Pessimistlik prohvet

Kadri Kõusaar leiab, et Michel Houellebecq on nüüdisaja põnevaim ja häirivaim kirjanik.

Michel ­Houellebecq
"Elementaar­osakesed"
Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2008. 264 lk.

Houellebecqile võib vastu vaielda, ta võib olla provokaator ja mis kõik veel, ent on võimatu eitada tema sisendusjõudu; sotsiaalset, seksuaalset ja intellektuaalset närvi. Ning kahtlemata on ta huvitavaim ja värskeim elavaist lääne kirjanikest. Võiks isegi öelda, et võrrelduna Houellebecqiga on teised nüüdisaja käsitlejad lihtsad meelelahutajad või keskendunud vaid ühe (kitsa) grupi probleemidele (näiteks Hanif Kureishi ja Zadie ­Smithi värvikad kirjeldused immigrantide elust metropolis ei pruugi Soomes eriti korda minna). Houellebecq suudab aga eksistentsiaal­selt "emmata" peagu kogu tänase läänemaailma probleemistikku. Kes väidab, et Houellebecqi kirjeldatud ihanäljas, võõrandunud ja ilma igasuguste eetikanormideta ühiskonda pole olemas, peidab pea liiva alla. Tõsi - äkki Houellebecq liialdab, aga et sõnum tühjades peades vastu kõliseks, peabki ehk kõvemat häält tegema.

1998. aastal ilmunud "Elementaar­osakesed" põhjustas tormi Prantsuse kirjanduselus - sealset olulisimat kirjanduspreemiat Prix Goncourti ei antud autorile seepärast, et ei julgetud. Poliitiline korrektsus summutas taas kord terve mõistuse ja õiglustunde. Auhinnatuks sai hoopis Paule Constanti teos, mida keegi enam ei mäleta ja millest ei räägitud isegi tollal. "Elementaarosakesed" on aga tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ja nüüd lõpuks ilmunud ka meil. (Mõned aastad tagasi valmis raamatu põhjal ka film, aga kahjuks nõrgapoolne. Seejuures kehastas oma mannetu välimuse pärast kannatavat Brunot piltilus näitleja...)
Houellebecqi järgmised romaanid "Platvorm" (2001) ja "Saare võimalikkus" (2005) on mõlemad "Elementaar­osakeste" edasiarendused - küll mõjuvad, ent mitte nii globaalselt. Oma raevukas vanadusehirmus ja noorte naiste himustamises mõjus "Saare võimalikkus" isegi ehk karmimalt kui "Elementaarosakesed"; ent viimane on siiski võimsaim ja kompaktseim Houllebecqi teos.
Raamatu peategelased on poolvennad Bruno ja Michel. Ema hülgas nad varakult, et liituda sekskommuuniga ja elada hedonistlikku hipielu; poisse kasvatas kummagi isapoolne vanaema (mõlema jaoks armastuse ja hoolivuse võrdkuju); isad ajasid äri ja kohtusid poegadega sama harva kui ema. Kord tai massaažisalongi külastades näeb Bruno tuttava näoga meest. "Korraga lõi kõik selgeks: see tegelane, kes lasi kõrvalkabiinis endale body-body't teha, oli mu isa. Ta oli vanaks jäänud, nüüd nägi ta tõesti välja nagu pensionär, aga see oli tema, siin polnud mingit kahtlust. Samal hetkel kuulsin, kuidas ta orgasmi sai, ma kuulsin munandikottide tühjenemise vaikset häält" (lk 156).
Vanematepoolne hülgamine on nii Bruno kui Micheli peatrauma - põhjus, millest hargnevad kõik hädad ja kompleksid. Brunol väljendub see halenaljakas hüperseksuaalsuses (keskkooli kirjandusõpetajana töötades ei tee Bruno tunnikontrolli ajal aknaid lahti, et tüdrukud pusad maha ajaks ja nende rinnad kenasti t-särgi vastu liibuks; kodus onaneerib Bruno lemmikõpilase kodutöö kohal). Michel esindab aga teist ekstreemi: peaaegu patoloogilist tundekülmust - ta on suuteline vaid kaastundeks, seks teda eriti ei huvita.

