Korgipuu uued viljad
Ana Campose (ESAD - Escola Superior de Artes e Designi disainikoolist) ja João Reali (DesignLocali disainikeskusest) korraldatud rändnäituse peamiseks eesmärgiks oli tutvustada maailmale Portugali suurimat ekspordiartiklit korki ja selle materjali uusi kasutusvõimalusi.
Korgitamm on Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas kasvav igihaljas puu, mille eriomadustega koort kogutakse spetsiaalsete kahemehekirvestega iga 9-10 aasta järel. Korgipuu koor on oma omadustelt kärjeline struktuur, mis koosneb peamiselt õhust ning ei lase läbi gaase ega vedelikke. Poorse ehituse tõttu on kork ka soojust koguv ja kiirgav materjal. Korgi ehitusest tingitud füüsikalised omadused (kergus, pehmus, haprus jne) teevad ehtekunstis korgist keeruliselt ja aeglaselt vormitava materjali.
Korki võib võrrelda nahaga. Elusolendite nahk katab ja kaitseb organismi keskkonna kahjulike mõjude eest. Selle sensoorse organi tervislik seisund on välise ja sisemise peegelkujutis. Korgipuu kui nahk - piir sisemise ja välise maailma vahel - omandab varjatud võrdluse ka tänapäeva ehtekunstiga. Ehet kui isikliku sisemise ja avaliku välise maailma sümboolset vahendajat võib pidada ka "õhuliseks nahaks" anima ja persona tasandi vahel. See väga mitmeti mõistetav ja fraktaalne metafoorne kontekst teeb korgi kasutamise intrigeerivaks.
Korgipuult saadava "teise naha" kui materjali mitmetähenduslikkus jääb näitusel osalenud kunstnike jaoks enamasti kaugeks, kui välja arvata Carla Castiajo (Portugal) korgihelmestest kehale asetuv õhuline keep, mis ehib kriitiliselt ilule ohverdatud keha.
Leonor Hipólito (Portugal) puhtad ja lihvitud valge polümeeriga objektid omandavad tähenduse oma täiusliku teostuse ja puhtusega, justkui kliinikus poodiumile asetatud organid, mille ülesannet keegi ei aima.
Kadri Mälgu salapärased anima-tasandil valminud taiesed esitavad vaatajale detaile metafüüsilisest maailmast, kus igaüks loob endale ise lähedase. Kadri prossid "Käed üles" ja "Käed alla" oma keerulises lihtsuses on justkui võtmed mõistmaks mõistetamatut.
Ramon Puig Cuyase (Hispaania) puhtad arhitektuursed korgiobjektid peavad abstraktset kahekõnet valge värvi ja vormiga. Neile järgnevad Eija Mustoneni (Soome) õhkkerged amorfsed objektid, need tööd avavad abstraktse vormi ja lihtsusega võimaliku sümboolse tähendusvälja.
Väljapaneku avab sümboolse vormimänguga Theo Smeetsi (Saksamaa) roheliseks värvitud korgikonn, mis meenutab oma taeva poole sirutatud kätega pigem esimesi nintendopulte. Manuel Vilhena (Hispaania) korgist kõrvarõngas konna kõrval loob näitusel oma parodeeriva ülesuurendusega sümboolse tähenduse ehte ajaloolisest olemusest.
Tanel Veenre tööde tanelveenrelik edasiarendus oma tuntud müstiliselt ebamaises mänguseerias näitab vaatajale vaid salapäraselt keelt. Oma lihtsa sümboolsusega võtab kogu näituse kõige ilmekamalt kokku nurgaeksponaat - Pedro Sequeira (Portugal) isuäratavate korgipulgajäätiste mägi.
Näituse keeruline topelttähenduslik maailm ei asetu vaataja jaoks aga piisavalt mõistetavasse konteksti. Näiteks, tööde paigutus, lähtudes pelgalt kunstnike staatusest, dikteeriks justkui tööde kvaliteedi. See vähendab aga kogu näituse ühtsust, kvaliteeti ja harmooniat, mida võiks kohata sellise keerulise temaatika puhul. Seintel olev fototoetus jääb kohati lõhkuma oma juhuslikkusega üldist paigutuslikku korrapära.
