Oligarhid kohtukulli ees
Vene eliit on teatavasti oma suhtumises Läände õige silmakirjalik. Rahvaga suheldes räägitakse Vene igipõlistest voorustest ja Lääne tühisusest või lausa kuritegelikest vallutusplaanidest emakese Venemaa suhtes, ent omavahele jäädes arutatakse, kes on saatnud oma lapsed millisesse Lääne ülikooli või kes on kus Euroopa mäestikus-rannikul omandanud kinnisvara, võimaliku plaaniga sinna päriselt ära kolida.
Mis võib-olla polegi nii halb mõte. Üldiselt mõjub Läände kolimine tsiviliseerivalt. Kaks väga rikast vene päritolu inimest - oligarh Boriss Berezovski (62), isiklik varandus 1,4 miljardit USA dollarit, ja oligarh Roman Abramovitš (41), varandus 24,3 miljardit USA dollarit - on asunud omavahelisi suhteid klaarima Londoni kohtus (London Commercial Court).
Kui nad elaks Vene reeglite järgi, siis oleks omavaheliste suhete klaarimiseks muidki võimalusi: kas käia teineteise peale Kremli kabinettides kaebamas või siis halvemal juhul üritada teineteist tappa.
Jeltsini sõber, Putini upitaja
Berezovski ja Abramovitši kohtusaaga algas tänavu 20. aprillil. Hagejaks oli Berezovski. Meeldetuletuseks: kunagise Venemaa presidendi Boriss Jeltsini isikliku sõbra ärikarjäär algas 90. aastate alguses Mercedese autode impordiga; siis võttis ta üle Venemaa autotööstuse hiiglase Avtovazi, seejärel naftakompanii Sibneft ja telekanali ORT. 1996. aasta presidendivalimistel rakendas ta ORT kanali Jeltsini propagandavankri ette.
Berezovskit peeti Kremli halliks kardinaliks, ta oli sõber Jeltsini tütre Tatjanaga ning üldlevinud arvamuse kohaselt kuulus ta perekonnaringi. ("Perekond" ehk vene keeles semja on siinkohal mõiste maffia seaduste järgi elava maailma aukoodeksis: see, mis loeb, pole mitte vere-, vaid ärisugulus). Berezovski olevat aidanud ka seni vähetuntud Vladimir Putini sellesse ihaldatud perekonda. Ent pärast seda, kui tema protežee tõusis Venemaa presidendiks, läks ta Putiniga tülli. Räägitakse, et tüli alanud Berezovski telekanali ORT toonist aatomiallveelaeva
Kursk katastroofi kajastamisel. ORT kritiseeris Putini käitumist õnnetuse järel ning seda polevat Putin andeks andnud.
Berezovski põgenes poliitilise pagulasena Suurbritanniasse. Londonis ta seniajani redutabki, olles tänase päevani Putini verivaenlane.
See võib olla ka põhjus, miks ta kaebas kohtusse oma kunagise sõbra Roman Abramovitši. Kes on ühtlasi Putini sõber.
Ent Abramovitš, erinevalt Berezovskist, ei ole mingi ex-friend, ta on suutnud jääda Putini sõbraks tänaseni. Järelikult: rünnates Abramovitšit ja tema "ausat" nime, rünnatakse tegelikult Putinit.
Aga see ei pruugi muidugi olla kogu motiiv. Kohtuvaidluse objektiks on neli miljardit dollarit, mida sõber Boriss tahaks sõber Romanilt saada. Seegi võib olla liikumapanevaks jõuks.
Kohtuistungi materjalidest nähtub, et Abramovitš on olnud president Putini sõnumiviijaks teistele ärimeestele. Kui Kreml tahtis kelleltki ära võtta tema äri, siis Abramovitš ratsutas ebasoosingusse langenud bojaari õuele ja andis valitseja soovid ning ähvardused edasi (tsaar Ivan Julmal olid seda tööd tegemas nn opritšnikud, metsikud sellid, kelle tundemärgiks oli sadula külge seotud koerapea ja luud).
Hageja süüdistuse kohaselt olevat "opritšnik" Abramovitš sundinud Berezovskit loobuma osalusest nafta- ja alumiiniumitööstuses. Kahju saanud sõber Boriss nelja miljardi dollari väärtuses, nagu eespool mainitud.
