Pekingi Päevik VIII: Kas oli see koer, mida ma sõin?
Tuleb välja, et see Na Li, kes Kaiat võites meid kurvastas, on vintske tegelane. Võitis ka õde Williamsit.
Hiinlaste edu neil olümpiamängudel ajab pisut hirmu nahka. Mitte see, et nad võidavad, vaid et nad võidavad täiesti uutel aladel. On arusaadav, et panevad kinni lauatennise, võimlemise, naiste ja pisikeste meeste tõstmise ning vettehüpped. Aga seekord on nad võitnud juba vehklemises, midagi näib tulevat poksis, tennises kõiges. Varsti, pange tähele, ruulivad ka kergejõustikus(ma mõtlen ka teistel aladel peale tõkkejooksu) ja pallimängudes. Maailm on ka ses osas muutunud. Meil, vanakoolimeestel, tuleb sellega harjuda. Raske.
Koertest. Pekingis ei näe hulkuvaid koeri. Ja suuri koeri. Ainsad, keda võib koos peremehega jalutamas näha on mingid minid. Kusjuures, suures osas just nimelt pekingi paleekoerad.
Aga suuri, jah, ei ole mitte. Huvitav, et see mõte tuli mulle pähe sel hetkel, mil ma ühes kohalikus sööklas üritasin lihatükki pulkade vahele saada. Armas, ent lootusetult umbkeelne ettekandja ulatas menüü, milles üksnes mõned numbrid ja hieroglüüfid. Osutas mingile märgile ja noogutas heatahtlikult. Justkui soovitas, aga no millega tegu, sellest polnud võimalik aru saada. Raske olukord. Kana oli kindlasti, ja pipar, ja nuudlid ja miski naeris või redis ja kapsaas ja see tume liha Ma siiski usun, et see polnud koer, mida me sõime. Maitses ju hästi. Pärast võtsime koos sõprade fotograafidega päris mitu õlut. Justkui ilma suurema põhjuseta. Võtsime poes, virsikute ja õunte vahel. Poemees arvas, et see on väga sobiv koht. Me ei hakanud temaga vaidlema. Müüjanna vaatas kõik need kolm tundi telekast miskit Hiina seriaali ja paistis õnnelik.
Huvitav, kas laupäeva on lõpuks see päev, mil me saame võtta põhjusega? Kas Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson võidavad medali? Kõik on selles justkui kindlad. Viimane sõit, poolfinaal, oli paistnud hea.
Vihm. Täna sadas terve päeva, kohati päris kõvasti. Vahelduseks lämbele ilmale on see isegi hea. Lõi neti selgemaks.
