Eesti filmitööstus – uljas idee või tark investeering?

Margit Tõnson küsib, kas poleks tagumine aeg meie filmikultuuri areng päriselt prioriteediks kuulutada?

Eelmise sajandi 90ndate alguses lagunes suurriiklikult subsideeritud Tallinnfilm, filmikeskus, mis hoidis pilpa peal kogu Nõukogude Eesti filmitööstust. Edasine on teada - Tallinnfilm "tassiti laiali", igaüks hakkas omaette ­põlve otsas nokitsema. Mängufilmitootmine Eestis tõusis Okasroosikese-unest üles alles 90ndate lõpus, tänu riikliku rahastussüsteemi töölehakkamisele, ning ­mõned aastad edasi, Euroopa Liiduga ­liitumise järel, avanesid kraanid ka koostööfondides. Erakapital, paraku, on Eesti filmis väga tõrksalt ja juhuslikult osalenud.

Professionaalset filmitööstust (loe: kasumit tootvat tööstust) ei ole täna olemas. Selle asemel on surnud ring: riik maksab suures osas filmi tegemise kinni, mugav tootjafirma majandabki end projektile peale saadud rahaga, sest kasumit siinse vaatajaskonna arvu pealt nagunii ei teeni. (Üksikud erandid kinnitavad reeglit. Hoopis teise loo teema on aga see, et milleks neid Eesti filme teha, kui pole korralikke kinosid, kus neid korraliku kvaliteediga näidata?)
Surnud ringis ei teki kuskilt juurde vaba raha, mida investeerida stuudiote tehniliseks arendamiseks, puudujääva tööjõu koolitamiseks, ehk siis uue väärtuse loomiseks.
Professionaalset kaadrit tuleks ja võiks hakata andma 2005. aastal Põhjamaade Filmifondi võimsa rahasüsti abil loodud Balti Filmi- ja Meediakool. Sellest ühekordsest doonorlusest jagus kooli infrastruktuuri loomiseks, elementaarse tehnika muretsemiseks ja välisõppejõudude palkadeks. Jätkusuutlikkuse tagamiseks sõlmiti 2006. aastal ka lepingud Kultuuriministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuurkapitali ja Eesti Filmi Sihtasutusega, tegevustoetuseks annavad raha ka Läti ja Leedu vastavad instantsid. Sel suvel lõpetab esimene lend ingliskeelse magistri­õppe tudengeid - monteerijad, helirežissöörid, operaatorid, stsenaristid, režissöörid, produtsendid.

2009 lõpeb aga filmikooli rendileping Sütiste tee 21 majas. Nüüd tahetakse lüüa kahte kärbest ühe hoobiga - filmikoolile oleks hädasti vaja õppetöö jätkamiseks uusi ruume ning loomemajanduse struktuurifondidest (EAS) oleks just praegu võimalik saada tervelt 20 miljonit krooni digikeskuse (filmi digitaalse järeltöötluse keskuse) loomiseks. Filmikooli arendusjuhi Martin Aadamsoo ideeks on ühendada meeldiv kasulikuga - kui nemad saaksid endale Meremeeste Maja, siis võiks ju ka digikeskus seal asuda. KOKO arhitekt Andrus Kõresaar on juba visualiseerinud (vaata pilti), kuidas juurdeehitis võiks välja näha. Ideaalis hõlmaks tulevikku vaatav digikeskus kõike vajalikku mida järeltootmiseks vaja - ning ka filmiskannerit, mis leiaks ohtralt tööd rahvusringhäälingu arhiivi ja Eesti filmiklassika digitaliseerimisel ning restaureerimisel, praegu läheb see raha Eestist välja.
35 mm filmikoopia ilmutamiseks vajalikku laborit siiski plaanis ei ole, sest digirevolutsioon ja tselluloidist vabanemine koputab juba uksele (kuid seda protsessi ei suuna tootjad, vaid pigem filminäitajad). Boonuseks oleks veel pigem siseturule mõeldud korralik võttepaviljon, inkubaator alustavatele audiovisuaalteenuseid pakkuvatele firmadele jpm. Kogu tehnikapark oleks ristkasutuses kolledži ja filmitööstuse vahel.
Aadamsoo: "Koolile on maksimaalselt kasulik, kui tudengite praktikaõpe toimuks samas keskkonnas, kus toimub ka reaalne filmi- ja teletootmine. Ma arvan, et see on kasulik mõlemale poolele."
Rein Raud, Tallinna ülikooli rektor: "Samas võiks see maja olla ka koht, kus õppeprotsess on lähemal praktikale, kus üliõpilased saavad juba osaleda ka professionaalselt tehtavates filmiprojektides ja kus eesti filmitootjad võivad leida endale, oma projektidele professionaal­seid teostajaid ja järelkasvu."
Marge Liiske: "Kas poleks aeg puust ader rauast adra vastu vahetada?"

