väitel sattus Vilms koos kaaslastega Suursaare juures Soome ametivõimude kätte ja mitte juhuslikult. "Jüri Vilmsi kinnivõtmine ja vangistamine oli reetmise, äraandmise tulemuseks, nagu isa mulle seletas. Kes aga äraandjaiks olid, seda mälu järgi isa mulle ei maininud või polnud ta ka ise selles teadlik."
Niisiis sakslased või soomlased? Matzi versiooni kohaselt viis Saksa patrull märtsi lõpul vangid Suursaarelt Kotkasse valgekaardi või Saksa staapi. Ajaloolane Seppo Zetterberg lükkab selle ümber. Nimelt oli Kotka kuni 4. maini Soome punaste mässuliste käes, seega ei toppinud tollal ükski sakslane oma nina sinna.
Loviisasse jõudsid sakslased 7. aprillil, seega sinnagi ei saadud Vilmsi märtsi lõpul saata. Niisama võimatu on seegi, et sakslased toimetasid Vilmsi laevaga Helsingisse. Siin kerkib õigustatud küsimus, miks pidid sakslased Vilmsiga nii palju vaeva nägema, et ta mahalaskmiseks Helsingisse transportida?
Matzi andmeil lasti eestlased sakslaste poolt maha Helsingis Töölö suhkruvabriku tagahoovis 13. aprillil kella 11-12 vahel. Professor Zetterberg lükkab selle otsustavalt ümber: "Kasutada olevad dokumendid ja uurimused ei viita seevastu millegagi Vilmsi ja tema kaaslaste väidetavale hukkamisele suhkruvabrikus Helsingi vallutamise ajal 13. aprillil 1918. Materjal viitab vastupidi sellele, et ühtegi hukkamist pole selles kohas ja sel ajal läbi viidud."
Foto, mis Matzi väitel kujutas Vilmsi ja tema kaaslaste hukkamist sakslaste poolt, osutus võltsinguks. Matz tegi või lasi teha ühe hukatava näo Jürgensiga sarnaseks. Pealegi, sel fotol teostavad hukkamist hoopis soomlased! Kes aga olid need neli, kes Huopalahtis välja kaevati ja Eestisse toodi? Kuigi üks toojaist, Kalbus, oli surmani veendunud, et tegu oli Vilmsi ja tema kaaslastega, ei saa kõigele vaatamata selles nii kindel olla. Ühe hauda avanud töömehe politseile antud tunnistuses seisab kirjas, et eestlased "olid tüdinenuna edasisest otsimisest võtnud hauast huupi neli laipa".
Ka Haaga kaitseliitlased, kes mahalastuid matsid, pidasid eestlaste sattumist sinna hauda täielikuks mõistatuseks. Eestlaste väidetavast hukkamisest polnud keegi midagi kuulnud.
Nii olemegi tagasi Vaindloo saare juures, kus Vilmsi viimati nähti. Kuhu ta läks, kes võtsid ta kinni ja kus?
Helsingi asemel hoopis Hämeenlinna
On teada, et Suursaarelt pääses mandrile mööda jääd veel aprilli algul 1918. Seega ei takistanud jääolud Vilmsi ja tema kaaslasi ning nad võisid noil päevil Soome kohale jõuda. Vastavalt esialgsele kavale võisid nad maale astuda kahe rannikulinna Kotka ja Loviisa vahelisel alal.
Esimene oht, mis eestlasi ähvardas, oli Soome punaste kätte langemine, kelle valduses oli toona kogu Lõuna-Soome. Aeg oli tõesti väga ebasoodne - Soomes möllas verine kodusõda. Siiski näib, et Vilms arvestas sellega. Nimelt oli tema reisikaaslasel Jürgensil Soome punaste välja antud pass. Mis pidi tagama ohutuma liikumise nende territooriumil.
Ometi arvas Kalbus, et just punased arreteerisid Vilmsi. Eelmainitud Kalbuse poja kirjas seisab, et "isa kinnituse järgi ei olnud sakslased üldse süüdi Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste mõrvamises, vaid nende mõrvategude teostajaiks olid kommunistid, nimelt N. Liidu ja Soome kommunistid". Nagu ikka, vettpidavad tõendid sellegi väite kohta puuduvad. Jah, ka Matz väitis uurimise algul, et 1918. aasta märtsis olevat punased viinud Kotkast kolm-neli inimest Petrogradi. Aga ei midagi enamat.
Eeldame seega, et jutud N Liidu ja Soome kommunistide vandenõust Vilmsi vastu ei pea paika ning mehed asusid siiski Rootsi poole teele. Võiks arvata, et nad püüdsid liikuda läände piki rannikut, Helsingi kaudu. Kuid tegelikkuses see vaevalt nii välja kukkus. Nimelt juba 3. aprillil maabusid Saksa väed Helsingist läänes, Hankos ja võtsid suuna Helsingile. Seega oli eestlaste lühim tee Soome läänerannikule ära lõigatud ning sakslastega soovis Vilms kõige vähem kokku sattuda.
