"Peaks lausa arsti paluma, et ta lõikaks vähe ülevalt poolt jala otsast"
"Praegu on natuke raske käia, sest just hakkasin käima proteesiga," ütles Andrei stuudiotooli juurde liibates. Veebruaris läheb ta Inglismaale, kus talle pannakse jooksujalg.
Kuidas see asi siis juhtus?
"Minu ema sünnipäeval, 11. juunil 2008 kell 3 päeval läksime patrulli. Kümme minutit enne plahvatust oli mul mõte, et täna plahvatan. Aga ma olen sõdur ja midagi ei ole teha, käsk on käsk. Ja siis astusingi miini peale. Ilmselt oli plastikmiin, milles oli vähe metallosi," rääkis Andrei üsna soravas eesti keeles.
Andrei sõnul oleks liigne lihtsustus teda palgasõduriks nimetada: "Minu töö on kaitsta Eesti riiki ja ma saan selle eest raha. Olen reamees ja makstakse 34 000. Aga ma läksin mitte raha eest, kui ma tahaksin raha, läheksin Soome ehitusele näiteks, tahtsin alustada oma karjääri kaitseväes," selgitas mees.
Ta loodab jätkata oma tööd kaitseväes pärast taastusravi lõppu aasta aja pärast.
Probleemiks nimetas ta nõrka sotsiaalset kaitset raskesti haavatud sõduritele. "Ühekordne toetus 240 000 krooni. Kui määratakse 60% invaliidsust, siis saan selle. Aga kui jalg oleks läinud natuke alla põlve, siis saab palju vähem raha, nii et lausa abstraktselt öeldes peaks arsti paluma, et lõikaks vähe ülevalt poolt," tegi Andrei musta huumorit, lisades, et eesmärgiks on vaid normaalselt oma riigis ära elada ka pärast sellist õnnetust.
Kui Mihkel Raud palus tal esitada ühe küsimuse Eesti presidendile, kostis Andrei: "Kas te arvate, et 240 000 on suur raha, kui inimene läheb (Eesti lipu all Afganistani missioonile - toim.) sinna ja kaotab jala?"
Andrei sõnul on ta tänulik kaitseväele ja oma riigile, et nad toetasid ja organiseerisid taastusravi Inglismaal. "Ja ma olen muidugi tänulik kõigile inimestele, kes mind raskel ajal toetasid."
