Tamur ja tema meeskond
Tartus alustas äsja tegevust vormilt tuttav, kuid sisult uus Tartu Uus Teater ("Endspiel"). Nüüd on pall pealinna käes. PolygonTeater toob 3. oktoobril Kultuurikatlas esimese näidendina rahva ette Eestis lavastajana hästi tuntud soomlase Kristian Smedsi "Külmapildid". Kuidas panna kokku kahte vastandlikku trendi Eestis: majanduslangust ja üha uute teatrite teket?
Tamur Tohver, PolygonTeatri juht, "Külmapiltide" tõlkija ja lavastaja: "See on mitme otsaga asi. Ka mitmesuguste muude majanduslanguste ajal on meelelahutuse osa kasvanud. Kui elu karmiks läheb, siis eelistavad inimesed unustada - suurte kriiside ajal. Meil aga pole veel suur kriis, vaid kriisike. Teine loogika on see, et üks etapp on täis saanud. Eelmine laine teistsugust teatrit või vaba teatrit tekkis von Krahli ja VAT Teatriga. Need on juba üsna vanad. Järelikult on aeg. Majanduslangust ja PolygonTeatrit võib väga meelevaldselt ja lustakalt ka niimoodi võrrelda: me nimetame ennast vaeseks teatriks. Seda sõna otseses mõttes: meil ei ole veekardinat ega pöördlava, saluuti ei lasta. On näitleja ja on keskkond." "Külmapiltide" kostüümidki tulevad taaskasutusest nagu kunstnik Reet Ausil tavaks.
Polügoon tähendab sõjaväe harjutusväljakut. Kõlab pigem proovisaali kui teatri sünonüümina. Tohver põhjendab nime valikut: "Sa võid mõtte niipidi keerata, et me valmistame publikut ette millekski tõsisemaks - mitte ennast. Me näitame sulle paha asja lava peal, et sa ei teeks seda kodus järele. "Külmapildid" on just selline näitemäng."
Uue teatri teine juht on Tarvo Krall, kes kannab hoolt peamiselt majanduslike näitajate eest, sest isegi vaene teater ei saa ilma rahata läbi. Tohver: "Kui mina ideetan, siis Tarvo toob mu maa peale tagasi. Tal on eluaeg matemaatika parem olnud kui minul."
Tohver usub, et tema ja Kralli tegutsemine Eesti teatrimaastikul on piisavalt avalik ja silmatorkav ning nad omavad küllalt kompetentsi nii sisulises, materiaalses kui juriidilises mõttes, et uus teater valla päästa. "Mida me ikka käime, koputame ja kraabime teiste uste taga. Teeme ise ühe ukse. Need inimesed, kes sellest sisse tulla tahavad, on olemas. Loodan, et neid ei jätku mitte ainult lavale - kuigi meil polegi õiget lava -, vaid ka saali. Mis on nimedel Tamur Tohver või Tarvo Krall viga, et me ei võiks ise oma teatrit teha? Omaette on meil palju lihtsam ja normaalsem asju ajada."
Toetajate ja vabatahtlike õlgadele toetuv PolygonTeater ei motiveeri näitlejaid mitte ainult rahaga. Tohver: "Jah, nad saavad kultuurkapitalilt stipendiumi. Aga kõik lasid oma hinnad alla. Ma motiveerin näitlejaid võimaluste pakkumisega. Anname võimaluse teha mitte sellist teatrit, nagu ümberringi teised teevad, vaid nii puhast kui üldse saab. Me ei ole Grotowskid ega Brookid ega alusta mingit uut voolu. Aga me asetame rõhu ainult näitleja mängule. Mida vaesem, seda ausam."
Tuttavaks said Tamur ja Tarvo juba lasteaias. Keskkoolis said uuesti kokku, käisid koos õpilasmalevas ja tegid "seda, teist ja kolmandat". Üldiselt meenutatakse pikka ja kõhna Tohvrit ning lühikest ja korpulentsest Kralli neist aegadest kui populaarse koomikutepaari Dicki ja Doffi võrdkuju. Enam nad selleks ei kõlbavat. Tohver: "Tarvo on viimase aastaga kakskümmend kilo alla võtnud. Suvel tegime temaga koos palju pikki rattaringe."
