Maniaki jälil
"Ei usu, et nad selle mõrtsuka leiavad, aga küll tahaks talle otsa vaadata." Nii ütles Sillamäe elanik Matti aasta tagasi, ise näost hall. Jutt käis tema abikaasast Aitast, kes 2006. aasta suvel Narva-Jõesuu kandis mereranna lähedal metsas mõrvati.
Möödunud reedel edastas Viru ringkonnaprokuratuur lakoonilise pressiteate: "Narva kriminaalpolitseinikud pidasid kinni 19aastase noormehe, keda kahtlustatakse tapmises ning mitmes Sillamäel toime pandud vägistamises ja vägistamiskatses."
Viru ringkonnaprokuratuuri ja Ida politseiprefektuuri teatel seostatakse noorukit uurimise ajal kogutud materjalidele tuginedes seitsme raske isikuvastase kuriteoga.
Vägistamised toimusid mullu septembrist tänavu maini ning mehe ohvrid olid keskealised naised. Noorim ohver oli 51-, vanim 59aastane, täpsustab prokuratuur.
Praeguseks on varem kohtulikult karistamata Nikita loetletud kuriteod omaks võtnud, ütleb Narva kriminaalpolitsei ülemkomissar Andres Jaggo. Ta lisab, et kõik neli vägistamisohvrit - neist kahe puhul pani ründaja esmalt toime vägistamiskatse, mõni päev hiljem viis aga kuriteo lõpule - on asotsiaalse taustaga ning kogunesid tihti ühel ja samal aadressil.
Kuid uudisel on ka teine tahk. Viimastel aastatel on Sillamäel ja linna lähistel toime pandud mitu võigast tapmist, mis on jäänud "pimedaks", s.t tapjat pole leitud. Koguni nelja naisterahva tapmine ootas lahendust. Neist esimene - Sillamäe muusikakooli sekretäri mõrv - toimus 2004. aasta kevadel, järgmine - surnuks pussitati sama kooli klaveriõpetaja - kaks aastat hiljem.
Uudis kahtlustatava tabamisest on tekitanud õhkõrna lootuse, et äkki leiavad lahenduse ka need varasemad koletud roimad ja leinavad lähedased saavad pisutki leevendust.
"Muidugi ma loodan. Väga loodan, et kuritegu saab nüüd ehk lahendatud," ütleb Matti, kui teatame talle Sillamäe noormehe vahistamisest.
Juba kaks aastat on Matti peagu iga nädal(!) helistanud Narva politseisse ja küsinud "tema asjaga" tegelevalt uurijalt, ega uudiseid pole. Ei ole, on ta kuulnud ligemale sada korda. Aga asjaga tegeldakse.
Elu varises kokku
See oli 2006. aasta juulis. 21. kuupäeval. Ilm oli suurepärane, tuulevaikne. Matti nikerdas suvila kõrval väikses kaminanurgas puust medaljone. Augusti alguses pidanuks toimuma ülikooliaegsete kursusekaaslaste kokkutulek. Medaljonid olnuks selle sündmuse väikeseks meeneks. Mees oli nii ametis, et ei pannud esialgu tähelegi, et ujuma läinud abikaasa oli kuidagi liiga kauaks randa jäänud. Aita käis iga päev ujumas. Vähekäidavasse kaunisse liivaranda, kuhu suvitajaid harva eksib, on nende suvilast vaevalt 300 meetrit maad läbi üsna tiheda metsatuka.
See oli kella kolme ajal päeval, kui naine läks. Kella kaheksa paiku, kui Matti oma tööga valmis sai, märkas ta, et naine polegi veel tagasi. Imelik.
Paha aimates ruttas mees randa, aga rand oli tühi. Mitte üht hingelist. Tormas tagasi, võttis binokli ning naasis randa - ega ometi ... Ent tuult ega laineid sel päeval polnud. Vaatas kaua ja põhjalikult. Ei midagi.
Kella üheksa paiku õhtul teatas ta politseile, et naine on kadunud. Seal vastati loiult, et tulgu kohale ja kirjutagu avaldus. "Mis avaldus, kurat! Inimene on kadunud," mäletab Matti oma toonast ärritumist.
Politseimajast vastati, et inimesed kaovad ja ilmuvad jälle välja. Pealegi oli tööd niigi palju.
Enne kui kolm päeva pole kadumisest möödas, ei saa asja nii tõsiseks pidada, et politsei kohale tuleks.
