80 aastat tagasi algas "Vaikiv ajastu". Erakonnad toetasid Pätsi-Laidoneri riigipööret
August Rei juhitud sotsialistid aitasid Pätsil-Laidoneril 1934. aastal võimu haarata ja Eesti autoritarismile tüürida.
Ilma mingi kahtluseta on 1934. aasta riigipööre Eesti ajaloo kõige olulisem sisepoliitiline sündmus, mis määras suuresti ka valikud 1939.-40. aasta kriisis. Ometi pole senini kirjutatud algallikatele tuginevat käsitlust, mis oleks üheselt keskendunud pöörde põhjustele, sündmustikule ja tähendusele. Seetõttu laiutavad meie ajalooteadvuses Pätsi autoritaaraja propaganda ja Nõukogude ajalookäsitlused, mõlemad oma vaenus vabadussõjalaste vastu üllatavalt sarnased.
Propaganda väänab massiteadvust väga tõhusalt. 1933. aasta lõpul ja 1934. aasta algul olid vabadussõjalased Eesti populaarseim poliitiline jõud. Nende karismaatiline juht Artur Sirk veenis 16. oktoobril 1933 Toompeale võimu võtma kippuvat rahvamassi laiali minema. Mõni aasta hiljem maeti ta Ecternachi kalmistule, saatjaiks neli võõrast inimest ning ainsaks hauakaunistuseks kuuseoks. Tema võitluskaaslased valmistasid aga uues võimuhaaramises süüdimõistetuna Tallinna Keskvanglas papist paberossikarpe.
Riigikogu kiitis riigipöörde heaks
12. märtsil 1934 oli riigivanema valimiskampaania täies hoos. Andres Larka oli kogunud 52 436, Johan Laidoner 18 220, Konstantin Päts 8969 ja August Rei 2786 poolt-allkirja. Nende hulk ei olnud valimiste endi puhul mingi näitaja, küll aga populaarsusküsitlus. Polnud kahtlust, et Rei on mängust väljas, Larka aga võib juba valimiste esimeses voorus saada absoluutse häälteenamuse ning valimiste teist vooru, kus Päts ja Laidoner saaksid kandideerimisest üksteise kasuks loobuda, ei pruugi toimuda. Kui Päts tahtis võimu säilitada, pidi ta kohe tegutsema. Ja küllap ta teadis, et kogu senine poliitiline eliit teda toetab.
Riigikogu reageeriski Pätsi võimuhaardejärgsele esinemisele aplausiga ning võttis kiirkorras vastu kaitseseisukorra täiendamise seaduse, mis lihtsustas uue režiimi kindlustamist. Seejuures pakkus sotsialist Leopold Johanson eelnõule parandust, mis laiendanuks riigipöörajate volitusi veelgi. Tõnisson läks valitsuse looži ja surus Pätsi kätt. Arupärimisi ei esitatud, põhiseadust rikkuva Pätsi dekreedi vastu, millega kevadised valimised ära jäeti, ei protestitud.
Sügiseks oli Riigikogus siiski kujunenud väike opositsioon. Kui Rei, August Jürman ja Ivan Gorškov avaldasid vastavalt sotsialistide, põllumeestekogude ja vene vähemusrahvuse fraktsioonide nimel Pätsile-Laidonerile toetust ja Tõnissoni Rahvuslik Keskerakond loobus hinnangust, siis Ühinenud Põllumeeste fraktsioon nõudis põhiseaduse täitmist ja valimisi. Aga üheselt hukka mõistis 12. märtsi pöörde ainsana kolmeliikmelise marksistliku fraktsiooni esindaja Aleksander Jõeäär. Iseenda nimel olid kriitilised ka Jaan Teemant ja Mihkel Juhkam.
Sellest riigipöörajatele piisas: Karl Einbund lasi käiku Pätsi otsuse, millega Riigikogu istungjärk lõpetati. Rahva saadikud läksid vaikselt laiali.
Millega riigipööret põhjendati?
Riigipöörajad ise ei rääkinud loomulikult kartusest võim kaotada. Nende 12. märtsi järgsete esinemiste põhjal võib eristada nelja võimuhaarde põhjendust. Peamiseks see, nagu oleksid vabadussõjalased tahtnud ise riigipööret korraldada. Sellise teate tõi Laidonerile ei keegi muu kui kolmas riigivanema kandidaat Rei. See süüdistus oli loogikavastane - miks peaks tõusuteel olev poliitiline jõud, kel oli varem olnud võimalusi valitsuses osaleda, kavandama hoopis vägivaldset riigipööret?
