Väike tankiriik Eesti
Kaitseministeeriumi hiljutine analüüs näitas, et Eesti vajab 30–40 tanki. Seitsmekümne aastaga pole palju muutunud. Juba kolmekümnendate keskel oli selge, et riigi kaitseks on tarvis vähemalt 24 moodsat tanki. Toona jäid need rahapuudusel hankimata. Samal põhjusel lükkub tankide ostmine nüüdki edasi.
Esimese maailmasõja laps
Tankid pole kuigi vanad relvad, need leiutati alles Esimese maailmasõja algul. 1914. aasta oktoobris esitas kolonel Ernst O. Swinton Briti sõjaministeeriumile roomikutel liikuva soomustatud sõjamasina projekti. Jooniste järgi tegi tanki valmis relvakonstruktor William Foster, kel kulus selleks ligi aasta.
Tank, mille nimeks sai Little Willie, oli kohmakas – ta liikus edasi vaid kolm kilomeetrit tunnis.
Seeriatootmisse see ei läinud.
Küll aga hakati tootma järgmist tanki Mark I, mille prototüüp kandis nime Big Willie. Too oli tõeline monstrum – ligi 10 meetrit pikk ja 2,5 meetrit kõrge. Mark I sõitis kuni kuus kilomeetrit tunnis ning selle juhtimisega oli ametis korraga neli meest. Lõbus see polnud, sest mootorisuits kogunes tanki sisse. Seda oli nii palju, et sidepidamisvahendina kasutatud kirjatuvid(!) polnud suitsu ja müra tõttu tihti enam lendamisvõimelised.
Nimetuse “tank” said uued soomusmasinad hiljem. Kõigepealt kutsus nende väljatöötaja sõjalaevastik tanke kuivamaalaevadeks ehk landship. Kasutusse see nimi siiski ei läinud. Päris nime andis hoopis juhus. Kui inglased vedasid oma leiutisi Prantsusmaale, siis pakiti need Saksa luure valvsa silma eest kastidesse, millele kirjutati eksitamiseks peale Water Tank ehk veepaak. Et tanke ootas sõjapidamises suur tulevik, näitas juba esimene lahing Somme’i jõe lähistel septembris 1916. Saksa positsioonideni jõudnud 18 tanki (14 jäid mutta kinni või läksid rikki) suutsid sakslaste kaitsesse murda 35 kilomeetri pikkuse ja 5–15 kilomeetri sügavuse augu.
Veel Esimese maailmasõja ajal arendasid britid tanke edasi – 1918. aastal läks tootmisse juba Mark V. Britid suutsid tanke valmistada aukartustärataval hulgal – ainuüksi esimest tanki Mark I toodeti sõja päevil üle tuhande. Eestisse jõudsid nood uued relvad vägagi kiiresti, juba 1919. aasta lõpul saabus siia kaheksa Mark V Composite tüüpi Briti tanki. Kuid mitte eestlastele.
Tankid jõuavad Eestisse
Eesti soovis saada tanke juba Vabadussõja ajal, kuid lääneriigid keeldusid. “Ilmselt kartusest, et Eesti sõjavägi saab lüüa ja need satuvad Punaarmee kätte,” arvavad raamatu “Eesti soomusmasinad” autorid Tiit Noormets ja Mati Õun. Samal ajal anti lahkelt kaheksa Briti ja neli Prantsuse tanki valgete Loodearmeele, mis vajas sõjatehnikat suurpealetungil Petrogradile.
Soomustehnika toodi laevaga Tallinna, kust pärast kiiret hooldust ja meeskondade väljaõpet need rindele saadeti. Vene valgete sõjaretk aga ebaõnnestus ja napilt oleksid tankidki punastele sõjasaagiks jäänud.
Tol ajal oli Eesti riik just saanud Suurbritanniast äraütleva vastuse ja tellinud tanke Prantsusmaalt.
Loodearmee taganedes Eestisse naasid siia ka tankid ning Sõjavägede Ülemjuhataja palus lääneliitlastelt luba need üle võtta. Nüüd enam ei keeldutud. Eestile anti neli Briti rasketanki ja kaks Prantsuse kergetanki. Viimased küll kuulusid Soomele, kuid eestlased said need laenuks – tankistide väljaõppe tarvis. Ülejäänud neli Briti raske tanki anti aga Lätile.
Eestis said Briti rasketankid Mark V endale nimeks Päälik, Uku, Wahtula ja Waldaja. Need 8,25 meetrit pikad ja 2,65 meetrit kõrged tankid kaalusid 33 tonni ning olid relvastatud ühe 57 mm kahuri ja kolme kuulipildujaga. Juba 26. novembril 1919 moodustati eraldi tankiüksus ehk Tankide klass (tegemist oli õppeväeosaga) asukohaga Paldiskis.
Esimeste tankimeeskondade väljaõpe läks kiiresti, juba jaanuari algul 1920 oldi valmis rindele minema. Eesti lipu all need tankid lahingusse ei jõudnud, sest Vabadussõda sai enne otsa.
Briti rasketankidega seondub veel üks kurioosne lugu. Nimelt nõudis Eesti tankiste välja õpetanud Briti kapten Shaw pärast Vabadussõja lõppu, aprillis 1920, et Briti valitsuselt kingiks saadud tankid tuleb paigutada Esimese maailmasõja monumentidena Eesti linnadesse. Kaks Tallinna, üks Tartusse ja üks Narva. Et brittidega mitte suhteid rikkuda, asutigi seda absurdset ideed ellu viima. Tallinna linnavalitsus pakkus monumendi asukohana välja maalapi linnaraamatukogu kõrval Estonia puiesteel.