Matti ajas kõik suvilanaabrid jalule. Koos kammiti läbi kogu kitsa jalgraja ümbrus, mis suvilaid merest eraldab. Silma ei hakanud vähimatki jälge, mis oleks lootust andnud.
Selgeltnägija annab lootust
Järgmisel päeval ütles Narva politsei, et Matti võiks rahuneda. Oodata. Küll naine tagasi tuleb. Tütar, kes oli politseis kaasas, ütles, et enne ta ära ei lähe, kui politsei kaasa tuleb. Lõpuks politsei tuligi ja asus Aitat otsima.
Ka kohalikud piirivalvurid tulid oma koeraga appi. Ent nende koer pole selleks koolitatud, et kadunud inimesi üles leida.
Tartust toodi kohale väljaõpetatud otsijakoer. Temastki polnud abi. Vahepeal oli tulnud sahmakas vihma ja koerad ei võtnud jälge üles.
Lähedased pöördusid koguni selgeltnägija poole. Too ütles, et Aita elab. Et justkui puhkaks kusagil!
Teekond suvilast randa kammiti veel kord läbi, aga tulemust see ei andnud.
Kulus nädal. No kuhu sai kaduda vanem naine kohas, mida ta väga hästi tundis?
Seda, et Aita võis uppuda, ei pidanud politsei tõenäoliseks. Riideid ju rannas polnud.
Mingil hetkel küsis politsei Mattilt, kas nende suhted olid ikka laitmatud. On selge, et uurijad peavad kaaluma kõiki versioone. Isegi selliseid, mis võivad omastele tunduda väga solvavad. "Olge, kurat, vait! Mida te endast mõtlete!" karjus ta politseile vastuseks.
Kaks tapetut töötasid ühes koolis
Lõpuks tõi politsei kohale kaitseliitlase, kes olevat vilunud kadunud inimeste otsija. Too tegi plaani ja läks väiksema seltskonnaga metsa. Matti jäi maha.
Tund-poolteist hiljem helistas otsija. Ütles, et leidis koha, kuhu oli maetud mitmete torkehaavadega naise surnukeha, millelt olid võetud riided ja abielusõrmus. Laip asus paar meetrit randa viivast metsarajast eemal napi mullakihi all, millesse omakorda olid torgatud värsked oksaraod. Need olid juba närtsima hakanud ja võib-olla just see veidrus keset suvist metsa äratas kaitseliitlase tähelepanu.
Kümneid, isegi sadu kordi olid otsijad sellestsamast kohast lähedalt mööda trampinud, matmispaika märkamata.
Aita maeti kinnises kirstus.
Paar nädalat hiljem helistas uurija. Ta küsis, kas Matti on suvilas. Pisut hiljem sõitis hoovi kolm autotäit mehi. Kivitõsised näod ees, sinised lambid ja värgid käes, otsisid nad suvila läbi. Ei olnud raske arvata, et nad otsisid tõendeid, mis kinnitaksid, et Matti ise tappis oma naise.
Matti käis ka uurija jutul. Siis vaibus kogu uurimine. Vähemalt Matti silmis.
Ida-Virus on toimunud mitu tapmist, kus ohvriteks on naisterahvad ning mida seni pole suudetud lahendada. Aita tapmisega seoses väärib tähelepanu 2004. aasta juhtum, kui Sillamäelt metsapargist leiti ühe julmalt tapetud naise surnukeha. See naine, 38aastane Tatjana, töötas samuti Sillamäe muusikakoolis. Temagi surnukeha oli riidest lahti kistud ja metsatukka peidetud. Loomulikult hakkas selline asjaolude kokkulangemine politseile silma. Ent midagi, mis uurimist edasi oleks aidanud, sellest ei arenenud.
Uus lootus
Seoses Nikita vahistamisega on tekkinud lootus. Prokuratuur ei lase aga sel lootusenatukesel esialgu liiga suureks minna.
Isikuvastaste kuritegude uurimisega tegeleva ringkonnaprokuröri Konstantin Rostovtsevi sõnul on tavapärane, et politsei kontrollib pärast isiku kinnipidamist tema võimalikku seotust varasemate kuritegudega. Kui sellise kontrolli käigus selgub, et seosed on olemas ja saadakse piisavalt tõendeid seotuse kohta, siis järgneb kahtlustuse esitamine. "Rõhutame, et Nikita juhtumi puhul on tema seotust avastamata kuritegudega liiga vara kommenteerida. Uurimine käib, järeldusi on veel liiga vara teha."