Niisiis tuli Vilmsil ja tema kaaslastel nii või teisiti suunduda hoopis põhja poole ja seejärel esimesel võimalusel keerata taas läände. Ja sel juhul tuli ületada Soome punaste ja valgete vaheline rindejoon. Ja nii segasel ajal võisid eestlased sattuda kuhu iganes.
Helsingisse aga ei pruukinud Vilms ega tema kaaslased jõuda ei elavalt ega surnult. Igal juhul ühtki tõendit selle kohta, mille peale võiks mürki võtta, ei ole.
Surm lauda taga?
Hiljuti tuli ilmsiks üllatav seik, mis võiks heita väheke valgust Vilmsi ja tema reisikaaslaste saatusele. Soome kodusõjas osalenud Rootsi vabatahtlikest tehtud dokumentaalfilmi üks autoreid Robert Alftan leidis Rootsi Sõjaarhiivist kirjelduse kolme eestlase hukkamisest Rootsi vabatahtlike poolt 2. mail 1918 Hämeenlinnast põhja pool Hauhos.
Tegemist on tundmatu vabatahtliku sõjapäevikuga, kus on sellest sündmusest antud vägagi üksikasjalik pilt. Päeviku autor saabus Soome Svenska Brigadeni koosseisus märtsikuu keskel 1918. Haaparanta kaudu Soome tulnud Rootsi vabatahtlikud olid Soomes kolm kuud, pidades punastega ägedaid lahinguid. Aprilli lõpul - mai algul olid rootslased Hauhos, kus toimuski nimetatud vahejuhtum.
"Brigaad valvab külateed Hauholt suurele maanteele. Kust suur maantee tuleb ja kuhu viib, ei oska hetkel öelda. Mina ja minu valvemeeskond oleme umbes saja meetri kaugusel teeharust.
Järgmisel hommikul, maikuu 2. päeval märkan, et mu parem jalg teeb valu, kui üritan sellele toetuda. Mida ma nüüd küll pean tegema? Kui läheksime liikvele, pole mul võimalik teistega rivis sammu pidada. Esialgu pean suu kinni. Minu hommikusöök koosneb eriti heast pudrust ja piimast.
Kolm punast on kinni võetud. Üks neist, õige peen mees, tal on seljas peen ülikond ja käed on hästi hoolitsetud, temal leidub läbiotsimisel 6000 marka. Ta on Eestist. Täiesti kindlalt mõni ülemus.
Asi on selge ja ta lõpetab oma karjääri lauda taga.
Kaks ülejäänut saavad talle haua kaevata, mis tehakse päris suur. Kui see on valmis ja laip sinna heidetud, lähevad nad talle seltsiks.
Ei tunne lähemalt ülekuulamiste üksikasju, aga oletan, et nad olid oma karistuse ära teeninud, sest muidu poleks Brigaadi ülem neid käskinud maha lasta. Hukkamise juhina toimis Samzelius," jutustab vabatahtlik oma päevikus.
Rootslaste sõjaretkest on säilinud ka fotosid, mis asuvad Rootsi Sõjaarhiivis Stockholmis Tampere jaama komandandi Erik Reichenbergi fondis. 27 foto hulgast kahel on jäädvustatud hukatud. Ühel neist on sonimüts. Selline, nagu oli võltsitud hukkamisfotol mehel, keda väideti olevat Vilmsi reisikaaslane Jürgens.
Niisiis, kas on võimalik, et nende kolme Hauhos hukatu seas oli Jüri Vilms? Et eestlased võisid sattuda Hämeenlinna kanti, pole sugugi võimatu. Nad pidid liikuma põhja suunas, sest läänest Hanko poolt ning nende selja tagant tungisid edasi sakslased, kes jõudsid samuti Hämeenlinna. Seega ei olnudki suurt mujale minna.
Märkimist väärt on, et rohkem eestlaste hukkamise kohta Soomes tol ajal dokumentaalseid tõendeid pole. Vilmsi ja tema kaaslaste mahalaskmist Helsingis ei tõenda samas miski. Võimalik, et kõik kolm hukatut olid eestlased. Mis aga juhtus ühega, kui tegu oli Vilmsi ja tema kaaslastega? Hukkus ta varem? Või lasti maha vaid üks eestlane? Kas Vilms ja tema kaaslased võisid Soomes lahku minna, lootes nii olevat rohkem võimalusi, et keegi kohale jõuab? Aga miks kadusid sel juhul kõik jäljetult? Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Ehk viib see niidiots siiski kuhugi välja.
Kirjutaja tänab professor
Seppo Zetterbergi ja Robert Alftanit lahke abi eest.
