Spetsialiseerumine toimus n-ö vabatahtlikult-sunniviisiliselt, lisaeriala valimise ja kursusetööde tegemise käigus – keegi pidi ju ka kaamera kätte võtma ning keegi teine selle pildi lõpuks kokku lõikama. Tänaseks on sellest seltskonnast hinnatud operaatorina nime teinud Meelis Veeremets (“Tulnukas”, “Kinnunen”, “Must Peeter”). Montaažile spetsialiseerus lisaks Lauri ­Laasikule, kes tänaseks on ka Eesti nõutuim digiefektide meister (vt “Klass”, “Georg”), ka Margo Siimon (“Kinnunen”, “Kelgukoerad”, “Must Peeter”).

Režissööridest ootavad oma tähetundi ja esimest täispikka filmi mitmed individuaalse käekirjaga kujud. Esimesena saab käe valgeks Rasmus Merivoo, stiilipuhta ja groteskse jõmluse portree “Tulnukas” lavastaja ning stsenarist – Eesti-Vene koostöös valmiva “Buratino” rahvusvahelise võttegrupi kamandamisega. Rasmus õpib edasi Tallinna ülikooli juures Balti filmi- ja meediakoolis, film, kui kõik hästi läheb, jõuab ekraanile juba tänavu sügisel.

Produtsent ja režissöör Priit Pääsuke (“Sagedused”), kelle hiljuti esilinastunud mustvalge lühifilm “Must Peeter” võlus ekspressiivse laadi, hea atmosfääritunnetuse, meeldejäävate näitlejatööde ja uskumatult värske helikujundusega, on samuti nimi, mis tasub meeles pidamist. Kusjuures, just laekus Eesti Filmi Sihtasutusele ka Luxfilmi (Priidu, Margo ja Anu Auna ühine produktsioonifirma) taotlus täispika mängufilmi stsenaariumi arenduseks.

Koos “Musta Peetriga” esilinastus ka Tanel Toomi, hetkel Londoni filmikoolis studeeriva režissööri lühifilm “Teine tulemine” – sürreaalne sõjadraama kaksikute vendade saatusest.

Enesekindel tegutsemine äärmiselt stiilses, hästi valitud võttepaikadega, harukordse põhjalikkusega kombineeritud helirežii ning viimseni timmitud tonaalsusega filmi väga konkreetsetes žanripiirides avaldab muljet.

Tõelise üllatuse valmistas äsja Kaupo Kruusiauk, kes on teinud väga eripalgelisi lühimängufilme, millest kõige publikusõbralikum oli kahtlemata “­Meister”. Kunagist tippmaletajat Jaan Ehlvesti portreteerivas dokumentaalfilmis “Mängija” näitas Kaupo, et tal on head silma tabamaks kordumatuid hetki, oskust küsida õigel ajal õigeid küsimusi ning oskust kuulata vastused lõpuni – miski, mida Eesti suhteliselt ennastimetlevas dokumentalistikas esineb päris harva. Ka Kaupol on tootjafirma Allfilmi alt esitatud stenaariumi arendustaotluse EFSile.

Produktsioonifirmas “Nafta” režissöörina palgal olev Margus Paju, kes armastab hoopis poeetilisemat, metafüüsilisemat, isegi sümbolistlikku laadi (“Hargnevate teede aed”, “Teispool vihma”) ja evib abstraktsemat jutustamisstiili, sattus lavastama Päästeameti tellitud õppefilmi tuleohutusest. “Miks see just meiega pidi juhtuma” on omas žanris ebatavaline – emotsi onaalsed lavastuslikud lõigud ühe tüüpilise perekonna tüüpilisest igapäevast vahelduvad tuletõrjuja õpetliku kommentaariga.

Jaanis Valk on samuti rohkem portreedokumentalistikaga sina peal. Alternatiivsetest ühiskonna sfääridest leiab ta karismaatilisi inimesi (“Südame hääl. Inna Taarna”, “Apteeker”, kohe tulemas “Eesti lugude” sarjast film maailma esimeseks võrukeelseks laulupeoks valmistuvast meeskoorist), et nende vaateid kaasmaalastega jagada.

