Kuid ajalugu oli kummaline: kes oleks osanud ennustada, Euroopa Liit tunnustab ametlikult Kosovot samal nädalal, kui Venemaa valib presidendi? "Räige viga", "Hoolimatu välispoliitika", "Vene Karu alahindamine", "Pronkssõduri kättemaks" "Putini Grand Finale" jne.
Ma ei mäleta kõiki ajalehepealkirju neil veebruari viimastel päevadel.
„Üllatus"? Mingil määral. Kuigi vaevalt saaks keegi öelda, et tegu oleks „täieliku üllatusega".
Välisminister Sergei Lavrov andis edasi Putini mõtted: "Kosovo loob pretsedendi mitmetele piirkondadale, mitte ainult Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, vaid - meie andmetel - umbes 200 teisele piirkonnale maailmas. Kui me lubame kellelgi midagi teha, siis tekib teistel õigustatud ootus samale kohtlemisele."
Me lihtsalt ei uskunud, et sõnamäng Kosovoga oli rohkemat kui mäng.
Lavrov rõhutas kaks korda: „See tekitab ahelreaktsiooni Balkanimaades ja teistes maailma piirkondades."
„Teistes maailma piirkondades"? Mitte Venemaa piiride sees: Kreml oli äsja demonstreerinud oma territoriaalset ühtsust Tšetšeenias täieliku kontrolli kehtestamisega.
Kuskohas siis?
2014. aasta taliolümpiamängud Musta mere äärses Sotši kuurordis toimuvad vaid paari kilomeetri kaugusel Abhaasiast. Lõuna-Osseetia elanikud pooldasid Moskvat juba ammu. Ja „president" Igor Smirnov hoolitses ülejäänu eest Transdniestrias.
See oli labane.
Palju keerulisem oli alla neelata Narva oblastit. Ja seda mitte vaid tänapäeva lõhestatud Eestile. Ka Brüssel kaotas orientatsiooni. Kuhu suunas minna? Mida teha?
Õhus oli nii palju erinevaid hääli. Mõned intriigipunumisspetsialistid pakkusid koguni välja, et Nicolas Sarkozy ja tema naine Carla Bruni üritavad sõlmida mittekalleletungipakti Moskvaga. Washingtonis oli pilt selgem: toetust kaotavad vabariiklased tahtsid end Valges majas kinnistada.
Trendikaks oli muutunud Külma Sõja nostalgia. Eureka, Ronald Reagani taastulek Lääne ikoonina (Ronnie).
Isiklikult tundus mulle, et mu elu muutub igaveseks tol hallil talvepäeval, kui kindral Jaap de Hoop Scheffer luges ette veelgi hallima teate:
"Kõikidel liitlastel on kohene kohustus kaitsta ühist territooriumi barbaarse ja ebaseadusliku okupatsiooni eest. NATO kokkuleppe 5. artliklis sätestatud vastastikuse kaitse nõue kohustab meid kõiki Eestit kaitsma."
Ema üritas mind õhtul kätte saada. Juuksuris, või oli see siis maniküüris, oli keegi talle öelnud, et Eestis algas just sõda.
Ma sain tema vastamata kõnedest ja seitsmest meeleheitlikust SMS-st teada neli päeva hiljem:
"Meu querido filho, liga-me por amor de Deus. Aqui em Portugal fala-se muito em Nerva [sic]... A mãe está a ficar tão preocupada que já nem consegue dormir..."
(Mu kallis poeg, helista mulle, Jumale nimel! Meil Portugalis räägivad kõik Nervast [sic]... Mamma on nii mures, et ei saa enam magada)
Seekord tundsid, et ei suuda teda maha rahustada. Laagris ei olnud toit täielikult talumatu, kuid meie kolonelleitnant armastas kehtestada karme reegleid. Kuigi ma olen NATO reservväelane, kelle ülesanne on „tagada logistiline tugi Eesti, Moldaavia ja Georgia sõjaväeliste üksustega lahinguväljal", võin ma teha vaid kolm telefonikõnet ja ainult kolmapäeviti.
Narva tõttu on mamma ühe enam mures - ja nüüd ma saan aru, et tal oli selleks hea põhjus. Pentagoni kindralid ütlevad, et mu sõjaväekohustus lõpeb kohe, kui punaarmee lahkub isehakanud „Narva oblastist", kuid mu lootus hakkab kaduma.
Nad räägivad seda juba viimased 17 kuud....
Lugu ilmus EE arvamusrubriigis 1. veebruaril 2008.a. pealkirjaga "Pronkssõduri kättemaks Narva oblastis".