Teatripisikuga nakatus Tohver juba kolmandas klassis, kui ema ta näiteringi viis. Tallinna Pioneeride Palee kooliteatri (praeguse Kullo keskuse) lõpetas 1987. aastal koos väga kõva seltskonnaga: Krall, Ene-Liis Semper, Taavi Eelmaa, Andres Puustusmaa, Tarmo Männard, Madis Milling, Hendrik Normann, Pille Minev...
Aasta hiljem proovis Tamur lavakasse sisse saada. Kui välja jäi, õppis pedas näitejuhiks edasi. Aga oma lõputöö, kuuldemängu "Põgenejad" Helga Nõu järgi, tegi ikka sama lavaka kursuse ehk XV lennuga. Alates 1991. aastast teenis viisteist aastat tões ja vaimus raadioteatri muusat, neist kaheksa juhatajana. Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et kuuldemängud on näitleja ja lavastaja jaoks nagu kapis mängimine. Tohver arvab, et sama võib ju ka nukuteatri kohta öelda. "Aga õige atmosfäär partnerite vahel on raadiostuudios palju lihtsam tekkima. Keegi ei köhi valel ajal, keegi ei käi uksest, auto ei sõida mööda, valgustaja ei tee näpukaid. Sa võid lennata ajas ja ruumis ilma eriliste probleemideta. Aga minu jaoks sai raadioteater valmis, polnud kuhugi edasi minna. Kuuldemäng on väga marginaalne ala ja meile ei kiputud eriti kirjutama. Meie kuulajad polnud seda tüüpi inimesed, kes igal võimalikul juhul raadiosse või lehte kirjutavad, helistavad, muidu mölisevad ja on üldse ühiskondlikult aktiivsed, aga suhteliselt tüütud."
Tohver tunnistab, et teda hämmastab, kuidas nii paljud Eesti näitlejad suudavad nii sujuvalt mängida nii eripalgelistes paikades: "Täna teen laval, homme teles, ülehomme kinos ja siis lähen, loen reklaami. Ja saavad hakkama."
Raadiotöö kõrval jõudis Tohver lavastada mitmes teatris, muu hulgas Endlas Ave Alavainu novelli kuulsast vaimuhaigest Ülo Kiplest, kelle kõikjal seintele kirjutatud haiguste ravi meetodit "üksindus, vaikus, muusika, raadio..." nimetab Tamur tänagi megalihtsaks ja loogiliseks.
Ise armastab Tohver rohkem teisi kirjutama sundida kui ise kirjutada. Aga järjekuuldemängule "Ekke Moor" kirjutas laulusõnad. "Iga osa lõpus oli laul. Mina sain nii palju tekste pritsida, kui tahtsin, ja Marko Matvere nii palju muusikat sinna juurde panna, kui ise tahtis."
Uue teatri avatükki on autor Smeds ise kümnekonna aasta eest Soomes paar korda lavastanud ning kuuldemängugi teinud. Nii autori kui tekstiga tutvus Tohver 1998. aastal Berliinis raadioteatrite festivalil. Pakkus Smedsile, et lavastab seda ka Eesti Raadios, aga too oli oma tekstist juba tüdinud. Kümme aastat hiljem sai tüki lavastamise tõukejõuks paik: Kultuurikatel ehk endine Tallinna Elektrijaama katlamaja. "Me võime ju seda paika kultuuriks nimetada. Aga ta on ja jääb katlamajaks, seda ei ehitata näiteks kasiinoks ümber. Me teeme intiimset väikest teatrit tohutu suures ruumis, tööstusmaastikul."
"Külmapilte" mängitakse suhteliselt külmas ruumis. Isegi proove tehti Teatriliidu hoones. "Temperatuur on üks lavastuse lisamõõde," leiab Tohver. "Nagu ka näiteks poplaulja Hanna-Liisa Uusma urbaniseerunud iroonia ning räppar Päär Pärensoni koreograafia. Me toome välja mastaabi - kui pisike on üks inimene katlamaja põrandal. See võiks visualiseerida seda, mis meie sees mõnikord toimub."
Ise mäletab Tamur oma elu eredaimat külmapilti nii: "Olin juht võõra auto roolis, sõitsin öösel talvel suure tuisuga mööda Peterburi maanteed. Lasin kogemata juhipoolse akna klaasi alla ja see ei läinud enam üles."
Polügoonteatri teiseks tükiks saab noore, kuid tuntud venelase Ivan Võrupajevi "Hapnik". Kultuurikatel jääb edaspidi teatri üheks lemmikpesapaigaks, kuid mitte ainsaks.