*

  1. Kus näevad need noored filmimehed end kümne aasta pärast tegutsemas?

  2. Miks on üldse vaja Eesti filmi?

  3. Mis on Eesti filmimaastikul täna valesti?
Küsisin neilt seda lootuses, et uue individualistliku filmipõlvkonna hääl hakkab ehk kõlama ka kollektiivse loomingulise manifestina.


Rasmus Merivoo

režissöör

  1. Kuna mulle kunagi ennustati, et 30aastaselt saan sigarikkaks, ja esimesel mail sain ma 25, siis kümne aasta pärast on mu hetkeline rahanappus juba viis aastat olematu. Ma arvan, et kindlasti valmistan järjekordset filmieepost, kasvatan lapsi, vaatan maailmas ringi, lasen kõik Eesti teed korda teha, luban filmitudengid tasuta Coca-Cola Plazasse, maksan filmigrupile normaalset palka (nii et ka pensionifondi midagi laekub), lõpetan Rottfilmi stuudio ehituse, kus on avar ja soe paviljon, söökla, suur greenscreen ja voodid, kus näitlejad võivad magada, alandan “Viimse reliikvia” DVD hinda, samas organiseerides sinna ka teise ketta lisamaterjalidega, maksan Kalevile, et nad taas kohvinätsu tootma hakkaksid, ostan Sõprusesse uue projektori ja ka esimestesse ridadesse pehmed toolid, edendan keskkoolide õppeprogrammi, kus lastele ka filmide vaatamist õpetatakse, ostan Priit Pärna Eestile tagasi ning eemaldan laulupeolt mikrofonid ja kõlarid, et lauljate massil ja laulukaarel jälle mõte oleks.

  2. Et rõõmustada Eesti silmi :)

  3. Mitte midagi!

Margo Siimon

monteerija

  1. Hetke seisuga olen igapäevaselt filmi­maailmaga seotud olnud napilt üle viie aasta, aga senine üheskoos veedetud aeg lubab püstitada väga julge prognoosi, et ka järgmise kümnendi suudab see imeliselt nauditav valdkond mind enda kütkes hoida.

    Usun, et kümne aasta pärast on elu veelgi põnevam kui praegu – praegu esimesi samme tegeva noore filmipõlvkonna talent on selleks ajaks korralikult realiseerunud ja koostöös selle seltskonnaga olen ehk minagi nende hulgas, kes suuri tegusid korda saadab.

  2. Minu arusaamadega läheb Eesti filmi vajalikkuse mittemõistmine ja sellele vastu töötamine täiesti vastuollu – Eesti kultuuril oleks ju oluliselt vähem kaalu, kui filmikunsti valdkond sellest välja lülitada. Kui niisugune hiilgav väljendusvahend on leiutatud ja leidub ka paras kogus geniaalseid ning tahtmist täis tegijaid, siis on see ju igati väärikas põhjendus ala vajalikkusele. Seda enam, et ka publik õpib järjest rohkem armastama kodumaist filmi ning kohalikud teosed lähevad aina enam korda ka Eestist eemal asuvatel kinoekraanidel.

  3. On ju teada, et raha liigub meie väikeses riigis filmialal üsna piiratud koguses ja väga piiratud on ka see inimeste ring, kellel on üleüldse kõik eeldused oma projektidele toetuse saamiseks. Ja mulle tundub, et nii mõnedki neist, kes on kvalifitseerunud toetusi saama, ei oska seda asjaolu kunstilises mõttes väärikalt hinnata ja kui raha on käes, siis teevad filmi lihtsalt ära – finantsee rijatele peab ju midagi ette näitama ning ka avalikkuse ette mingisuguse tootega ilmuma. Aga olen veendunud, et asju saab teha palju paremini.
Margus Paju

režissöör

  1. See tähendab, et Kristuse iga on mul siis suhteliselt alles ületatud. Tahaks loota, et kunstilist Kolgata teed ei ole vahepeal jalge alla võtta tulnud, kuid filmi käänulised rullid peaksid ikka teed sillutama. Mõned teemad ja maailmad võiksid aga enne saada filmikeelde valatud, sest kuigi me põhiolemuses palju ei muutu, nihkuvad meie väljenduslaad ja sõnavara aastatega ning sama lugu eri aastatel või vanuses jutustades saame tulemuseks tõenäoliselt üpriski erineva tunnetusega filmid.