Seda kavatsust neil ei olnudki. Ka kohtuprotsessil langes see süüdistus ära ja 37-le vabadussõjalaste juhile mõisteti tingimisi karistus ja asumiselesaatmine mitte vägivaldse riigipöörde kavatsuse, vaid julgeoleku või rahu ohustamise pärast.
Teine põhjendus oli oht Eesti riigile väljastpoolt juhul, kui 12. märtsi sammud oleks lükatud edasi - ja võib arvata, et silmas peeti olukorda, kui Larka võidab riigivanema valimised. See oht pidi tulema ida poolt ja oli väljamõeldis. Nõukogude välispoliitika dokumendid kinnitavad, et Kreml oleks Larka võimuletuleku korral saanud endale lubada vaid rahulolematut urahtust, mitte enam.
Kolmas põhjendus oli väidetav finantstoetus vabadussõjalastele Saksamaalt.
Sellega seoses väitsid sotsialistid tollal ja Pätsi-meelsed autorid hiljem, et vabadussõjalaste võimule tulles oleksid nad teinud Eestist fašistliku riigi ja orienteerunud Saksamaale.
Pärast pööret kadus see argument autoritaarvõimu propagandast üsna ruttu.
Ja neljas põhjendus oli rahva haigus.
Mida erakondade juhid uskusid?
Eesti erakondade loobumist Eesti demokraatia kaitsmisest on õigustatud väitega, nagu oleksid nad uskunud vabadussõjalaste riigipöördekavatsust. Julgen arvata, et vabadussõjalaste riigipöördekavatsust ei uskunud riigipöörajad ega tõenäoliselt ka erakondade juhid.
Süüdistused vabadussõjalaste riigipöördekavatsuses ei olnud uued, neid levitati Eesti sotsialistide poolt ülepäeva. Pole põhjust arvata, et neid oleks võetud tõsisemalt kui tänaste poliitikute teateid Eesti jõudmisest viie rikkama Euroopa riigi hulka. Siinkohal on aga oluline teada, et Eesti sotsialistidel olid väga lähedased suhted Nõukogude saatkonnaga. Varasemad uurijad pole Nõukogude saatkonna dokumente sellega seoses analüüsinud.
See on omaette teema. Aga kui näiteks välja otsida Rahva Sõna 1933. aasta 17. juuni artikkel "Parunite suursaksluse pesadest" Eestis, üllatab selle üdini nõukogulik demagoogia. See artikkel ongi sovettide koostatud. 22. novembril 1933 jõudsid Rei ja saatkonna 1. sekretär Kljavin koguni niikaugele, et leppisid kokku ka sellise info vahetamises, mis avaldamisele ei kuulu.
Nõukogude saatkonna dokumente on masendav lugeda, aga tänu nendele saame teada sotsialistide tegelikke arvamusi. Nii tõendab Nõukogude saatkonna charge d'affaires'i Antipovi 15. augusti päevikumärge, et sotsialistide üks juhte Karl Ast tunnistas, et järjekordne artikkel vabadussõjalaste võimuhaardekavatsusest on teadlikult üle paisutatud. Pole kuidagi tõenäoline, et sotsialistid oleksid vabadussõjalaste riigipöördeplaani uskunud ka enne 12. märtsi.
Ka välisdiplomaatide pöördejärgsetest ettekannetest selgub, et väidetud vabadussõjalaste riigipöördeplaani suhtuti umbusklikult. Läti saadik Liepinš oli selle argumendi suhtes irooniline, Rootsi saadik Koskyll mainis, et avalikkusele ei antud ühtki teadet vabadussõjalaste riigipöördekavatsusest, ja Nõukogude saadik Ustinov kirjutas oma ülemustele "veteranide likvideerimisest" Pätsi poolt, mitte nende riigipöördekavatsusest.
