Hiiumaa heavy-bänd Omas Kojas. 20 aastat hiljem
Aastaks kirjutati 1987, kui äsja teismeliseks saanuna mangusin loa minna üksinda elu esimesele rokk-kontserdile, Lenini-nimelisse kultuuri- ja spordipaleesse Levimaratonile. Tuhandepealises, pikitriibulistesse pükstesse, mulletitesse ja kummidermatiini rüütatud inimmassis pälvisin kohe katarsise: lavale ilmunud Hiiumaa ansambel Omas Kojas jättis templi mällu igaveseks, kujunedes elupõliseks paleuseks.
Nõukogulik hallus ja tühisus haihtusid pool-keelatud muusika kõrvulukustava ja silmipimestava esitusega üles piitsutatud adrenaliinitormis. Mis sellest, et ma bändi suuremate selja taga hüpeldes vaid hetketi silmasin, mis siis, et kuri miilits konfiskeeris mu padrunilindi ja randmeka - mina olin näinud tõelist heavy-rock-bändi, mis oli suurem kui elu ise, ja mu enda elu oli saanud uue suuna. Järgmised seitse aastat kaunistas olulist lapikest mu toa seinast must-valge A5-vormingus trükis bändi logo, pildi ja tutvustusega. Neid olid Omas Kojas kaks lauljat lavalt loopinud. Mitte keegi ei teadnud siis veel, et järgmisel sajandil nimetatakse selliseid asju eesti keeles flaieriteks.
1986: sünni- ja tarifitseerimisvaevad
"Tõsise rokkbändina alustasime 1986. aasta sügisel, kui olin pärast Peda lõpetamist ja Virumaal peetud õpetaja-ametit otsaga Hiiumaale tagasi jõudnud," meenutab laulja Arvo Haav. "Seal ootas ees (laulja, hiljem ka bassist) Kalev Räis, kellega koos olime eri kollektiivides muusikat teinud juba 1970ndate esimesest poolest - mõni mäletab ehk näiteks ansamblit Ajalik. Kuna meid kohalikus kultuurimajas seega juba teati, saime õla kiiresti alla."
Et näppudel üles loetavail Hiiumaa muusikuil olid juba käed-jalad mujal tööd täis, koguti kaaslasi ka Mandri-Eestist. Võrust pärit kitarrist Rein Voitka tõi kaasa kolleegid, vennad Tiit Sedriku (kitarr) ja Mait Sedriku (bass). Trummariks kaubeldi kogemustega Arvi Redi, toonane Magnetic Bandi varu-löökriistamängija - "Mees, kes haaras pulgad, kui Gunnar Graps lavale laulma läks," selgitab pärnakast kitarrist Aivar Vorman, kes tuli hiljem asendama perekondlikel põhjustel lahkunud Voitkat.
Kui bänd valmis, oli tarvis seda ka näidata - ENSVs lubati lavale ju vaid tarifitseerimise kadalipu läbinud ansambleid. "Eks see üks imelik ettevõtmine oli," muheleb Arvo Haav. "Määratud oli Nõukogude muusikaloomingu osakaal, mis oli päris suur, 75-80%. Lääne muusikat ei peetud ametlikes ringkondades demonstreerimisväärseks. Sellega meil probleeme ei tekkinud, kuna repertuaar oli sajaprotsendiliselt enda oma: puhas Nõukogude raskerokk. Tarifitseerijatele tuli aga näidata ka töötlemisoskust. Meie võtsime väljapakutud paladest ette Uno Naissoo "Laulu korstnapühkijast". Muidugi lahendasime selle sootuks uues võtmes - tegime sellest korraliku heavy-loo. Lisaks omalaadsele muusikale pakkusime tarifitseerimiskontserdi publikule ja pealinna žüriile aga ka midagi hoopis uut: tulime lavale iselaadseis rõivais ja maalitud nägudega. Koos hoogsa show'ga sai tulemus suurepärane. Erinesime teistest sedavõrd, et žürii juht tegi meile samas paigas ettepaneku astuda üles Tallinnas peagi toimuval suurel rokk-kontserdil Linnahalli jäähallis, ehkki sealsed esinejad olid juba kinnitatud."
