Viisk, põis ja õlekõrs tuleb matta Vabadussamba alla
Kogutakse raha, et Eesti rahvuskangelaste Viisu, Põie ja Õlekõrre säilmed Emajõest ning selle kaldalt päevavalgele tuua ning matta nad pidulikult Tallinnasse Harju mäele rajatava Vabadussamba alla. Kranaat küsis selgitust MTÜ kommertsdirektorilt Aivo-Albin Zimmermanilt.
Miks on Viisu, Põie ja Õlekõrre roll meie ajaloos nii oluline, et nende ümbermatmine tuleb sedavõrd suurejooneliselt korraldada?
Nimetatud kolmik üritas ehitada silda Euroopasse. Ja seda Eesti rahva jaoks väga raskel ajal, kui venestamissurve oli eriti tugev. Pole ju kahtlust, et kui asuda tolleaegse Eesti rahvusliku liikumise keskusest Tartust liikumist Euroopa suunas, tuleb minna läände, s.t Viljandi poole. Viisu, Põie ja Õlekõrre märtrisurm selle ülla missiooni teostamisel pälvib igavest austust. Nende eeskuju innustas kahtlemata samuti kolmeliikmelist Päästekomiteed (Päts, Vilms ja Konik), kes 1918. aasta 24. veebruaril Eesti iseseisvuse välja kuulutas.
Viisk, Põis ja Õlekõrs olid ka igaüks omaette silmapaistvad isiksused, kes vastastikku üksteist täiendasid. Põis oli eelkõige suurepärane oraator, kelle isamaakõned innustasid rahvast vastu pidama. Isegi tagurlik ajakirjanik Ado Grenzstein tunnistab, et tal oli väga kõlav kõri. Viisk oli Eesti merejõudude arendamise pioneer. Tõsi, tema esimene mudel ei olnud piisavalt laberik ning jäi selle tõttu käiku laskmata. Aga küllap ta oleks vigadest õppinud. Õlekõrre silmapaistvamaks omaduseks oli piiritu eneseohverdus, mille sarnast ajaloos ei leidu. Kui selgus, et muud materjali silla ehitamiseks ei ole, pakkus ta selleks iseend!
Grenzsteini luuletuse põhjal jääb nende tegevusest küll hoopis teistsugune pilt. Selle järgi olid nad täiesti arutud sellid.
Grenzstein oli tuntud venestaja ning loomulikult kujutas ta kõigi kolme rahvajuhi tegevust ette tendentslikult, isegi naeruvääristades. Kuid peamist ei saanud temagi oma 1888. aastal avaldatud tekstis salata. Alustades retke Tartust Viljandi poole, näitas kolmik ilmekalt, et meie tulevik on seotud traditsiooniliste euroopalike väärtustega, mitte asiaatliku tsaarivalitsuse või selle järeltulijatega. Kes neil oleks keelanud näiteks Kallastesse minna? Palju lihtsam ja ohutum tee.
Kas neid kusagile mujale, rahulikumasse paika ei võiks matta? Sõjaväekalmistule näiteks. Järsku tuleb jälle kaklus nagu kevadel?
Me tahame ühendada kaks asja: esiteks vääriline puhkepaik meie kangelaste põrmudele ja teiseks Vabadussamba praeguse kavandi päästmine lauskriitika tulest. Ma leian ka ise, et rist, eriti klaasist rist on Eesti vabaduse sümboliks üsna nõme valik. Aga kui sellest kujundada meie rahvuskangelaste panteoni dominant, oleks mõju hoopis teine. Hauatähisena oleks seest valgustatud rist väga efektne ning tuletaks kõigile Tallinna kesklinnas viibijaile meelde meie iseseisvusvõitlust, mida juhtisid kolm vaprat kuningat: Viisk, Põis ja Õlekõrs.
No kuningad nad küll ei olnud.
Ma pean silmas kuningat metafoori tähenduses. Ettenägelikkuse ja sihiteadlikkuse võrdkujuna. Loomulikult tuleb ümbermatmine teostada enne samba püstitamist. Muidu võiks see ümber kukkuda või auku variseda. Ja Sõjaväekalmistu pole neile küll sobiv koht. Viisu, Põie ja Õlekõrre ühine eesmärk oli veretu võitlus vabaduse eest.
Kuidas Viisu, Põie ja Õlekõrre jäänuste otsimine tehniliselt välja näeb?
Me kasutame NATO lennukeile paigutatud plasmalokaatoreid. Tõsi, iga nende lennutund maksab umbes 50 miljonit krooni.
Kuidas te selle raha mõtlete koguda?
Olen kindel, et kogu rahvas ühineb meie initsiatiiviga. Usun, et laulva revolutsiooni aegne käsikäes kirgastumise tunne ei ole kadunud. Vendlus ja aatelisus ei ole veel muutunud tühjadeks sõnakõlksudeks. Kui iga aus eestlane annatab iseseisvusmärtrite fondi heaks 500 krooni, saavad lennukid juba kümme tundi õhus olla ja edu peaks olema garanteeritud.
Kus need jäänused teie arvates täpselt asuvad?
Arvestades, et tee Tartust Viljandisse ületas Emajõe (ja ületab ka praegu) viimase väljavoolu juures Võrtsjärvest, tuleb neid otsida just Jõesuust. Sellele viitab ka Grenzstein.
Töid raskendab muidugi asjaolu, et Grenzsteini andmeil on kahe meie rahvussangari põrmud jõe põhjas ja kolmas läks hoopis lõhki. Aga pärast Rahvaliidu totaalset põhjaminekut on meil hulgaliselt hea väljaõppega tuukreid. Ja katsed õhupallidega näitasid, et rohkem kui neljaks-viieks tükiks Põis tõenäoliselt ei lõhkenud, nii et oleme lootusrikkad ka selles suhtes.
Kas te usute, et Põis läks naerust lõhki, kui ta ülejäänud päästekomiteelaste uppumist nägi?
Muidugi mitte! See on kas Grenzsteini laim või ei tajunud ta Põie reageerimist adekvaatselt. Põie häält kuuldes on tegelikult üsna raske aru saada, kas ta naerab või nutab. Mõelge kas või torupilli peale.
Kas korjandus on juba tagajärgi andnud?
Jah, rahvas on meile hoogsalt appi tulnud. Isegi Oliver Kruuda ohverdas oma viimase kuuenäru ja valas pisaraid, et tal midagi rohkemat anda ei ole.
