Superstaaride maaletooja
Selle artikli lugemisel ajal soovitab Helen taustaks panna kõlama Lou Reedi loo “Perfect Day” töötluse Anthony and the Johnsonsi solisti esituses.
“Täna on Massive Attack Tallinnas, Def Leppard Vilniuses. Eile jõudis Vilniusse Linkin Park. Täna saabus Tallinna Lenny Kravitz, eile juba Spiritualized. Homme lendan Vilniusse, Linkin Park esineb seal ära, siis läheme Riiga. Nädalavahetusel jälgin “Rabarockil”, kuidas minu bändidel läheb.” Kontserdikorraldaja BDG artistide booking-mänedžer Helen Sildna on sel esmaspäeval oma telefonil helina välja lülitanud. Kõnesid tuleb sellise sagedusega, et ühe pooleminutilise telefonivestluse jooksul salvestub neli vastamata kõnet.
“Unepuudus on sul vist meeletu?” oletan.
“Viimase paari nädala jooksul koguneb uneaega ööpäevas keskmiselt neli tundi. Praegu on meeleseisund...” – Helen puurib mind oma suurte lõbusate silmadega – “minestuse-eelne.”
Pealtnäha tema seisund küll selline ei ole. “Minu töö põhivõti on olla muusikaga kursis. Suurte bändide puhul pean jälgima, kes parasjagu tuurile minema hakkab ja mis geograafia tuuril on.
Uute bändide puhul pean peale passima, kes neist hakkavad olema huvitavad, et tulevikus suureks saada. Ei ole vist maailmas tähtsat bändi, kellega ei oleks kontakti olnud. Töö on väga mahukas, aga kahjuks vaid viis protsenti neist, kellega jutule saan, jõuab Eestisse.”
Nii vähe?!
“Aga Eesti, Baltimaad ei ole ju muusikutele sihtkoht. Ja geograafiast rohkem mängib publiku hulk. Kui näiteks välismaal ütleksin, et meil on raske Bob Dylanile saali täis müüa, ei saadaks sellest aru. Meil peab aga kuu aega meedias igakülgset kampaaniat tegema, et üldse keegi mõistaks, kui eriline see on, et Bob Dylan siin esineb. Täna (esmaspäeval – toim.) oli mul isegi tunne, et astuks tänaval inimestele ligi ja kutsuks neid Massive Attackile, sest ma lihtsalt tean, kui hea kontsert see tuleb. Ma tahan, et eestlased oleksid kriitilisemad selle suhtes, mida tarbivad. Publiku valikud mõjutavad väga, milliseks kultuuriruum kujuneb. Ma lihtsalt ei mõista seda, kuidas mõnele inimesele ei lähe muusika korda.”
Helen neelab suurte lonksudega rohelist teed meega. Mulle näib, et tema kõrisõlm liigub ühes taktis kohvikutelerist kostva poplauluga. Ta enda musikaalsus on kaasasündinud – Heleni ema on ooperilaulja ning isa ERSO trompetimängija. Seega möödus ta lapsepõlv klassikalise muusika saatel.
“Sa Berliini filharmoonikuid käisid kuulamas?”
“Ikka. Emaga. Fantastiline. Minu arust on see oluline, et selline sündmus siinses muusikaelus toimus. Mingi valdkonna absoluutne tipp ära näha on kogu pildi adumiseks hädavajalik. Et mõista, mis on laiemas maailmas tegelikult oluline.”
Ühele kümnetest saabuvatest telefonikõnedest on Helen sunnitud vastama. Välkkiirelt kinnitatakse otsus pidada Massive Attacki “aftekas” Von Krahli baaris. Legendaarsele Briti tantsubändile on Tallinn maailmatuuri avalinn, artistid veel tuuriväsimust ei tunne ja tahavad kontserdi järel turnee algust tähistada. Helen teab, et soe vastuvõtt mõjutab staare teine kordki Tallinna oma tuurikavva kirjutama.
“Üks asi on hea bänd kätte saada. Hoopis teine asi aga vajalik hulk pileteid maha müüa. Siin jõuame paratamatult diskussioonini pileti käibemaksu üle. See, kas piletikäibemaks on 5 või 18 protsenti, mõ jutab piletimüüki väga palju!!! Vastupidiselt praeguse kultuuriministri arvamusele.