Abramovitš mõistagi eitab seda.
Siinkohal lühidalt ka temast. Läinud sajandi 80ndate lõpus oli mees tegev mitmesugustes kooperatiivides (väidetakse, et müüs tänaval plastmassist piiluparte), siis läks üle naftaga tegelemisele, pannes väidetavasti pihta terve ešelonitäie Kaliningradi sõjaväebaasile mõeldud kütust. 90ndate keskel oli ta koos Berezovskiga naftakompanii Sibneft omanik, samal ajal alustas ka alumiiniumiäri, olles ühe maailma suurima sellealase korporatsiooni Rusal asutajaid. 90ndate keskel möllas selle tööstusharu ümber tõeline sõda, mille käigus olla tapetud sadakond inimest - ärimehi, ajakirjanikke, ametnikke. Abramovitš jäi kuidagimoodi ellu. Ta elas isegi üpris hästi, lausa õilmitses, suurendades oma varandust kordades. 1999. aastal valiti ta Tšukotka kuberneriks. Kuid see polnud ilmselt ärihuvi, vaid pigem poliitilise legitiimsuse saavutamise vahend - mees sai ex officio parlamendi ülemkoja liikmeks ning siit tulenevalt ka saadikupuutumatuse.
Abramovitš pidi ellujäämiseks maksma 500 miljonit dollarit
Kahe vägeva omavaheline kohtuvaidlus on nüüd edasi läinud. Aprillis avalikkuse ette tulnud Berezovski süüdistustele esitas Abramovitš 5. juulil sobilikud vastused. Kõik olnud hoopis teistmoodi.
Kui keegi on üldse olnud väljapressija ning vägivallatseja, siis mitte Abramovitš, vaid hoopiski Berezovski ise, kes tegutses väljapressimise ning "katusepakkumise" bisnises koos hiljuti manalateed läinud Gruusia oligarhi Badri Patarkatsišviliga (seda nime võib lugeja mäletada seoses kevadiste valimistega Gruusias, kui miljardär Patarkatsišvili püüdis opositsioonilise poliitikuna tõrjuda võimult Gruusia praegust presidenti Mihhail Saakašvilit).
Kostja Abramovitši väitel tuli temal kunagi noore ja algaja ärimehena maksta vanematele oligarhidele "katuseraha". Patarkatsišvilile olevat ta näiteks alumiiniumisõja ajal maksnud 500 miljonit dollarit. Tänu sellele ta ellu jäigi.
Berezovskile maksnud ta märksa enam. Selleks, et Kremli hall kardinal ning Jeltsini sõber ja usaldusmees hoiaks oma kaitsvat kätt tema naftabisnise kohal. Viimaseks maksesummaks olevat olnud 1,3 miljardit dollarit.
2001. aastal olla Abramovitš kohtunud Šveitsis St. Moritzi lennujaamas oma kunagise kaitsja Patarkatsišviliga, kes andis edasi nõude sellise summa ülekandmiseks.
Ülekanne teostuski, vastutasuks nõudnud Abramovitš vaid seda, et ei Berezovski ega ka Patarkatsišvili ei räägiks enam tulevikus oma seostest Abramovitši äridega. Ühseõnaga, noorem ärimees ostis end vanematest kolleegidest-mentoritest vabaks. Patarkatsišvili ise saanud selle eest 585 miljonit dollarit.
"Katusepakkuja" leiti surnult
Patarkatsišvili (52) leiti selle aasta veebruaris surnuna oma Inglise kodus. Kui alguses vaadati kahtlustavalt Mihhail Saakašvili poole ja pärast Abramovitši paljastusi võib kahtlustada juba ka kedagi teist (ärme nimeta nimesid!), siis ametliku versiooni järgi suri ta südamerikke tagajärjel. Raha kokkuajamisel olevat ta südame hooletusse jätnud ning rasvumise tõttu võinud suvalisel hetkel siitilmast lahkuda.
Inglismaa pinnal vallandunud kohtuvaidluse lõpptulemust peab ilmselt ootama kaua. Oligarhidel on raske midagi tõestada. President Jeltsini usaldusalune kohtus president Putini usaldusalusega, ehk siis sõber Boriss kohtus sõber Romaniga nelja silma all, mingeid pabereid keegi alla ei kirjutanud, tunnistajaid nendel kohtumistel polnud. Kui keegi oligi, siis ta kas vaikib nagu haud või ongi juba hauas.
