Perekonnanimede panekust Eestis

Suguvõsa- ja pere­konna­nimede uurija Fred Puss selgitab, miks on Eestis nii palju Tammesid.

Perekonnanimed pandi Eesti talurahvale 1823.-1835. aastani. Vaid üksikud kandsid seda varem ning siis oli tegu vabade inimeste, mitte talupojaseisusest inimestega.

Nimesid panid mõisaomanikud, mõisavalitsejad, vöörmündrid, kirikuõpetajad ja muud asjamehed - see sõltus mõisast.

Talupojad ise üldiselt nimede paneku vastu huvi ei tundnud. Tihti võeti nimesid oma ümbruskonnast ning sealt ongi tekkinud kõige levinumad perekonnanimed.

Läbi aegade on esikohal olnud perekonnanimi Tamm. Kui 1830. aastatel said selle nime umbes 1500 inimest ehk iga 400. inimene, siis 1934. aastal oli neid juba 5473 ehk lausa iga 200. inimene, praegu kannab Tamme nime peaaegu sama palju ehk 5241 inimest. Viimase 13 aastaga on neid 170 võrra vähemaks jäänud.

Tamme nimi pandi Eestis vähemalt 208 suguvõsale, kes omavahel sugulased pole. Neist 142 elasid Lõuna- ning 66 Põhja-Eestis.

Paljud neist on kindlasti võetud Tamme talu järgi, kuna hinnanguliselt 25 protsenti eestlaste perekonnanimedest on võetud talunimede järgi. Kuid "tamm" tähendab ka vesiehitist ning ehk andis seegi kaasa nime laialdasele levikule. Sama on nimega Saar, millel on samuti mitu tähendust.

Kui levinuimatest nimedest Tamm, Saar, Sepp, Mägi on levinud üle Eesti, siis Kask ja Pärn ei esine Võrumaal, sest võru murdes on nende vasteteks Kõiv ja Pähn.

Samuti andis Lõuna-Eestis ja Saaremaal nimi Pärn maad samatähenduslikule Lõhmusele. Ka nime Kukk puhul näeb murdepiiri - Põhja-Eesti kirjakeelne "kukk" taan­dus Võrumaal "kikka" ees, kuid sealgi pandi tihti perekonnanimeks Kukk, kuna Piibel oli ju põhjaeestikeelne.

Looma- ja puunimede puhul näeme tihti seda, et kus neid pandi, seal tehti seda lausa massiliselt. Näiteks Abja mõisas pandi nimedena Hiir, Ilves, Jänes, Karu, Kass, Kits, Lammas, Oinas, Orav, Põder, Rebane, Sikk jt.

Anija mõisas aga Jalak, Kask, Kreek, Lepp, Mänd, Niinepuu, Paju, Pärn, Tamm, Tikerpuu, Vahter jt.

Seoses pärisorjusest vabastamisega oli talupoegadel rohkem võimalusi ringi liikuda. Kui sinnani oli talupoegi kutsutud talu-, lisa- või isanime ning eesnime järgi, siis uus kord tingis ka vajaduse panna talurahvale muutumatud nimed ehk perekonnanimed. Kuna nimede panek oli seotud talurahva vabastamisega, siis kutsuti neid ka priinimedeks, samuti väärnimedeks.

Eestimaal pandi ­perekonnanimed seoses 1832. aasta kirikuseadusega, mis nõudis iga kihelkonna kõikide inimeste nimekirjade (personaalraamatute) koostamist koos perekonnanimedega. Käsk selleks anti 5. aprillil 1834. Talurahvas pandi esimest korda perekonnanimedega kirja 1835 erilistes perekonnanimede raamatutes.

Talupoeg võis nime ise valida, kuid mõisavalitsus pidi hoolt kandma, et valitav nimi oleks sünnis ega langeks kokku mõne tuntud nimega. Siiski on käibele tulnud ka kummalisi nimesid (Jodik, Puddroweski, Monstrum, Kübber­nahk, Kartoffelleht).

Üldiselt on uurijad seisukohal, et Liivi­maal oli talupoegadel endal suurem õigus nimede valikul, kuna Eestimaal pandi nimed tihti mõisavalitsuse välja mõeldud süsteemi järgi (näiteks sama alguse või lõpuga) ning talupoja oma arvamus valikut suurt ei mõjutanud. Näiteks Uudeküla mõisas algas suur osa perekonnanimesid eesliitega Ude-, Rava mõisas eesliitega Rava-, Ahula (saksa keeles Affel) mõisas olid need lõpuga -well jne.

Polnud haruldane, et lähisugulased (enamasti eraldi elavad) said eri nimed, kuid sama nime said näiteks mittesugulased (kasuvanemad ja kasulaps, harva ka peremees ja sulane). Üldiselt aga sätestas seadus, et üht nime võib samas mõisas panna vaid sugulastele.

Rahvapärimustes on mitmeid jutte selle kohta, kuidas talupoja esimene vastus küsimusele "Mis nime sina siis tahad?", käitumine või väljanägemine sai tema pere­konnanime panemisel määravaks. Nii olevat sündinud nimed Eitea, Eiühtid, Pannas (vastanud küsimusele soovitava nime kohta "Pannakse, mis pannakse").

Nimesid ei pandud kirja alati nii, nagu neid tollal eesti keeles hääldati. Kirjapanijad (pastorid, mõisnikud, mõisaametnikud) olid harjunud saksa kirjaviisiga ning nad võisid nimesid moonutada. Samuti oli eesti kirjakeeles kuni 1870. aastateni valdav vana kirjaviis. Sellest ajast on pärit nimed nagu näiteks Karro ja Murro, mida hääldati aga Karu ja Muru. Hiljem hakati osa nimekandjate nimesid panema kirja uue, osa nimesid aga vana kirjaviisi ja murde­keele järgi. Seepärast on ka samas suguvõsas eri harudel nimed nagu näiteks Mõts ja Mets.

Perekonnanimesid võib liigitada nende päritolu/tähenduse järgi: kohanimed, isikunimed, loodussõnavara, ametid, iseloomuomadused, esemed või ained, muud (rahvus, sugulussuhted, ajamõisted).

Samuti on nimesid liigitatud keele järgi. Eesti talurahvale pandud nimede hulgas leidub eesti-, heebrea- (Piiblist), kreeka-ladina-, läti-, soome-, vene-, rootsi-, saksakeelseid ning väidetavalt ka mõnesid üksikuid teiste keelte nimesid.

Kohe pärast nimede fikseerimist hakkasid nimed ka muutuma. Tihti on nimi hingeloendites ja nende järeltulijates vallaliikmete nimekirjades ühel kujul, kirikuraamatutes aga järjepidevalt teisel kujul. Kirikuõpetajal, kes mõnikord nimede panekust kõrvale jäi, võis olla oma nägemus nimedest või võisid nime muuta soovida ka nime kandjad ise, kuigi perekonnanimi juurdus vaevaliselt. Mõnes piirkonnas pole kirikuraamatutes "väärnimesid" kasutatud koguni 1860. aastateni.

Kokku pandi Eestis 41 000 erinevat ning üldse umbes 75 000 perekonnanime, millest 29 000 on unikaalsed, s.t pandud ­ainult ühes mõisas.