Tänavune staarirohke suvi on meediahaibi tõttu majanduslangusest niigi väga riskantne.
Inimesed ostavad kontserdipileteid vähem, kui arvasime. Staarid küsivad aga sama palju.
Räägitakse, et oi kui hästi läheb BDG-l, kes võtab Eestisse tuua Bob Dylani või Lou Reedi.
Firmale on see tegelikult meeletu finantsrisk. Võib tekkida olukord, et BDG maksab sellisele maailmakultuuri tutvustamisele peale...”
Helen teeb üsna haput nägu, kui pärin, kuidas Bob Dylani kontserdi piletimüük õnnestus. Ta lohutab end teadmisega, et Eesti muusikatarbimine vajab veel harjutamist ja kasvatamist. Ja Helenil on õnn olla see niiditõmbaja meie publiku maitse kujundamisel. BDG palgale sai ta kaheksa aastat tagasi. Esialgu oli ta BDG juhi Peeter Rebase assistent, pikapeale kujunes aga töökorraldus ümber ning Heleni tööks sai artistide ärarääkimine. Oma suure missiooni täitmiseks tuli Helenil kõigepealt muidugi firmajuht ära rääkida. Siim Nestor, Ekspressi Areeni juhataja, räägib, et just Helenil õnnestus Rebast veenda, et Eesti rahvas ei ole loll ja publik tuleb ka peenemaid artiste kuulama. Kuidas tal see õnnestus? Nestor: “Ta lihtsalt on nii võimas tegelane. Näiteks Dylanit paiskas ta ju terve meedia täis. Heleni iseloomustamiseks sobib moto –“ei” ei ole vastus.”
Helen ise resümeerib oma kontserdipoliitika järgmiselt:
“Mind suur šõu ei huvita. Sisu on olulisem kui vorm. Ma ei taha publiku aega raisata mingi mõttetu vaatemänguga. Eestis tekkis pärast mullust head kontserdisuve väga palju kontserdikorraldajaid. Aga see pole nii lihtne, et ohhoo, sain staari kätte. Praegu on võimalus meie turgu arendada ja see töö peab käima süstemaatiliselt. Korraldajatel peab olema missioonitunne.”
“Rabarocki” peakorraldaja Kristo Rajasaare tunnistab, et ilma Helenita jääks seegi pidu ilmselt ära, sest Helen “bukib” väga suure osa “Rabarocki” artistidest. “Esiteks on see, kuidas ta suudab Lääne agentidelt meie väikesele “Rabarockile” artistid saada, kahtlemata aastatepikkuse töökogemuse vili. Teiseks aitab loomulikult tema naiselik sarm. Ta on kiire nagu välk. Kui ma muidu pean agentidelt vastuseid ootama kuu aega, siis Heleni kaudu antakse vastused samal hetkel.” Rajasaare tsiteerib Helenit, meenutades ühist käiku plaadipoodi: ““Kuulge, siin poes on ju võimatu olla! Kas see on teil miski kliendipeletusprogramm?” – Heleni hüüatus plaadipoe müüjale seoses kõlaritest peksva eurodiskoga. Ühesõnaga, Helen ütleb, mis arvab.”
Heleni sõber Ingrid Peek tunnistab, et sõpruskond pruugib Heleni üliinimlikke organisaatorivõimeid ka väljaspool muusikabisnise konteksti. “Kui mõni sõber jääb lennukist maha, on vaja hotellituba ära rääkida või tekib mingi muu muret tekitav teema, siis ikka helistatakse Helenile, kes keerukate olukordade lahendamise kunsti hästi valdab.”
Millised olid Sildna organisatoorsed tuleristsed?
2001 lõpetas oma maailmatuuri Moskvas šokirokkar Marilyn Manson. BDG-l oli täita 12 000 kohaline saal. Sünged pilved kogunesid ürituse kohale, kui Vene ametnikud hakkasid artisti ja tiimi viisade kallal nokkima. Lõpuks ei saanudki bändi autod õigel ajal üle piiri ja korraldajal ei jäänud muud üle kui kontsert ühe päeva võrra edasi lükata. Kordame, et tegu oli Mansoni tuuri viimase kontserdiga. Et üritus päev hiljem toimuda saaks, tuli Sildnal 50 inimese lennupiletid üle ilma ümber “bukkida”. Kontsert toimus, sest “ei” ei ole Helenile vastus.
