Kolm koomiksikuningat ja nende lapsed
Alar Pikkorainen ja Kosmosemutid
ALARI PÕHITÖÖ: AD reklaamiagentuuris Age.
"KOSMOSEMUTTIDE" SÜND JA KODU: "Asko Künnap tegi kunagi "Kosmoserottide"-nimelist koomiksit Ekspressis ja mina siis tegin niisama pulli pärast sellele kolm-neli osa mingit paroodiat vastikutest vanamuttidest ja muud pointi seal ei olnudki. See oli 1994. aastal.
Võtsin siis julguse rindu ja viisin need Ekspressi toimetusse ja näitasin neid toimetuses Tarmo Vahterile. Siis tüübid ütlesid, et tee juurde. Ma siis tegin. Sellest ajast saati ilmuvad nad kord nädalas Eesti Ekspressis."
KOSMOSEMUTID MARTA JA JUULA: "Kosmosemuttide puhul mul konkreetseid inimesi ei ole, kelle pealt ma neid maha joonistaksin. Nad lihtsalt viskavad nalja või teevad väikest pahandust, aga eks me kõik tahame aeg-ajalt mingit väikest krutskit teha.
Lood tulevad elust. Ikka juhtub sõpradega midagi naljakat ja siis saab sellele vinti peale keerata. Näiteks üks mu sõber rääkis loo, kuidas käis Nõmme turul ja tema ees seisis vanamees, kes küsis neli seajalga ja tahtis veel poolt seapead ja mingit sea osa veel. Ja siis tal kohe välgatas, et "Haa! Tahab ise siga kokku panna!".
Üks neist kosmosemuttidest on nagu natukene loogilisem ja mõistlikum. Teine on täiesti äbar ja saamatu. Nad kuidagi nagu tasakaalustavad üksteist."
VARES: "Kui on vaja kellelegi päris haiget teha või keegi peab väga lolliks jääma ja üks neist kahest parasjagu ei kõlba, siis on see vares.
Tuttavad on väitnud, et vares on minu nägu."
KRABIPULK: "Krabipulk on suht mõttetu tegelane. Isegi kui ta tahaks olukorrale kuidagi reageerida, ei olene temast mitte midagi. Ta lihtsalt lebab. Vahel harva võtab keegi ta kaenlasse, kui nad peavad koos kuhugi minema. Põhimõtteliselt täiesti mõttetu tüüp."
KUI TEGELASED ÄRA TÜÜTAVAD: "Vahepeal olen nendest ikka ära tüdinenud ka, näiteks kui suvepuhkusele minna, siis peab ju neli-viis osa järjest tegema. Enamasti ma ju teen ühe koomiksi nädalas.
Kunagi oli koomiksis mafiosnik Antonio, kes tegeleski nende väljaviskamisega, kes hakkasid ära tüütama. Siis ta lasi nad lihtsalt maha.
Aga kosmosemutid on mulle ikkagi armsad. Kui nad kellelegi meeldivad, ju nad on siis hästi tehtud. Aga hästi ei ole võimalik teha, kui ei armasta seda, mida sa teed."
KUI POLE HEAD IDEED: "Näiteks ükskord, kui mitte midagi ei tulnud, tegin lihtsalt kolm musta kasti ja kirjutasin lõppu, et jõulud Rovaniemis. Ükskord tegin ka neli helekollast kasti ja kirjutasin lõppu, et vares on või sees."
AKTUAALSED TEEMAD "KOSMOSEMUTTIDes": "Möödunud aasta pronkssõduri sündmuste ajal oli mul kogu koomiks pastakaga kritsa-kratsat täis soditud: seoses sellega, et emotsioonid on nii kõrgel ja käsi väriseb.
Neegertegelased käivad koomiksist läbi võtmes, et miks neegrile ei või öelda "neeger" - eesti keeles ei tähenda see ju midagi halba. Ükskord oli lugu, kus vares ja vähk tulid randa ja neeger istus ees. Nad ütlesid talle, et tõmba uttu, aga neeger hakkas midagi kobisema, et ära ütle mulle "neeger", ütle mulle "must". Vares hakkas vastu targutama, mulle ütled ka edaspidi "hall" ja vähile ütled "punane"!"
