Punaste pükstega politsei
See idi damoi oli minu jaoks esimene venekeelne väljend mida oskasin. Ma elasin Lenini rajoonis, vanaema nimetas seda Kassisabaks. Meie rajooni vene lapsed oskasid ka mõne sõna eesti keelt, eriti palju nalja pakkus meile see, kui nad meid kuradi persikuteks hüüdsid või püüdsid puise l-iga loll öelda. Me küll pidasime nendega maha ka mõne kivisõja, kuid samas oli vist kõigil mõni polovernikust sõber ja vähemalt minu klassil oli üks kõige armastatumaid õpetajaid vene keele õpetaja, kes paraku sõnagi eesti keelt ei rääkinud. Nii me õpetasime talle eesti keelt ja tema püüdis meile vene keelt selgeks teha.
Hoolimata sellest, et keelt polnud ületamatult raske õppida, ei kippunud keegi meist kuskil vene keeles rääkima või kasvõi näiteks vene telekanaleid vaatama. Mina vaatasin ikka soome pealt smurffe ja Knight Riderit ja kui poes käisin, siis küsisin leiba eesti keeles ka vene müüjate käest. Ja kui ta aru ei saanud, siis näitasin näpuga. Samamoodi vehkisid kätega paremale ja vasakule veel paljud. Niisugust viiplemist võis minu mäletamist mööda poodides kohata iga päev. Paljud eestlased oleksid võinud ju vabalt vene keeles oma leiba küsida, aga see oli omaette auküsimus seda mitte teha.
Ega see polnud ainult keeleküsimus. Nii nagu ma ei küsinud poes vene keeles leiba, ei kinkinud ma ka kellelegi sünnipäevaks nelke ega viinud kingituseks gladioole. Ma ei pannud kunagi pähe läkiläkit ja kaltsud kadusid kaelast kohe pärast kooli territooriumilt lahkumist. Aga kui me käisime laulukooriga Leningradis esinemas ja ööbisime peredes, siis rääkisime oma võõrustajatega muidugi nii palju vene keelt kui oskasime. Ja ma mäletan, et jõin tulimagusat teed alustassilt, sest selline oli selle pere komme. Kodus poleks ma seda iial teinud, kuid külas olles võib viisakusest nii mõnegi asjaga kaasa minna.
Mul ei ole tänapäeval vene keelt suurt tarvis ja see hakkab vaikselt ununema. Ma ei püüa ka oluliselt midagi ette võtta, et see mul hästi meeles püsiks, mingi vimm on mul selle keele suhtes sisse jäänud sellest ajast alates kui me lasteaia väraval kõõludes oma punaste pükstega politsei salmi leelotasime.
Möödunud laupäeval ilmus BBC russofiilist reporteri intervjuu President Ilvesega. See on kirjutatud soojas toonis ning positiivse meelestatusega Eesti suunas. Millegipärast tekkis jube kisa ja kära selle ümber, et Ilves ütles, et ta ei taha eriti vene keeles rääkida, ja üldse lõpetaks selle teema ega arutaks pikemalt.
Ma ei tea, kas Ilvesel on vene keelega ka isiklikum suhe või on tema seisukoht pigem kantud sellest, et seisus kohustab. See polnud aga antud intervjuu juures oluline. Autor püüdis seal näidata, et siinsed eestlased ja venelased näevad paljusid asju erinevast vaatevinklist ning jõudis Venemaa välissuhete nõuniku Sergei Prikhodkoga vesteldes Gruusiani ning seda kommenteerides ütles nõunik: "Isegi väike laps saab aru, et kui ajada teed maha või teha voodi segamini, võib sellele järgneda karistus." Siinkohal võtab seni üsna neutraalsel pinnal olnud autor seisukoha ning asub Ilvese poolele. Ta ütleb, et niisuguse suhtumise juures on täiesti arusaadav, et Ilves vaatab pigem lääne poole. Ja lisab, et kindlasti pole lääne suund ei Eestile ega Ilvesele mingit kahju tekitanud.
Nüüd aga on see vene asi jälle mängus ja juba tulevad kurjad tädid ja onud lapse poole näppu viibutama, et kui vene keelt rääkima ei hakka, siis saad vitsu ja jääd magustoidust ilma. Ja lisaks hakkad pärast vene keelt rääkima nii mis ludiseb! Nutad ja räägid!
Maailmas on asju, mis ei muutu. Punaste pükstega politsei on üks nendest. Siin ei jäägi üle muud kui pöörata selg ja näidata keelt.
SAMAL TEEMAL:
- Vene ajaleht ähvardab eestlasi vägivaldse vene keele õppega
- Ekspressi ülevaade Ilvese intervjuust Moscow Times´ile: President Ilvesele meenutavad Eesti-Vene suhted Ameerika naljafilmi
- Tatjana Kosobokova artikkel RBK Daily´s (vene k.)
- Ilvese intervjuu BBC-le (inglise k.)