Kuna aga kohtulik kuulamine toimub vanal heal Inglismaal, siis on selle ajakirjanduslik kajastamine tagatud. Mis tähendab seda, et me saame nii mõndagi huvitavat kuulda sellest, kuidas äri ja poliitika on tänasel Venemaal seotud ning milliseid meetodeid seal kasutatakse ja milliste summadega opereeritakse.
Hodorkovski lepitab venelasi ja baltimaalasi
Vene ajakirja Kommersant-Vlast reporter kohtus Igor Gnezdiloviga (38), kes jagas ligemale aasta Tšitaa vanglas kambrit Mihhail Hodorkovskiga (45). Viis korda autode ärandamise eest istunud rets ütles, et nad vaidlesid tihti ajaloo ja poliitika teemadel. "Hodorkovski näiteks arvab, et slaavlased ja Balti rahvad pärinevad ühest tüvest. Sugulasrahvad peaksid omavahel sõbralikult elama. Mulle aga tundub, et baltlased kiuslevad pidevalt ja ilma nendeta on meil parem olla."
Ka arvas Hodorkovski, et venelased ja ameeriklased on olemuselt sarnased, Gnezdilovi meelest mitte.
Mõnegi vaidluse puhul võeti Hodorkovski koiku alt Encyclopedia Britannica köited ja otsiti vastus.
Gnezdilovi hinnangul oli elu spetskambris keerulisem kui 15 elanikuga ühiskambris. Ühiskambris sai hoida toitu külmkapis; vaadata suurt televiisorit; magada millal iganes ja hankida isegi napsu. Paaritunnine kohting mõne naisvangiga maksis 1500 rubla.
Spetskambrit valvas aga kaamera. Voodil võis lesida vaid külili, et nägu oleks kaamerasse näha. Külmik puudus. Vana telekas näitas vaid nelja-viit kanalit ja pilt kippus tihti häguseks. Eksoligarh armastas uudiseid ja publitsistikasaateid. Filmid, sport ja meelelahutus jätsid teda külmaks.
Kambrikaaslase suitsetamisse suhtus mittesuitsetav eksmagnaat rahulikult. Spordist sai teha vaid kätekõverdusi. "Mu ekspandri võtsid valvurid ära," ütleb Gnezdilov.
Hodorkovski sõi vanglatoitu või siis pakiga saadetud kiirnuudleid, jogurtit, pähkleid ja rosinaid. Vorsti ja lihatoodetesse suhtus ükskõikselt.
Eksmiljardär riietus lihtsalt. "Hiina dress, t-särk ja tossud."
Suurema osa päevast veetis Hodorkovski prokuratuuris, kus tutvus oma uue kriminaalasjaga. Õhtul vaatas uudiseid, luges. Tal käis vanglas poolsada nimetust ajalehti ja ajakirju.
Hasart- ega lauamänge oligarh ei mänginud. "Kartis vilunud kaasvangide või administratsiooni provokatsioone, ja õigesti tegi," räägib autovaras.
Mullu 15. oktoobril pandi Gnezdilov fakti ette. Ta pidi kambrikaaslase kohta tegema avalduse või jääma ise ilma võimalusest ennetähtaegselt vabaneda.
Õige rets sellise asjaga kaasa ei läheks. Kuid Gnezdilov oli saanud lapse naisvangiga, kes saadeti edasi karistust kandma Habarovskisse. Kevadel kolmeaastaseks saanud last ootas lastekodusse minek.
Vana rets tahtis lapse sellest saatusest päästa. Sestap kirjutas ta, et Hodorkovski olla käinud väljaspool kambrit käed vabalt kõrval, mitte seljal, ja rikkus seega sise-eeskirju. See avaldus võttis eksoligarhilt võimaluse taotleda ennetähtaegset vabanemist.
Gnezdilov rääkis avaldusest Hodorkovskile ning too justkui mõistis teda. Ometi tajub paadunud autovaras, et ta ei käitunud nii, nagu vargaseadused eeldanuks.
Raul Ranne