FÄNNIGA VAIDLEMAS: "Ükskord Rada7 foorumis võttis keegi tüüp vabal teemal sõna ja rääkis koomiksist, et kuidas talle kangesti meeldis Türi-Paide osa. Et hirmus naljakas ja tegelastel on hea miimika. Siis ma vaatasin, et polnud seal mingit miimikat - makral ei ole ju üldse miimikat! Vares rääkis täiesti neutraalse näoga nagu tavaline tohman. Siis ma hakkasin sellele tüübile vastu vaidlema, et sõnastus oli halb, joonistus oli ülejala ja miimika oli ka halb. See tüüp ikka vaidles vastu. Ta ei teadnud, et ta autoriga räägib."
MIKS ON "KOSMOSEMUTID" VÄRVILISED: "Mustvalged koomiksid on koledad. Tahtsin, et oleks šefid nagu Disneyl, cool'id ja mõnusad. Mulle meeldib muidu räpakam joon, nagu Pärnal ja Metsal, aga vahel on tore midagi ilusat teha."
KUIDAS "KOSMOSEMUTTE" TEEB: "Baaris. Ma mõtlen seal või kus iganes loo välja. Loovus saab üsna ruttu otsa, kui istud kogu aeg nelja seina vahel. Vahel ma tulengi reedel läbi baari koju ja sodin paar lehte täis, siis on hea esmaspäeval kiirelt ära kritseldada. Suurema osa võtab ju väljamõtlemine, vahel mõtled kolm päeva. Ja kui ta on välja mõeldud, siis ma arvan, et seda "Jõulud Rovaniemis" ma vormistasin alla minuti."
PEALE KOOMIKSI: "Koomiksite kogumikke raamatu kujul on kokku ilmunud neli.
Multikat ei lubanud Ernits teha, ütles, et mõtle mingid uued tegelased välja, aga mõte oli küll.
Ma hakkasin vahepeal neid maalima. Ma olen teinud neli maali. Nende sisu oli veel mõttetum kui koomiksis. Üks oli selline, et Marta seisis esiplaanil ja jutumull ütles "Oh!". Juula seisis taga ja laiutas käsi. Pildiallkiri oli, et "Marta ütleb Oh!". Üks maal oli selline, kus Juula karjub jutumullis "Munn!". Pildiallkiri on, et "Juula kostitab Martat mahlaka väljendiga".
T-särke olen ka teinud ja ma olen isegi savist neid paar tükki voolinud. On olnud muidugi mõte ka mänguasju teha, aga nende turustamiseks peaks ikkagi film olema."
Madis Ots ja Pesakond
MADISE PÕHITÖÖ: Loovjuht reklaamiagentuuris Vatson & Vatson.
"PESAKONNA" SÜND: "Tegelased sündisid iseenesest. Ma olin siis 16, kui kõigepealt tuli üks koomiks, pärast seda veel ja veel. See üllatas mind ennastki.
Kui ma neid paarile inimesele näitasin, siis tegi see kõigile hullult nalja, nii et enda ja teiste lõbustamiseks tegin mõned veel.
Ma võlgnen "Pesakonna" avaldamise eest tänu ka Henri Jäägerile ja Hannes Võrnole kui "Perekond Vismarite" autoritele. Kui ma läksin lapsepõlvesõbra juurde reklaamibüroosse Kontuur külla, siis seal vedelesid need koomiksid laua peal. Mulle hullult meeldis ja see andis julgustava tõuke, sest ma nägin, et musta ja absurdihuumorit on võimalik julgelt tiražeerida ja avaldada."
Kui mul oli valmis juba 30-40 koomiksit, siis läksin Posti ja sealt öeldi, et hakkame pihta, ja 14 aastat tagasi, 5. juulil 1994 ilmuski esimene koomiks."
"PESAKONNA" PESAD LÄBI AEGADE: "Postis ilmus ta kuni selle kinnipanemiseni, siis läks Õhtulehte ja seejärel Sõnumilehte. Lühikest aega oli ta pisteliselt Päevalehes ja siis hakkas Jippii! portaalis ilmuma. Siis oli jälle paus, kuni ta hakkas ilmuma ajakirjas DI, ja nüüd on ta Äripäevas.
Pauside ajal on "Pesakond" ilmunud ka siseministeeriumi, välisministeeriumi ja justiitsministeeriumi väljaannetes. Kõige rajum ilmumiskoht on kaitsepolitsei aastaraamat.