Teine tank pidi leidma koha aga Kiek in die Köki kõrvale. Tartu linnavalitsus paigutas “oma” tanki Võru ja Riia tänava vahelisele platsile ja ehitas kallile masinale kaitseks katuse peale. Õnneks jäi asi seejärel soiku – inglastel oli tähtsamaid asju, millega tegelda.
Eesti esimene tankiost
Kolm päeva pärast Tartu rahu sõlmimist, 5. veebruaril 1920, sildus Tallinna sadamas aurik Kodumaa.
Laeva lastiks oli üheksa Prantsuse kergetanki FT 17. Kui ülalkirjeldatud Briti tankid erinesid oma välimuselt tänapäeva tankidest oluliselt, siis prantslaste tanki FT 17 peetakse enamiku nüüdisaja tankide esiisaks. Selle Esimese maailmasõja parima tanki konstrueeris kuulus autotööstur Louis Renault. Need 4,94 meetri pikkused, 2,14 meetri kõrgused ja ligi 7 tonni kaaluvad kergetankid olid maailmas ühed levinumad kahe suure sõja vahel.
Suve hakul 1920 jõudis Eestisse veel kolm tanki FT 17, seega oli neid nüüd Eesti sõjaväe relvastuses kokku kaksteist. Soomlastelt laenuks saadud kaks masinat anti juba märtsis tagasi.
Ilmselgelt oli juba siis uute tankide hankimine väikeriigi jaoks liiga kallis lõbu, mistõttu tuli leppida kasutatutega. Prantslased ei olnud vaevunud neid isegi pesema ja Paldiskisse saabunud tankid tuli kõigepealt koost lahti võtta ning mudast ja savist puhastada. Kolm tanki suudeti ära puhastada ja sõidukorda seada juba vabariigi aastapäevaks ning 24. veebruaril 1920 osalesid need paraadil Tallinnas.
Ka nende ostetud tankidega kaasneb üks kurioosne lugu. “Koos tankidega tuli ka kolm Prantsuse allohvitseri-instruktorit, kuid neist oli vähe kasu, kuna prantslased ei osanud ühtegi võõrkeelt ja suhtlesid ainult tõlgi abil ning ootasid peamiselt lähenevat ajateenistuse lõppemist,” kirjutavad Õun ja Noormets.
Augustis 1923 sündis Eestis uus väeosa Auto-tankide divisjon (hiljem rügement), mis paiknes Tallinnas Mäekasarmus. Prantsuse tankidest moodustati kaks kompaniid, kummaski kuus tanki. Neist üks paigutati Tapale, teine kompanii jäi Tallinna. Linnadelt saadi ka tagasi monumendi-tankid, millest loodi rasketankirühm.
Näpud põhjas
Kolmekümnendateks aastateks olid Eestil olemas korraliku väljaõppe saanud tankimeeskonnad, läbimõeldud organisatsioon ja toimiv infrastruktuur. Kuid tankid ise olid kümnendi keskel juba lootusetult vananenud ning nende käigushoidmine lausa neelas raha. Rü gemendi ülem kolonel Mart Tuisk kurtis 1937. aastal, et “suure bensiini tarvituse juures ei jätku eelarves ettenähtud bensiini tankide pikemaks ajaks tegevusse panekuks”. Kui Prantsuse tankid veel kuidagi kõlbasid, siis Briti rasketankid olid täiesti lahingukõlbmatud.
Moodsate tankide ostmisest unistati kogu iseseisvusaja, ent unistuseks see jäigi. Pärast Vabadussõja lõppu tehti lausa kosmiline plaan, mille järgi pidi armee saama koguni sada tanki. Raha selleks muidugi ei leitud. Kolmekümnendate keskel oli märksa realistlikum kava, mis nägi ette 24 uue tanki muretsemise kuue miljoni krooni eest. Seegi summa käis Eesti riigile kaugelt üle jõu. Viimast korda püüti tanke osta 1940. aasta algul venelastelt, kuid need küsisid vananenud tankide T-26 eest hingehinda ja tehing jäi kohe katki.
Juba enne viimast tankiostu katset oldi Eestis jõutud arusaamisele, et uued tankid on liiga kallid, ning novembris 1939 langetati radikaalne otsus. Kõik tankid pandi lattu seisma, vaid kolm jäeti väljaõppe tarvis rivvi. See oli ainuõige otsus, sest oli mõttetu kulutada üha rohkem raha vananenud tehnika korrashoiu peale. Riigikaitse vajas uusi lahendusi ja need olid juba leitud. “Väikeriikide nagu Eesti riigikaitse jaoks oli hoopis kasulikum kulutada raha tankitõrjerelvade soetamiseks,” kirjutavad Noormets ja Õun.
Erinevalt tankide ostmisest ei jäänud tankitõrjerelvad Eestile kättesaamatuks unistuseks.
Tankitõrjekahureid ja -püsse küll ei jõutud enne iseseisvuse hävingut piisaval määral hankida, kuid see-eest oli meil olemas omatoodetud tõhus relv. Eestis olid konstrueeritud moodsad tankimiinid TM-34 ja TM-37, mida jõuti toota 11 000 tükki. Noormetsa ja Õuna hinnangul olid need “silmapaistvalt täiusliku ehitusega”. Paraku kaotas Eesti 1940. aastal oma isesesvuse lahinguta ja nii ei läinud ka neid täiuslikke miine vaja. Tankidest rääkimata.