Läbimurre ja vabalend
Nii tähtsa esinemise jaoks oli vaja säravat nime, mida otsiti ägedalt. "See oli meie mänedžer Ain Tähiste, kes pakkus välja sõnaühendi "omas kojas". Nimi, eriti selle käändeline vorm, oli nii omapärane, et tekitas kohe kõiksugu seoseid ja mõtteid," mäletab Arvo Haav. "Meie soov oli teha just nimelt oma muusikat, esineda oma inimestele omas kojas. Aini soovitatud nimi kiidetigi kohe heaks. Küll aga oli sellise vormiga raske harjuda nii ajakirjanikel kui publikul - vahel pandi meid kirja ansamblina Oma Koda, kord arvati koguni lätlasteks!"
Esimene suur raskema roki festival Eestis, Levimaraton, kujunes triumfiks hoolimata vene miilitsate agarast vastutööst - veidi elavamalt käituvaid noori peksti, paljud sõidutati juba enne kontsertide algust hallis kongis minema. Hiiumaa esindusbänd pälvis seal üleriigilise tähelepanu ning veetis paar järgmist aastat Eestile tiire peale tehes - peamiselt ratastel, aga mitte ainult. "Kord pidime esinema Saaremaal ja Tähiste organiseeris eraviisilise lennureisi marsruudil Kärdla-Kuressaare," meenutab Aivar Vorman. "Lendasime "metsavahiga", mille toppisime bändi kola ja inimesi nii täis, et mina isiklikult seisin piloodi taga, kõht vastu tolle selga. Parim panoraam, mida elus näinud olen, avanes just seal rahvast täis litsutud piloodikabiinis."
Ansambli tuntusele aitas kaasa siinmail enneolematu šokk-glamuur. Omas Kojas oli esimesi Eesti hevibände, mis rakendas selliseid "läänelikke" võtteid nagu pürotehnika ja grimm. "Mõneti oli põhjuseks ehk minu elukutse - keskkoolipedagoog," nendib Arvo Haav. "Et lapsed mind laval oma õpetajana ei näeks, tuli kehastuda kellekski teiseks."
Piiritsoonist, sõnumiga
1980ndate lõpp oli käreroki tegemiseks soodne aeg. "Vene kord oli ju praktiliselt murtud ning noorte üks põhilisi viise end väljendada oligi käia "venevastastel" kontsertidel," analüüsib Arvo. "Eks sai väljendatud ka oma poliitilist suhtumist - nii põletasime ühel esinemisel lõkkes ENSV lipu. Saaremaa festivalil kirjutasin rinnale tollase Eesti peamise kommari Karl Vaino nime ja panin sinna otsa viisnurkadega punase särgiräbala. Ja muidugi lisasime ka oma sõnumisse pipart. Näiteks palasse "Lennuk", kus on kerges šifris loetletud meie tollaseid valitsejaid: "Rüütel väljas toomepuude all - mõõka pole, oda murtud tal..."." Aivar omakorda mäletab, et Arvol oli esinedes enamasti seljas midagi sini-must-valget.
Enamasti viisistati olulise sõnumiga, tugevaid Eesti poeete - Runnelit, Üdi ja teisi. "Tol ajal ju mingit autoritasu maksta ei tulnud, aga võimaluse korral küsisime ikka autorilt luba," tunnistab Aivar Vorman. "Lugesime aga parimate Eesti luuletajate kogusid, otsisime sobivaid tekste, ning kui leidsime - kohe käiku!" Soe ja viljakas töösuhe oli ansamblil poetess Ave Alavainuga, kes kirjutas bändi nime ka laulu "Homme ütlen" sisse ("Olen kandnud sineleid halle, / elus karastus meel. / Rauda taon, ja teisi metalle / oma koja sees...").
Ehkki kvaliteetset tehnikat ja show-atribuutikat aitasid hankida Kärdla ennastsalgavad kultuuritöötajad (mõlemad mehed meenutavad ohtrate tänusõnadega kultuurimaja juhatajat Maret Kõmmust) ja innukas asjaajaja Ain Tähiste, oli bänditegemine Nõukogude okupatsiooni tingimustes siiski märksa keerulisem kui tänapäeval. "Sõitsin järjekordsesse proovi - praamiga üle mere, aga tol ajal pidi ju Hiiumaale pääsemiseks olema passis ka vastav tempel," meenutab Aivar Vorman intsidenti piiritsoonis. "See mul tänu Artsile (Arvo Haavale), kes ametliku küllakutse tegi, ka oli, aga tol korral olin passi üldse maha unustanud. Avastasin kurva tõiga alles Vene piirivalvurite ees seistes. Ega midagi, pandi mind praamile, et sõida aga mandrile tagasi. Ootasin, kuni alus oli meetri-poolteist merele saanud ja hüppasin siis tagasi Hiiumaa pinnale. Oh taevas, kus läks jamaks! Mind pandi kohe trellide taha ja kes teab, millega see nali oleks lõppenud, kui Tähiste poleks jälle kultuuriosakonna juhataja käest abi saanud. Too helistas kohaliku julgeoleku ülemale ja lõpuks lasti mind välja, ehkki moraali loeti tund aega, nii et tatti pritsis."