Aga "Pesakond" oli ka Viru Valge T-särkidel mitu aastat. Multika peale olen mõelnud väga palju, aga teostamiseni pole jõudnud. See on aja küsimus, seda on ta olnud juba väga palju aastaid."
MUSTVALGE: "Värviliseks on läinud mõnikord üsna harva. Kui kümme õhukest raamatut ilmus, siis esikaanel värviti nad ära, Viru Valge T-särgil olid ka värvilised."
"PESAKONNA" TEGELASED: "Minul "Pesakonnas" lemmiktegelast ei ole. Mulle meeldivad rohkem momendid, mis on seotud ühe tegelasega. Näiteks mulle meeldib karu ilme, kui tal on tohutult nõutu nägu peas.
Väga südantsoojendav on see tulevikunägemine - et kõige esimesena avaldatud loos sõidab hunt umbes sellise autoga, millega mina nüüd. Pruuni kabrioletiga. Alateadlikult nägin oma tulevikku ette!
Rästik keeratakse sõlme kogu aeg, temal läheb teistest kehvemini. Karu ei saa võib-olla nii hästi asjadest aru kui teised, siilil läheb ka kehvemini. Aga kolm peategelast jänes, hunt ja siil on suhteliselt võrdsed tegelased.
Ma olen aeg-ajalt sinna ka prominente toonud: Kivisildnik, Maie Parrik, Ivo Linna on olnud. Ja minu vend."
KUST IDEED TULEVAD: "Lood tulevad täiesti suvalisest väikesest asjast. On nii õhust kui ka elust võetud juhtumusi. Keskkooli ajal panin palju klassikaaslaste öeldud lauseid võimalikult tegelikkuselähedaselt kirja. Töö juures samamoodi - keegi ütleb midagi, panen kohe koomiksisse."
KUIDAS TEEB: "Põhiliselt kodus. Kunagi, kui ta iga päev Jippiis ilmus, siis tegin tööl. Nüüd ilmub ta kord nädalas ja teen kodus. Mul ei võta see üle veerand tunni. Ükskord tegin ühe koomiksi ka sellest, et mingi tegelane hõikab, et sündis koomiksitegemise rekord: 18 sekundit."
ÜLE 700 FÄNNI ORKUTIS: "Orkutis on päris suur "Pesakonna" community. Muide, 1994. aastal toimus ajaloo esimene ja seni ka viimane "Pesakonna" fänniklubi koosolek Undergroundi klubis Pikal tänaval.
"Pesakond" on mulle armsaks saanud ja just see ongi kihvt, et ma olen kuulnud nii erinevatelt inimestelt, et neile meeldib. Isegi kui ta vahepeal pikka aega ei ilmunud, siis seda ma ikka ei ole mõelnud, et viskaks pliiatsi nurka."
PEALE LEHEVEERUS ILMUMISE: "Pesakonda" on ilmutatud algusaastatel kümnes õhukeses raamatus, viienda aastapäeva kogumikus ja hiljuti ePesakonna raamatus.
Urmas Nemvalts ja Mürakarud
PÕHITÖÖ: Postimehe karikaturist.
"MÜRAKARUDE" SÜND: "Mulle hakkas poliitilise karikatuuri tegemisel jubedalt meeldima Vene karu tegelaskuju. Ja siis ühel hetkel tegin ma Eesti rahva muuseumis Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul Vene karu teemalise karikatuurinäituse. Seal käis keegi välja mõtte, et jõle head kujud, et võiks multika teha. Kuna see käis minule üle jõu, hakkasin sahtlisse joonistama karudest koomuskeid. 1998. aastaks oli mul neid juba korralik pakk sahtlisse kogunenud ja tekkis mõte neid lehte panna. Toona oli peatoimetaja Marko Mihkelson ja nii kui ma sain tal nööbist kinni ja talle selle välja ütlesin, läksid tal kohe silmad suureks - ta oli just otsinud agentuurikoomiksite kõrvale oma koomiksit. Nii et selle aasta oktoobris saab "Mürakarudel" kümme aastat."
RÄME KOOMIKS: "Kogu "Mürakarude" koomiks on rõhutatult labane. Siin mingit sügavat mõtet ei ole, see on jalaga-perse-nali. Tegelased on üsna rämedad ju tegelikult."
HUNT: "Hundi prototüüp on minu sõber. Ta on tõsine jõusaalimees ja hundil on ka väike muskel. Hunt on hästi hea suuvärgiga, nagu minu sõbergi. Temaga tund aega koos viibides võis vabalt nädal aega koomiksit joonistada, ta on sellise rämeda suuvärgiga ka. Igasugune naiste ja emaste tagaajamine on ka sõbra pealt maha kirjutatud."