  2. Mulle tundub see samasuguse küsimusena nagu miks on vaja filmi üldse. Eesti film ei ole nähtus omaette. Me ei tohiks teda sellisena võtta. Ometi kiputakse teda vaatlema ning hindama kuidagi väljaspool muud süsteemi. Mitte, et kogu filmikunst oleks kosmopoliitne, lihtsalt oma põhiomadustelt ja eesmärkidelt on kõikide rahvuste kino ühel tasandil. Eesti filmi on vaja täpselt samasugusena nagu kogu maailma kino.

    Kunstiliiki, kus avalduvad sotsiaalsed ja poliitilised, individualistlikud ja kollektiivsed, lammutavad ja ehitavad, metafüüsiliselt kõrgustesse kandvad ja naturalistlikult maa peale tirivad mõtted ning tundmused. Eesti film ei ole selles suhtes mingi erand...
    teda on vaja, et inimesed saaksid tema keele kaudu üksteisega rääkida ja kasvada.

  3. Kõige põhilisem on vist ikka endiselt puhtpraktiline küsimus: praktika vähesus. Suur osa lavastajatest jõuab täispika filmini vähemalt viieaastase vahega. See pärsib aga loomulikku arengut ning paneb tehtavale filmile suure vastutuse ja sisulise koorma. Lavastaja, kes viie aasta jooksul ei ole saanud oma mõtteid kuhugi valada, võib kauaoodatud filmi mõtetega üle kuhjata. Mulle tundub, et selline probleem eksisteerib küll, kui täna ümberringi vaadata.
Lauri Laasik

montaaž, eriefektid, värvikorrektsioon


  1. Tõenäoliselt Eestis ja ikka filmidega, nii režii kui postproduktsiooni vallas.

  2. Sama hästi võiks küsida, miks on vaja Eesti põllumajandust. On ju Senegali kirsstomatid kevadel odavamad kui Eesti omad. Ometi ei kujuta keegi ette Eestit ilma põllumajanduseta ja Eesti kultuuri ilma Eesti filmita. Film on niikuinii. Enamik mobiiltelefone teeb “filmi”, rääkimata kodukaameratest. Selle kõrvale on aga vaja “suurt” filmi, mis heal kunstilisel tasemel peegeldab meie kultuuri ja meie olemust meile endile ja siis teistele. Oma filmi on võimalik asetada kõrvuti teiste filmidega ja mõista, kuidas me haakume ja milline on meie koht maailmas.

  3. Uudsed või tavapärasest teisiti lahendatud stsenaariumid ei saa toetust. Otsustajad on paar inimest ja nende otsused käivad nende maitse järgi, nende maitse muu maailma järgi. See tekitab olukorra, kus uued ja geniaalsed ideed ning suunad lämmatatakse koos umbrohuga.
Hea näide on Taanist, härra Lars von Trieri saatusest. Filmile “Idioodid” ja seega Taani Dogma koolkonnale ei antud esialgu riiklikult mingisugust toetust, nüüd aga uhkeldatakse Trieri nimega Taani filmiajaloos. Muide, sama toimus ka Soomes Aki Kaurismäkiga. Ehk peaks tekitama eraldi eksperimentaalfilmidele mõeldud toetusallika?


Kaupo Kruusiauk

režissöör

  1. Näen ennast ikka filmitegijana, loodetavasti on siis valminud ka mõni täispikk mängufilm.

  2. Sest Eesti filmi on vaja. Eesti film on see väi ke kanderakett, mis viib Eesti kultuuri laia maailma. Ehk on kunagi vaja Eesti filmi ka eestlastel endil.