Kuid Eesti erakondade juhid pidid sisepoliitikas paremini orienteeruma kui välisdiplomaadid. Ka neid pidi olema sotsialistide poolteist aastat järjest korrutatud kohe-kohe toimuva vabadussõjalaste riigipöörde jutt ära tüüdanud. ENSV ajaloolased ning mõned Pätsi-meelsed autorid on riigipöördekavatsust hiljem siiski kaudsemalt või päris otse väitnud. Praegu aga esitatakse jätkuvalt mõttekäiku, et Päts mänginud vapsid üle. Ülemäng eeldab reeglite järgimist. Et vabadussõjalased pürgisid võimule reegleid järgides, aga Päts neid rikkus, on pigem tegemist sohi- kui ülemänguga.
Küllap olid erakondade juhid ja pisutki välispoliitikaga kursis olevad isikud teadlikud ka sellest, et Eestit ei ähvardanud Larka presidendiks saamise korral ida poolt mingi eriline oht.
Ka kolmanda põhjenduse - et vabadussõjalased saavad finantstoetust natsi-Saksamaalt - esmaesitajad olid Eesti sotsialistid. Kuid sellest küsimusest ka sisuliselt väga huvitatud sovetid kahtlesid vabadussõjalaste raha natsipäritolus. Näiteks 20. septembril 1933 ütles Antipov Astile, et süüdistused on üldsõnalised. Ast mingeid lisatõendeid ei esitanud. Mis muidugi ei seganud Pravdal ja Izvestijal vabadussõjalasi Saksamaa raha kasutamises süüdistamast. Ka Eesti NSV ajalookirjanduses kinnitati seda ikka sotsidele viidates. Tegelikult pole vähimatki kahtlust, et ei sotsidel ega kellelgi teisel mingeid tõendeid vabadussõjalaste raha natsipäritolu kohta ei olnud.
Ent viimasel ajal on see väide taas meie ajalookirjandusse ilmunud ja juba ka soliidsete autorite poolt edasi viidatud. Kuid väite esitanud autori allikatugi on nõrk, et mitte öelda olematu, nimelt Läti Riigiarhiivis säilitatav Karl Arnold Jalaka NKVD ülekuulamisprotokoll 15. aprillist 1942. Dokumendis on tõepoolest kirjas, et Jalakas tunnistanud, et Saksamaa finantseerinud "organisatsiooni VAPS" ja natsipartei aidanud muretseda vabadussõjalastele rotatsioonimasinat. Seda, et nood väited on ennast ja Hjalmar Mäed sealsamas protokollis Saksa spiooniks tunnistanud Jalakalt välja pekstud, kinnitab rida asjaolusid - näiteks see, et Eesti Vabariigi uurimisasutustele rääkis ta 1934. aastal teist juttu ning see, et protokollis on kirjas asju, mida Jalakas tõsimeelselt kuidagi rääkida ei saanud. Niisiis praegu mingeid kindlaid andmeid vabadussõjalaste raha välispäritolu kohta ei ole. Mis ei tähenda, et edasise uurimise käigus neid tõendeid tulla ei võiks.
Muidugi kompromiteeriks rahasaamise tõestamine vabadussõjalasi, kuid see ei kinnitaks ikkagi nende orienteerumist Saksamaale ega kavatsusi muuta Eesti autoritaarseks riigiks. Ka 1933. aasta põhiseaduse esialgne analüüs poliitiliste režiimide mõõtesüsteemi Polity parameetrite alusel näitab, et selle rakendamine ei oleks iseenesest tähendanud Eesti muutumist ebademokraatlikuks.
Vabadussõjalaste ajaleht Võitlus oli tõepoolest natsi-Saksamaa vastu vähem vaenulik kui teised lehed, aga tollal ei olnud veel päris selge, kuhupoole Saksamaa tüürib. Vabadussõjalastel olid kahtlemata mingid kontaktid Saksa natsidega olemas, ent neid oli ka teistel ja see ei tõesta siiski palavat armastust. Kahtlemata esines reavabadussõjalaste retoorikas antisemitismi, sest 60 000 liikme hulgas on paratamatult igasugu tüüpe. Kuid igatahes Eesti juute ei näi see olevat häirinud, sest vabadussõjalaste rahaliste toetajate hulgas oli mõjukaid juute ning erinevalt natside väidetavast toetusest on nende panus kindlalt tõestatav.