SIIL: "Siili äpardusi, seiklusi ja ütlemisi olen ma paljuski ise läbi elanud. Kuigi samas on tal ka väga palju väljamõeldud omadusi, mida mina ei salli, nagu pugemine ja targutamine."
JÄNES: "Jänes on selleks, et siilil oleks kellegagi koos paanikat külvata, et keegi võtaks tuld, kui jamaks läheb."
VÕTS: "Võts tahab kogu aeg vorsti. Tema iseloom tuli alateadlikult vanast Tõnu Aava šõust, kus ta rääkis, et ise ka ei tea, kes seal portfelli sees elab, aga ta hirmsasti tahab vorsti. Nimetuse sain abikaasa Kristeli käest, sest tema kutsus isakasse niimoodi."
KAISUKARU: "Tema tuli veebruaris mängu. Ta on selline hästi nunnu kaisukaru, aga samas vastik. Igatepidi jõhker. Peale karuvanaema on ta esimene tegelane, kes on kõige jõhkramal suurel karul silma siniseks löönud."
KARUVANAEMA: "Karuvanaemale on kõik mehed potentsiaalsed armukesed, enda arvates on ta hästi vastupandamatu."
MIKS MUSTVALGE: "Mulle tundus mustvalge äge. Mõnikord olen ma seda ka rõhutanud nii, et sageli on tegelastel sinine esmaspäev ja nad ei saa sellest aru, sest neil on ju mustvalge koomiks."
KUI IDEED POLE JA KUS KOOMUSKIT JOONISTAB: "Koomiksit on päevalehes iga päev üsna keeruline joonistada. Ma ju teen teda ka nendel päevadel, kui vaimu üldse peal ei ole. Kuna ma olen Tartust pärit, siis on Tartu sõbrad eemale jäänud, kelle kõrval see asi endale elu sisse sai. Siis vaatad, et inspiratsiooniallikas hakkab ära kaduma. Mõnikord on nii, et juba varahommikul lööd silmad lahti ja sul on pilt silme ees. Teinekord võtad lihtsalt valge paberi endale ette ja küll tuleb. Mina teen koomikseid kodus."
PEALE LEHEVEERUS ILMUMISE: "Kunagi ilmusid "Mürakarudest" taskuformaadis raamatud. Mõne aasta eest ilmus kaks suurt raamatut sama kirjastuse juures, kus "Mürakarude" kalendridki."
Koomiksite vanad kalad
On muidugi tore, kui kusagil jälle Eesti menukoomiksist räägitakse, aga samas on silmatorkavalt kurb, et see jutt käib täpselt samadest asjadest mis kümme aastat tagasi. Raske öelda, keda või mida selles olukorras õieti süüdistama peaks. Eesti lehekoomiks kui niisugune paistab olevat inertsist kunstlikult alalhoitav nähtus, kus pole mingit loomulikku järelkasvu. Erinevalt Soomest, kus mõneaastase vahega ujub välja uusi tõeliselt üldrahvalikke lemmiksarju nagu Juba "Viivi ja Wagner" või Milla Paloniemi "Ropusuine siil", ei otsi Eesti ajalehed järgmist kodumaist menukoomiksit või lahedaid uusi joonistajaid, sest publikut, nii vähe kui koomiks üldse kedagi huvitab, paistab tõmbavat ainult vana ja tuttav. Seega tuleb õnnelik olla sellegi üle, kui stammtegijad suudavad taset hoida ning neid endiselt avaldada tahetakse. Väga hea on, et "Pesakond" jälle regulaarselt paberil ilmub, ning see, et "Kosmosemutid" on viimase paari aastaga teravmeelsemaks läinud.
Mari Laaniste, kunstiteadlane
Vanemaid menukoomikseid
ja nende autoreid:
- Olimar Kallas ja tema legendaarsed koomiksitegelased seiklesid läbi mitme albumi, mis mullu koondati kogumikku "Kogu lugu"
- Priit Pärn "Tagurpidi"
- Teet Kuusmaa "Pontu ja Priidu"
- Andres Aderi Edasis tegutsenud "Alice"
- Edgar Valteri koer Ramsese seiklused "Jahikoera memuaarid"