  3. Otseselt valesti küll midagi ei ole, filmitegemise võimalused on ju üha paranenud. Kui midagi võiks muutuda, siis vähem soositud võiksid olla sellised ümmargused eurostsenaariumi töötubades lihvitud filmid, hinnatud võiks olla ikkagi režissööri oma nägemus, mis alati ei pea tähendama väga kitsale maitsele arthouse-filmi, pigem võiks nägemuse juurde käia tahe midagi olulist ära öelda.
Jaanis Valk

režissöör

  1. Kümme aastat on pikk aeg. Nii pikk, et kümme aastat tagasi ei näinud ennast isegi sellena, kes ma praegu olen. Loodetavasti olen aga ikka veel filmimaastikul ja olen saavutanud professionaalse suhtumise oma töösse. Mis on “professionaalne suhtumine”, on omaette teema...

  2. Film on uks teise maailma. Võib-olla sellisesse, mille olemasolu me praeguses ajahetkes oleme unustanud. Eesti film tuletab inimestele meelde eestlase teist maailma. Või siis selle maailma tunnetust. Ilma selleta... Saja aasta pärast pole võib-olla seda rahvast enam olemas. Aga selle rahva tunnetus maailmast jääb alles.

  3. Tihti me unustame ära, tänu kellele film valmib. Mitte ainult tänu režissöörile ja operaatorile. Ta valmib sellisena, nagu vaataja teda ekraanilt näeb, ka tänu kunstnikule, helimehele, värvikeerajale, näitlejatele jne. Tihti unustame me tegijatena need inimesed pärast filmi valmimist ära ega oska neid vastavalt nende panusele meeles pidada.
Mis tähendab seda, et filmiinimesed pole leidnud “küünarnukitunnet” mis peaks olema elementaarne, kui aetakse ühist asja. Krõlovi valmi vähist ja teistest ei hakka meelde tuletama. Me peame endis üles leidma need vastused, miks me teeme seda tööd. Alles siis saame muuta midagi vaataja mentaliteedis. Kui keegi seda üldse tahab muuta...


Tanel Toom

režissöör

  1. Loodetavasti mitte ainult Eestis.

  2. Arvan, et vastus sellele küsimusele on sama pikk ja igav kui küsimustele, milleks on vaja eestikeelseid ajalehti, eesti raadiot või raudteed. Aga see on hea küsimus, mida peab aegajalt esitama.

  3. On tiik ja selle ümber maastik. Kui filmikonnad lombis kaklemise ja teineteise jalgadest tõmbamise lõpetavad, siis jõuame ükskord ka rõõmsalt sellele maastikule. Praegu veeretab igaüks oma nurgas oma väikest filmi ja kissitab teiste tehtu peale õelalt silmi. Kui keegi teeb filmi, tähendab see seda, et keegi teine ei saa seetõttu filmi teha. Rohkem filme on vaja, siis tekib ka filmimaastik.
Priit Pääsuke

režissöör

  1. Loodan, et olles kümne aasta jooksul teinud ära oma kõige julgema, eksperimentaalsema loomingu, säilib värskus ka tuleviku töödes.

  2. Eesti film on osa Eesti kultuurist ja mulle tundub miks-küsimus seal ees ülearune.

  3. Uus põlvkond pole jõudnud veel korralikult kanda kinnitada ja teinekord kinno filmi vaatama minnes tekkib tunne, et pole nagu minu film. Kinno minnes ma ootan, et mind üllatatakse millegagi. Mulle ei meeldi filmid, mis on küll korralikult tehtud, aga muidu tühjad.
Eesti film on täna, üksikute eranditega, liiga konservatiivne ja tagasihoidlik.


Meelis Veeremets

operaator

  1. Ametikoolis. Puusepp, keevitaja, ehitaja. Kaunis romantiline amet oleks kaluri oma, aga see vist ei toida.

  2. Aga milleks on vaja eesti raamatuid, eesti ringhä& amp; auml;lingut..?

  3. Puudu on fanaatilisest tasustatud oskustööjõust. Olematu levi. Filme toodetakse riiulisse, samal ajal kui meie teleriekraanidele suudetakse müüa täielikku saasta.