Ka erapooletud vaatlejad ei hinnanud natside mõju vabadussõjalastele kuigi suureks. Liepinš kirjutas 5. detsembri ettekandes: "Ja isegi kui oletada, et vabadussõjalaste summad oleksid pärit Saksa allikatest, ei saaks väita, et sakslased seetõttu veel vabadussõjalased oma mõjuvõimu alla oleksid saanud." Briti Välisministeeriumi Balti osakonna juhataja Lawrence Collier märkis aga 31. oktoobril 1933: ""Veteranid" on antisovetlikud, kuid nad on ka eelkõige saksavastased, kuna nad on talupoegade pojad, kes on üles kasvanud Saksa parunite mõisate poolorjuses; ma olen igas mõttes kindel, et vähemalt praegu on Eesti natsionalism hoopis rohkem mures Saksa kui Vene ohu pärast."
Palava armastuse puudumist natside poolt tõestab aga see, et Sirk ei saanud oma hilisemal põgenemisteel Saksamaalt elamisluba ega isegi mitte transiitviisat sõiduks Šveitsi. Ja suurim süüdistaja Rei ise tunnistas 22. novembril 1933 Kljavinile, et kindlaid andmeid vabadussõjalaste poliitilise orientatsiooni kohta ei ole. Nii ründas sotsialistide propaganda vabadussõjalasi õigupoolest tõenditeta ühe suurriigi kasutamise eest Eesti sisepoliitilises võitluses, kuid see süüdistus kopeerib tegelikult sotsialistide endi suhteid teise vaenuliku suurriigiga.
Miks siis demokraatlikud erakonnad Eesti demokraatiat ei kaitsnud?
Päts väitis, et rahvas on haige. Jah, kui tõbi seisnes soovimatuses olla "õigete" poliitikute poolt. Vana poliitilise eliidi vaen uute tulijate vastu on alati põhjustanud kataklüsme, seda nii autokraatiate kui demokraatiate puhul. Kuid Eestis kruttisid just sotsialistide juhid poliitilise atmosfääri tuliseks ja kaevasid rindejoone vanade olijate ja uute tulijate vahele. Nad olid kriisiajal teinud terve seeria valeotsuseid, nende populaarsus langes, Rahva Sõna tiraaž kukkus katastroofiliselt ning neid lõhestasid sisetülid - see kõik muutis nad frustreerituks ja heitlikuks. Nende esmane eesmärk ei olnud demokraatia, vaid sotsialism, ning vabadussõjalaste edu näis neid sellest üha kaugemale kandvat.
Aga küllap ei mõjutanud mitte ainult sotsialiste, vaid kõiki Riigikogu liikmeid teadmine, et valimiste toimumise korral 1934. aasta kevadel kaotab suurem osa neist oma koha, sest uus Riigikogu pidi tulema 50-liikmeline ja neistki oleksid osa vabadussõjalased. Valimiste edasilükkamine tähendas Riigikogu liikmetele võimalust oma koht säilitada. Vaikival ajastul püsiski Riigikogu ja tema juhatus vormiliselt ametis ning Eesti erakondade juhtkujudest koosnev mittetegutseva Riigikogu juhatus võttis vastu palka, lisatasusid ja korteriraha, mis samuti iseloomustab nende rahuolu kujunenud olukorraga.
Nii julgen väita, et levinud ettekujutus, mille kohaselt Päts-Laidoner likvideerisid 12. märtsil 1934 demokraatia Eesti erakondade tahte vastaselt, on ebatäpne. Tegemist oli Eesti poliitilise eliidi enamuse otse või vaikimisi heakskiidetud vabadussõjalaste-vastase aktsiooniga, mille paratamatu hind oli demokraatia kaotus ja mida oleks sotsialistide ja Rei rolli arvestades võib-olla õigem nimetada kolme riigivanema kandidaadi - Pätsi-Laidoneri-Rei riigipöördeks.
Järgnevad küsimused on ebamugavad. Kui mõistame hukka ülemineku autoritarismile, kas oleme valmis teadvustama, et demokraatia ilma vabadussõjalasteta ei olnud Eestis võimalik? Kui oleme kriitilised 1939.-40. aasta alistumise suhtes, kas oleme valmis teadvustama, et teistsugused valikud olnuksid tõenäolised ainult vabadussõjalaste osaluse korral otsustajate ringis?
Lugu ilmus esmakordselt 2008. aasta septembris
