Muulased kui mõistmatud subjektid
Juba üle aasta käib elav arutelu siinse venekeelse elanikkonna väidetavalt liigse sõltuvuse üle vene piiritagusest propagandast. Kõige radikaal-odioossemad tegelased, nagu näiteks Kristiina Ojuland, Evhen Tsõbulenko ning Martin Helme on lausa kutsunud üles vene telekanalite edastamist kas järsult piirama või lausa keelustama. Märkigem kohe ära, et nende populistlikud nõudmiselt üldiselt ei leidnud ühiskonnas elavalt-kaasatundvat vastukaja. Kuid probleem kui niisugune loomulikult huvitab siinseid võimulolijaid (loomulikult mitte ainult neid).
Nii nentis Marju Lauristin hiljutisel Riigikogus korraldatud Eesti inimarengu arutelul, et kohalik venekeelne elanikkond on totaalselt vene telekanalite embuses ja eesti telekanaleid vaatab ainult 41%. Seega oleks vaja luua seltskonnale, kes ei suuda jälgida eestikeelset teavet, riigile lojaalne venekeelne kanal. Jah, igati asjalik ettepanek, kuigi kohe väga-väga hilinenud. Viimane on seda tähenduslikum, et see kõlas poliitiku suust, kes osales koos Mart Laari, Mart Nutiga jt väga tegusalt praegugi meil kehtiva poliitilise süsteemi loomisel ning omal ajal osales sotsiaalministrina Mart Laari natsionalistlik-parempoolses valitsuses; siis vihased pensionärid tõmbasidki Toompeal selle poliitilise salakavalpea jope kapuutsi katki.
Valitsus juba liigutabki. Nii nimetati ETV laiendatud venekeelse AK juhiks võimudele igati lojaalne ajakirjanik Jevgenija Garanža. Tema on üks neist vähestest nn muulastest, kellega isegi president Toomas-Hendrik Ilves vestleb nö vene küsimuse teemadel. Loomulikult kutsutakse noort naisajakirjanikku ka EV aastapäeva vastuvõttudele. Garanža juba jõudis väita: venelased ei ole siiani eesti infoväljas olnudki! Hm...kas tõesti? Igal juhul sai värskele toimetajale kindlasti igati õpetlikuks tuleprooviks osalemine Mihkel Raua modereeritud Ekspressi diskussioonisaates, kus tal tuli väidelda Martin Helme endaga. Garanžale lohutuseks -- selle Helme jutt oli säärasel intellektuaalsel tasemel, et kõikidel (sic!) osalejatel hakkas tema pärast lausa piinlik. Telekas vahendas seda väga ehedalt.
Teisalt aga küsigem: need protsendiarvud ei ole ülekaalukad, kuid ka lootusetult mitte vähe. Ilmselt suureneb see tulevikus veelgi. Pealegi tõlgivad siinsed venekeelsed ajakirjad, päeva-ja nädalalehed iga päev hulgaliselt artikleid eestikeelsetest meediaväljaannetest (vastupidiseid näiteid muide peaaegu ei olegi; aeg-ajalt ilmuvad venekeelse pressi ülilühikesed ülevaatenupud säärast olukorda ei leevenda sugugi). Lisaks edastatakse meie internetisüsteemides vene keeles praktiliselt samu uudiseid. Seega ei maksaks idanaabri propaganda kaela ajada kõiki omaenda politikaanlikke patte. Võimurite kurtmised või lausa poolhala on tihtipeale tegelikult oma olemuselt ülbevõitu variserlikkus, kus tavainimesi, eriti veel nn muulasi käsitletakse mõistmatute subjektidena. Niisugune suhtumine ja viimasest tulenev etnopoliitika meenutab mulle hoopis nõukogude aega, mil samuti demoniseeriti üleilmse imperialismi propagandat. Kuid enamik inimesi (rahvusest sõltumata) ei ole ometigi lootusetud naiivikud või lollpead, paljud evivad analüüsi või vähemalt erinevate elunähtuste võrdlusvõimet. Kahekümne aasta eest ei olnud see valdavalt (eelkõige eestlaste seas) nõukogude süsteemi kasuks.
Muretsedes mitte-eestlaste riigitruuduse pärast tasuks aga endalt küsida: millega siis need venelased ei ole rahul? Järsku on neil vähemalt teatud osas isegi õigus? Ja miks ikkagi ca 35% oma rõhuvas enamikus eesti keelt valdavat vene noori plaanib siit emigreeruda? Vastan: kui inimesed kogevad, et nad elavad demokraatlikus õigusriigis, siis igasugune, ka kõige massiivsem, välispropaganda muutub hambutuks.
P. S. Oleks elementaarselt poliitkorrektne ning igati praktiline, et vähemalt rahvastikuminister pärineks vähemusrahvuste seast.
