Täpselt täna nelikümmend aastat tagasi
Kuidas on võimalik, et aastal, mil NSV Liidu võrkpallimeeskond tuleb teist korda järjest olümpiavõitjaks, mängib Tallinna Kalevi meeskond end olümpiavõitjariigi meistriks? Tšempionikuld pannakse kaela meestele, kes pole üleliidulistel turniiridel varem kordagi medalile tulnud.
Jah, mõniteist NSV Liidu koondise kandidaati on pooltest tšempionaadi mängudest eemale jäänud, selle võrra jäävad tippklubid meistrivõistluste teises pooles nõrgemaks - aga mitte nii nõrgaks, et ei peaks medalit nõudlema. Kalevlastel õnnestub tipptulemuseks vormida kiirusele ja ootamatustele rajanev taktika, improvisatsioon toimib paremini kui kunagi varem. Ja ei midagi muud?
Edu valem ei sisalda enamasti midagi väga keerulist. Ükski element, mida Kalev-68 kasutab, ei kujuta endast omaette võetuna enneolematut nähtust. Kiirelt, osavalt, kombinatsiooniliselt ning esimeselt söödult ründasid Nõukogude Liidu parimad võrkpallurid juba kahel eelmisel kümnendil. Aga üks asi on mängida niimoodi ajuti, peaaegu harva, hoopis teine asi on kujundada ootamatustele rajanevast esitusest valdav mängustiil, pikaajaline stabiilne relv. Valitud viis väsitab selle kasutussevõtjaid endidki, ei improviseeri ju mitte masinad, vaid luust-lihast ja tundlikke närve omavad inimesed. Iga lõdvakslaskmine, väiksemgi märk mõttelaiskusest, väsimusest tingitud möödasöötmisest ja viltulöömisest maksab kätte. Mehed, kellel peaaegu eranditult pikkust alla 1.90, ei saa lubada endale luksust suruda palli, kuhu juhtub. Vaimu väsimine on vastunäidustatud, kehaline kustumine agoonia algus, sirgjoonelisus loomingu surm.
Rahvas hõivab tribüünid, katused, puud...
Nõukogude Liidu meistrivõistlused kestavad 44 vooru. Võimalus, et õnnelik juhus lõpptulemust mõjutab, on järelikult nullilähedane. 22 esimest vooru mängitakse saalides ja teist sama palju väljas. Pärast meistrivõistluste esimest poolt on Kalev kolmas-neljas, enne viimast veerandit kolmas, paar vooru enne lõppu liider. Kätte jõuavad saagikoristuse magusaimad hetked.
Kuuekümnendate aastate teisele poolele iseloomulik loomingulisus elavdab kogu Eesti kultuurimaastikku. Teater ja sporditribüün on kohad, kus mõtlev inimene leiab midagi enda jaoks, noppides teri ridade vahelt ja väljendades vaiksel viisil vastupanu vastuvõtmatule võimule.
Samal ajal kui võrkpallis tekitab uuendustega üle terve impeeriumi furoori Dratšovi Kalev, tõusevad Vanemuises novaatorlike ideedega rahva lemmikuks Evald Hermaküla ja Jaan Tooming. Kui Tooming ja Hermaküla saavad mõjutusi maailma lavadel esile tõusnud teatriideedest, siis treener Ivan Dratšovil nii laia valikut pole. Tema ei kasuta läänes, vaid idas ja oma peas inkubeeritud impulsse. Dratšovi trupp on kui Hermaküla rühmateater, kus pealavastaja ei tõsta ennast näitlejatest kõrgemale, vastupidi, ta rõhutab, et teatri algus ja ots on näitleja - mängija (sportlane) on põhilooja, lavastaja (treener) kõigest abimees.
Kalevi võrkpalliteater on vabamängust ning riskijulgusest kantud, tema publik kaunitest õnnestumisest lummatud. Kalevi Tõnismäel asuva välisväljaku tribüünid ei mahuta enam erakordse vaatemängu huvilisi, rahvas vallutab katused ja puud.
Õhk elektriseerub, midagi tavatut on teoksil, üha rahutumaks muutuvad pöidlahoidjad, omaksed, konkurendid. "Kas tuleb sensatsioon?" küsib Läti ajaleht Sports ja tuletab meelde: "Tallinna Kalev, kes mitte just kaua aega tagasi balansseeris A-grupist väljalangemise ohus, kandideerib kuldmedalitele." Lätlased on täie õigusega pidanud kullapretendendiks oma pealinna meeskonda Radiotehnikist - ent vaadakem, nüüd seisavad kalevlased järsku seal, kus peaksid asuma nemad!