Matti viib 21. juulil oma naise surnukeha leidmise paika lilled. Muul ajal ei taha ta selle jubeda koha peale isegi mõelda.
Maniakki võis ajendada kombinatsioon vihast ja armastusest ema vastu
Vastab psühhiaater-seksuoloog Imre Rammul
Kuidas nimetatakse nähtust, kus vägivaldsed seksuaalsed ründed pannakse toime endast 30-40 aastat vanemate naiste vastu, ja kui levinud see on?
Seksuaaleelistust, mille korral on objektiks tunduvalt vanemaealised isikud, märgitakse terminiga gerontofiilia. Nimetatud seksuaalsuunitluse häire korral peaks olema siiski tegemist väga olulise eavahega ning ihalusobjekt on siis vanemas keskeas või isegi raugaealine. Seksuaalhälbega inimese käitumisele on sageli iseloomulik häirete mosaiikne iseloom - nt pedofiilse seksuaalkäitumise kõrval ilmneb tavapärasest sagedamini vuajeristlikke, ekshibitsionistlikke ja sadomasohhistlikke elemente jms.
Kas on mingit vahet "tavalise sarivägistaja" ja vanuseliselt äärmustesse kalduva sarivägistaja (lapsed, vanurid või muul moel vanuseliselt määratletud ohvrid) vahel?
"Tavalist sarivägistajat" ei ole ilmselt olemas - igale neist on omased mingid üsnagi püsivad eelistused ohvri ea ja välimuse suhtes. Erineb rakendatava agressiooni määr jms. Vägistamine võib toimuda lihtsalt seksuaalse rahulduse saamiseks, kuid täiendavalt eristatakse vihavägistamist, üleolekuvägistamist ja sadistlikku vägistamist.
Mis on tunduvalt vanemate naiste vägistamise põhjuseks - viha "ema", "kurja kasvataja", "tigeda naabritädi" vastu?
Nimetatud motiivid võivad seksuaalkurjategijal tõesti esineda, kuid lisaks neile on veel terve rida variante. Igal konkreetsel juhul annab vastuse isiku psühhiaatrilis-seksuoloogiline uurimine, ekspertiis.
Kuidas sellise isiku teod ajas muutuvad? Algul ettevaatlik, varsti avalik? Naudib tabamatust? Loeb põnevusega tema kohta kirjutatud artikleid, kujundab kindla käekirja?
Kindlasti suurendab iga järgnev kuritegu karistamatuse tunnet ning isegi juba esimene üleastumine aitab murda psüühilise barjääri, mis eristab kurjategijat tavakodanikust. Krimifilmidest nähtud rituaalsed tegevused ja kurjategija kindel käekiri ei ole tegelikus elus reegel.
Kui selline ründaja on juba näiteks kümmekond rünnakut toime pannud, kas siis võib öelda, et ta on üliohtlik, s.t. iga "vanuselisse sihtrühma" kuuluv inimene on ohus? Või muutub ka see sihtrühm ajas?
Eelistused ründeobjekti ealiste ja väliste iseärasuste osas on suhteliselt püsivad ja seetõttu ei ole tõenäoline, et varem vanemaealisi rünnanud isik orienteerub ümber lastele. Erandiks võivad olla vaid sügava intellektuaalse puudega seksuaalhälbelised isikud, kelle jaoks on esmatähtis vaid seksuaalse rahulduse saamine.
Politsei andmetel ründas kahtlusalune rohkem kui üht "asotsiaalse taustaga" naist. Mida see näitab?
See võib olla kombinatsioon vihast ja armastusest ema vastu, näiteks kui ema oli alkohoolik. Võis aga arvestada ka sellega, et need kannatanud ei lähe ehk kaebama. Võimaliku vahelejäämise riski peavad sellised ründajad kahtlemata silmas.
Kõlab uskumatult, aga prokuratuuri kinnitusel ründas kahtlusalune kaht naist korduvalt - esimesel korral ebaõnnestunult, teisel - edukalt. Millest see kõneleb?
Järjepidevus, ründe korduvus on niisugustel juhtumitel üsna levinud. Kui kindlatele tunnustele vastav ohver on välja valitud, püütakse tihti tingimata sihile jõuda."
Janar Filippov, Raul Ranne