Molekulaarbioloogina ­töötava Micheli vaba aeg möödub lihtsalt voodis lesides ja supermarketi valmistoitu süües. Tasapisi valmib tema elutöö, mis hiljem omandab suisa revolutsioonilise tähtsuse: geenimutatsioonid, mille abil saab tekitada sootuid ja surematuid inimesi, keda ei piina ihad, ambitsioonid ega surelikkus.
Bruno abielu jookseb karile, sest tal lihtsalt ei tõuse enam oma naise peale. "Kui ta kõhuli keeras, oli tselluliit näha; kui ta selili keeras, olid näha rasedusarmid" (lk 154). Pool Bruno rahast ja ajast hakkab kuluma lõbumajadele ja peep-show'dele. Suved mööduvad nudistirandades ja new age'i laagrites, kuid isegi seal, omade vahel, ei terenda täiuslik harmoonia, ikka sellesama noorusekultuse ja kehalise ilu diktatuuri tõttu: "Nagu mujal, nii peab ka Cap d'Agde'is ülekaaluline, vananev või inetu indiviid leppima masturbeerimisega - ainsaks erinevuseks on see, et kui üldiselt on see tegevus avalikes kohtades keelatud, siis siin suhtutakse sellesse heatahtliku lahkusega" (lk 184).

Bruno ei tunne end hästi ka isana. "Kuueaastasena oli Victor Bruno sünnipäevaks suurte värviliste tähtedega kirjutanud: "ISSI MA ARMASTAN SIND". Nüüd oli see kõik läbi. [-] Hiljemalt kahe aasta pärast üritab poeg omavanustele tüdrukutele külge lööma hakata; aga Bruno ihaldab ju ka neid viieteistkümneaastaseid tüdrukuid. Nad lähenesid rivaliteediseisundile, mis ongi meeste loomulik seisund. Nad olid nagu loomad, kes võitlevad ühes ja samas puuris, mille nimi on aeg." Ja miks on see nii läinud? Bruno arvab teadvat vastust: "Kui vanemad on lahutatud, pere raamistik lõhutud, kaotavad suhted lastega igasuguse tähenduse. Laps on kinni langenud lõks, vaenlane, keda tuleb veel tükk aega ülal pidada ja kes elab teid lõpuks üle" (lk 139).
Raamatust tuleb siiski suhteliselt selgelt välja, et nii Bruno kui Micheli hädade põhjus on armastuse defitsiit, ja eriti emaarmastuse puudumine.
"Kogu selle rõveda jälkuse ja lakkamatute tapatalgute keskel, mida kujutas endast loomade maailm, oli pühendumuse ja altruismi ainsaks jäljeks emaarmastus või kaitsmisinstinkt, või vähemalt miski, mis viis vaevutajutavalt ja aste-astmelt emaarmastuseni. Emane kalmaar, kahekümne sentimeetri pikkune haletsusväärne olend, ründas kõhklemata sukeldujat, kes lähenes tema munadele" (lk 135).
Sellist kalmaari-ema Bruno ega ­Micheli elus polnud. Vanaemad surid ära, kui Bruno ja Michel olid teismelised, ja pärast oli mõlemal raskusi elukaaslase leidmisel. Kui Bruno lõpuks leiab Christine'i ja Michel lapsepõlve­sümpaatia Annabelle'i, muutub ­üürike õnn ikkagi traagikaks, sest mõlemad naised ­surevad. Ükskõik kust kandi pealt vaadata: õnn pole Houellebecqi ­maailmas võimalik. Maksimaalselt saab see väldata mõni sekund - ehk nii kaua, kuni kestab orgasm.
Tundub, et Bruno ja Michel esindavad kirjanik Houellebecqi enda vastandlikke pooli (s.t ülisensuaalne versus külm-teaduslik) ja pole vaja eriti põhjalikult laskuda Houellebecqi minevikku, et märgata üksüheseid sarnasusi. Prantsusmaal põhjustas hiljuti skandaali kirjaniku ema vastulöök - too avaldas oma autobiograafia, kus sõimab poega idioodiks, kuigi möönab, et tõesti ei olnud ta eriti hea ema, kui oma imikust poja ämmale kasvatada jättis ja lillelastega seks-seiklema läks.