* * *
Niisiis, ühekorraga soovitakse lahendada mitu probleemi - leida filmikoolile uus maja, tõugata takka filmitootmist Eestis ja meelitada siia rohkem välisprojekte. Spetsiifiline järeltöötlusteenus pakuks huvi (2007, EFSi tellitud analüüs konsultatsioonifirmalt peacefulfish) Skandinaavia, Kesk-Euroopa, ja miks mitte ka Venemaa filmitegijatele - sest Eestis on täna siiski 30 protsenti odavam filme ­järeltoota kui Norras (mis on mõistagi Euroopa kõige kallim maa, M.T). Täpsemad tasuvusanalüüsid tellitakse sel suvel juba EASi poolt.

Loomemaja maksumus:

• Meremeeste Maja (Uus-Sadama 14), mida nähakse Kunstide Instituudi, Filmi- ja Meediakooli ning Filmikeskuse tulevase koduna, on praegu müügis, ülikoolil on maja ostuks eelleping sõlmitud, hind - alla 80 miljoni krooni - kaetakse ülikooli kinnisvara müügiga.
  
• Hoone kasutussevõtuks on tehtud ettepanek rahastada seda Euroopa Sotsiaalfondi teadus- ja arendusasutuste ning kõrgkoolide õppe- ja töökeskkonna infrastruktuuri kaasajastamise meetmest.
  
• Filmikeskuses asuva digitaalse audiovisuaalkeskuse loomiseks kuluks ligikaudu 50 miljonit krooni, millest 20 miljonit tuleks sel aastal avanenud loomemajanduse struktuurirahadest.
  Viie aastaga nulli?
  
• Hinnanguliselt läheb igal aastal ca 10 miljonit krooni filmiraha Eestist välja [filmikoopiate printimine, filmide skännimine digiformaati (et saaks restaureerida), tehnika rent, järeltöötlus jne].
  
• Igal aastal tuleb Eestisse kolm-neli päringut kaastootmise või järeltootmise koostöövõimaluste kohta. Keskmise Euroopa filmi eelarve jääb 50 miljoni piirimaile, sellest maksimaalselt veerand jääb kaastootjamaale. Aastas teeks see kõige positiivsema stsenaariumi kohaselt kohalikule filmitööstusele kuni 50 miljonit krooni tulu. (Praegu on takistuseks tööjõu ja tehniliste võimaluste nappus.)
  
• Kas Filmikooli initsiatiiv leiab toetust või mitte, otsustab Haridus- ja Teadusministeeriumi kokku kutsutud komisjon mai alguses.

Mida arvavad filmitegijad

Veiko Õunpuu, režissöör:

Mulle näib, et just kino on see, kus me kõige läbimõeldumalt, põhjalikumalt ja ka suurte vaatajaskondadeni ulatudes oma kokkuleppelist reaalsust järele katsume ja taasloome, seepärast on minu arvates lausa ühiskondlikult hädavajalik elusa ja värske filmikultuuri olemasolu. Selline kultuur ei saa aga püsida ainuüksi üksikute fanaatikute ja aferistide jõupingutustel, vaid peab eksisteerima ka tootmiseks vajalik infrastruktuur ja pidev spetsialistide väljaõpe. Ilma kodumaise digikeskuse ja paviljonita, samuti ilma pideva rahvusvahelise kultuurivahetuseta jääbki meie kino kiratsema ja perifeerseks, me ise aga mandume ja sureme välja. Seepärast, armas otsustaja, otsusta nüüd, nii et oleks otsustatud. Ja kui juba läks otsustajale soovituste andmiseks, siis pakun veel ühe välja: kõik miskiteks poodideks, turgudeks, suvilateks ja jumal teab milleks ärastatud kinosaalid palun kiiremas korras taasriigistada, varustada projektoritega ja kinoklassikat täis panna! Praegu vahib eestlane vasaku silmaga kanal kahte ja paremaga naabri autot, mis mõtet sellel filmitegemise edendamisel siin üldse on, kui publik kaasa ei arene?

Piret Tibbo-Hudgins, produtsent:

Me oleme Eestis juba täiesti ära unustanud, milline luksus ja mugavus on paviljonis filmida. Aga paviljoni (mürakindel, kajavaba) võib teha kuhu iganes, see ei pea olema ilmtingimata kesklinnas. Produtsendina võin öelda, et kindlasti oleks sellele Eesti filmide tegemisel rakendust, aga müüa seda teenusena välja – see on juba eri analüütikute poolt ammu selgeks tehtud, et tööjõud on Eestis kallis, ses vallas jääme alla Rumeeniale, Bulgaariale, Ungarile, Poolale, Leedule, kes seda teenust juba USA ja Euroopa filmitööstusele pakuvad. Eesti filmitootmise peamine häda ongi tööjõupuudus. Puudub elementaarne baas – iga kord tuleb võttemeeskonna komplekteerimisel otsast alustada. Eesti, väikse ja mobiilsena, ei peaks käima mitte ajal sabas, vaid ajast ees. Hetkel on filmitehnoloogias kõik nii kiiresti muutuv, elame omamoodi üleminekuajal, nii et isegi kõige vettpidavam ja tulevikksuunatum äriplaan ei pruugi õnnestuda. Digirevolutsioon, ma ennustaks, tuleb lähima viie aasta jooksul. Niisiis on mõistlik panustada ajudele. Järeltöötluskeskus eeldab väga professionaalset tööjõudu. Eriti kui võtta seda kui äri, ja mitte kui kunstitemplit. Tahaks ka lisada, et kaastoodetud filmide puhul pole sugugi nii, et Eestist toetuseks saadud raha läheks välja – ei lähe. Valdkonnad jagatakse ära ning vastava teenuse eest maksab vastav riik.

René Vilbre, režissöör:

Kui me toodaksime pidevalt üle viie mängufilmi aastas, mis peaks olema absoluutne miinimum, et üldse rääkida filmitööstuse alge võimalikkusest, on nn filmikeskuse loomisel mõtet. Hetkel filmitööstust Eestis ei eksisteeri. Me saame heal juhul kokku ühe täisprofessionaalse võttegrupi. Järeltöötlus toimub kõik enamasti teispool piiri. Nüüdisaegse maja, paviljoni, heli- ja montaažikompleksi puudumine on probleemi üks pool. Märksa keerulisem on loomingulise oskustööjõuga. Hetkel ei ole Eestis olemas näiteks professionaalset mängufilmi monteerijat. Viimaseid isendeid sellest tõust nägin surevas Tallinnfilmis rohkem kui kümme aastat tagasi. Praegu Soomes oma viimast mängufilmi monteerides kohtasin taas monteerijat, kes ei ole paljas tehniline backup, vaid suudab olla loominguline ja analüüsiv kaasautor. Helirežissööre, kes suudavad filmi sisse vaadata, saab kodumaal samuti ühe käe näppudel üles lugeda (kolm näppu jääb ülegi) jne. Ei ole küll produtsentide rahakotti revideerinud, kuid usun, et kuu aega Soomes monteerimist on mõnevõrra kallim kui sedasama siinmail teha. Kohalik filmiskene aga ei suuda ligilähedastki kvaliteeti pakkuda. Kui kodumaine loodav filmikeskus suudaks produtseerida ja töös hoida kõrgproffe aasta läbi, oleks selle loomisel jumet.