Omas Kojas firmamärgiks oli lisaks teravatele maakeelsetele tekstidele ja teatraalsetele esinemistele käre, kaasakiskuv ja süngetooniline muusika. Asutajaliikmed Kalev ja Arvo said esmase inspiratsiooni sellistest ansamblitest nagu Led Zeppelin, Deep Purple, Black Sabbath, Uriah Heep, Jethro Tull; Aivar Vorman lisab isiklike mõjutajatena veel Rushi, Pink Floydi ja "muud taolised tolle aja raske- ning progerokk-kahurid". Välismaa ega võõrkeele suunas ometi ei kiigatud. Arvo Haav on resoluutne: "Ei tekkinud üldse mingit küsimust. Teadsime, kes me oleme - eestlased omas kojas -, ning soovisime, et seda teaksid-tunneksid ka meie kuulajad. Läände esinema me eriti ei püüelnudki. Pidasime küll plaani teha ühine trett Soomes koos bändiga Kolmas Nainen, ent neil võttis plaadi valmistamine kaua aega ning asjad jäidki lõpuks venima. Eestis aga tegime küll tihti turneesid koos mõne teise ansambliga, päris sagedasti Rakvere pundiga Okaspendel."
"Nii sagedasti, et paljud arvasid, et tegu on ühe bändiga, mille nimi on Omas Kojas Okaspendel," lisab Vorman muigamisi.
"Aga pool on mul ikkagi alles..."
Tihe tamp hakkas end aga ühel hetkel tunda andma. Varsti pärast kitarristivahetust ja hoolimata sellest, et väärt loomingut aina juurde sigines, lahkus trummar Arvi. "Aeg oli lihtsalt selline," tõdeb Arvo Haav. "Noortele meestele avanesid uued rajad, ei olnud enam mahtigi ainult prooviruumis ja lavalaudadel tallata. 1989. aastal leidsime Haapsalust uue trummari, kellega sai tehtud ka paar esinemist, aga siis oligi aeg sealmaal, et rahvas nõudis juba midagi uut - eeskätt oma riiki. Ka oli selleks ajaks kadunud meie muusika uudsus ning sarnaseid kollektiive tekkis kui seeni pärast vihma."
Mehed jäävad oma panuse hindamisel Eesti muusikasse tagasihoidlikuks. "Eeskujuna on meid maininud vist Taak ja mõned teised sarnase olemisega muusikategijad - pigem eestikeelsed ning rajuma saundiga mitte-väga-noored bändid," arvab Aivar Vorman. "Küllap me teatud põlvkonnale ja tõsisema roki austajatele jälje hinge jätsime."
Iseenesest mõista ei saa jätta küsimata, kui suureks hindavad teenekad härrad šansse, et Omas Kojas oma rahvale veel esineda võiks. "Minul on kidrad ja võimud olemas, Arvil trummid ka, teine kidramees Tiit peaks samuti veel tegev tantsumuusik olema, nii et päris võimatu selline perspektiiv ei ole. Kalev ja Arts saavad ikka hakkama," on Aivar optimistlik.
Ka Arvo ei välista taasühinemist: "Paari aasta eest sai isegi prooviruum välja vaadatud, ent mehed on ikka veel liialt lennus, laiali, nii et paraku pole sellest seni asja saanud. Aga tahtmist ikka on veel ehk miskit koos ette võtta."
Helinditest:
Omas Kojas Internetis:
http://www.estonianmetal.com/bands/omaskojas
2006. aastal ilmus Hiiumaal kaduvväikese tiraaži ja olematu leviga retrospektiivne Omas Kojas plaat "1987-1989", kuhu on koondatud enamik säilinud materjali ehk viis Linnahalli stuudios profi- ja kaheksa Kärdla kultuurimajas amatöörtehnikaga salvestatud pala.