Veel rohkem endale kuuluvaks loeb tiitlit Alma-Ata Burevestnik. Kasahstani meeskonnal on juba vormistamisel viisad tšempionile lubatud preemiareisiks Itaaliasse, aga tiitel hakkab libisema kuhugi Pribaltikasse... Viimases hädas pakutakse Kalevi liidrile raha, et too leiaks põhjuse ülitähtsast mängust Kalevi ja Burevestniku vahel kõrvale hoida. Meeskonna keskne kuju, kapten Peet Raig naudib pakkumist (summa on suur) ja saadab siis pakkuja mõnuga kuu peale. Vedurijuht Vanja (Dratšovi) rongi pole enam võimalik peatada, harukordne šanss kasutatakse efektse lõpukiirendusega ära. Kalev mängib ühtäkki nii, nagu oleks teistest peajagu üle - võidab järjest 14 viimast mängu! Sadade moskvalaste südamed on üles soojenenud, nad juba aplodeerivad kalevlastele, mitte omadele - neile meeldib näolt külmade Eesti poiste palav mäng!
Ja punatähed langevad
29. august 1968, Tartu ülikooli staadion. Praeguse Hugo Treffneri gümnaasiumi (tookord 1. keskkooli) lõpuklassi poisid tulevad kergejõustikuvõistlust vaatama, transistor kõrva ääres. Reporter kommenteerib Moskvast kaasakiskuvalt Kalevi viimast võidumängu Moskva armeelaste üle. Tribüünidel kikitatakse kõrvu, kuulajate ring aina kasvab ja nihkub poistele lähemale. Raadioaparaadi omanikul on uhke tunne olla tähelepanu keskmes, volüüm krutitakse viimase peale. Milline rõõm vallandub kuulajate leeris, kui Kalev lõpetuseks punatähed alistab. Rusikad kerkivad taeva poole, koolipoiste näod lõkendavad, nad tahaksid teha samuti midagi erakordset, nad läheksid või uuesti Vabadussõtta või vähemasti Raadile, Kuperjanovi hauale!
Moskva armee purustamine võrdub rahvusliku kangelasteoga
Kui kauniks ja kuumaks muutuvad ühtäkki külmad numbrid: 1. Tallinna Kalev, 32 võitu; 2. Alma-Ata Burevestnik, 30; 3. Riia Radiotehnikis. 28... Võitude-kaotuste suhe on Kalevi kasuks kõikjal: koduväljakul võidetakse 17 mängust 16, võõral väljakul 13st 8, neutraalsel 14st 8. Veel pärast viimast mängu impeeriumi pealinnas ei taju kõik kalevlased, mida nad on korda saatnud. Müüjad ja poekülastajad (nad nägid võistlust Kesktelevisiooni vahendusel) tunnevad Moskvas toidukauplusse sisenenud eestlased ära, eestlastele plaksutatakse siiralt ja soovitakse õnne.
Pidustused ei lase end oodata, need algavad juba samal õhtul ja jätkuvad hoogsalt Tallinnas. Ei kunagi varem ega hiljem pole koju saabuvaid Kalevi võrkpallureid nii rahvarohkelt tervitatud, vastuvõttudele, austamisõhtutele ja külla kutsutud, kingitustega üle külvatud.
"Poisid, kui midagi vaja, helistage mulle, ärge häbenege!" teatab võrkpallurite vastuvõtul Eestimaa kompartei peasekretär Johannes Käbin.
Olümpiavõitjariigi meistrid
NSV Liidu meistrivõistlustel 1968 kuulus Tallinna Kalevi meeskonda 15 mängijat. Tšempioni kuldmedal riputati kaela kümnele, viis vähem osalenud meest pälvisid diplomi. Meeskonna keskmine vanus oli 25 aastat, keskmine pikkus 184 cm. Treenerid Ivan Dratšov (47) ja Olaf Märja (35).
Medalimehed: Peet Raig, Kalle Kukk, Henn Karits, Tarvi ja Taivu Uljas, Peeter Sepp, Ülo Raidma, Stanislav Dilaktorski, Juhan Kalamägi, Matti Jaanus. Diplomisaajad: Madis Mõõk, Dmitri Dratšov, Anti Penu, Martin Kraaner, Heino Rahuoja. Surnud on Dratšov, Raig, Dilaktorski, Kalamägi, Rahuoja.