1968 ei tähenda ­Houellebecqile romantilist vabanemist, vaid nartissistlike ja vulgaarsete väärtuste võidukäiku. "Viini aktsioniste, biitnikke, hipisid ja sarimõrvareid ühendas see, et nad kõik pooldasid täielikku vabadust ja kuulutasid indiviidi õiguste ülimuslikkust kõigi ühiskondlike normide ja silmakirjalikkuse avaldumisnormide suhtes, milleks olid nende silmis moraal, tunded, õiglus ja vastutustunne" (lk 175).
Houellebecqi toon on üle olev ja allavaatav: kogu raamat on kirjutatud justkui tulevikuinimese poolt, kes lausa teadusliku detailsuse ja erapooletusega kirjeldab, mis juhtus inimsooga aastatuhandeid tagasi.
"Kas Brunot võis pidada indiviidiks? Tema organite mädanemine kuulus ainuüksi talle, füüsilist allakäiku ja surma tunneb ta kord individuaalselt. Teisest küljest kuulusid tema hedonistlik elukäsitus ning tema teadvust ja ihasid struktureerivad jõuväljad tervele tema põlvkonnale. [-] Ta oli pelgalt ühe ajaloolise arengu rakendumise passiivne element. Tema ajendid, väärtused ja ihad - mitte miski ei eristanud teda karvavõrdki tema kaasaegsetest" (lk 147).
Tuues näiteid nii inim- kui loomariigist, jääb pinnale pessimism. Tehnika, teaduse ja materialismi areng on välistanud religiooni usaldusväärsuse; ometi vajaks inimene mingeid vaimseid raame, tasakaalu... Aga kuidas seda leida maailmas, mida peaasjalikult määravad vaid kaks omadust: seksapiil ja papp. Lugedes oma õpilastele ette katkendeid Proustist, tajub Bruno, kui mõttetu see on. Mida on tänapäeval hakata peale Prousti peente nüansside ja mitmetasandilise poeesiaga? Bruno jälgib, kuidas mustanahaline õpilane Ben nätsu närib ja oma pruuti kabistab. "Mida see suur ahv kogu sellest asjast üldse aru saab?" ( lk 159). Ängistuses Bruno kirjutab isegi rassistliku pamfleti: "Me kadestame ja imetleme neegreid, sest me tahame saada nende eeskujul uuesti loomadeks - loomadeks, kellel on suur m... ja selle pikenduseks väike roomaja-aju" (lk 161).
Houellebecq võtab jõuetuks, sest tema kriitika on ju täiesti põhjendatud. Kui palju me näeme enda ümber täisväärtuslikku elu, õnnelikke perekondi? Ja kui palju me näeme silmakirjalikkust - õnne näitlemist, ühiskonna survel õnnelik (loe: edukas) paistmist? Kuidas jääda terveks?

Vahest parim, mida teha saame, on mitte oodata kloonitud uut, paremat inimtõugu ega minna iluoperatsioonile, vaid katsuda muuta oma ideaale ja mõtlemist. Et meie lastest ei kasvaks sellised emotsionaalsed invaliidid nagu Brunost ja Michelist. Et me ei kardaks vananeda.
"Maailma ei muuda mitte aktiivsed inimesed, vaid ideed. Rousseau on ajaloole tähtsam kui Napoleon," on Houellebecq ise väitnud.
PS "Kogu maailma kalmistutel jätkavad hiljuti surnud inimolendid mädanemist ja vähehaaval luukeredeks muutumist" (lk 243).