Missugune kriis?
Lisaks ringlevad jutud sellest, kuidas eestlased oma luksusautod vastu puud sodiks ajavad, lasevad kindlustusel välja maksta ja ostavad uue ja tagasihoidlikuma masina. Kirjutatakse korterihindade langusest ja kasvavast survest omanikele tühjalt seisvad pinnad välja üürida.
Aga siiani olen ma kriisist ainult lugenud. Esialgu pole mu elus veel ette tulnud ühtki juhtumit, mis ajalehtede juttu kinnitaks.
Hiljuti kolis Tallinna mu sõber, tuntud prantsuse kirjanik Guillaume. Ta otsis aastaks vaikset kohakest, kus oma raamat valmis kirjutada, ja Tallinn sobis selleks imehästi: muinasjutuline linn, millest muu maailm veel eriti midagi ei tea. Ta tuhlas veebis, leidis toreda elamise vanalinnas ja helistas maaklerile.
"Kas te tahate t ä n a vaatama tulla?" küsis maakler.
"Jah," vastas Guillaume. "Ma olen valmis üürima."
"Äkki sobiks tuleval nädalal?" pakkus agent. "Helistage siis uuesti."
Hämmastunud Guillaume edastas selle jutu mu naisele. Liina võttis telefonitoru enda kätte. "Ma ei saa aru," ütles ta eesti keeles. "Mees on valmis tänasest üürima. Korter on vaba. Teil on ju kuulutused väljas. See on teile tänavu kõige kergemini sülle kukkunud raha ja teie tahate veel nädalakese oodata?"
Maakleri pool otsas tekkis paus. Seejärel: "Kas te mõnitate mind?"
Liina vaatas meie poole. "Ta küsib, kas me mõnitame teda." Me kukkusime seepeale nii valju häälega naerma, et see pidi tahes-tahtmata telefoni kostma. Ometi polnud meil mõtteski teda mõnitada. Vähemasti mitte enne seda 2008. aasta kõige napakamat lauset.
"Me ei mõnita teid," ütles Liina naeru tagasi hoides. "Aga inimene on valmis kohe sisse kolima.
Tal on motivatsioon." Tegelikult oli Liina see, kellel oli motivatsioon. Guillaume oli veetnud juba mitu ööd meie pool diivanil. Ta on hea sõber, aga isegi sõbrad ammendavad külalislahkuse, kui elavad kogu oma kraamiga teie elutoas. Maakleri poolt torust kostis vaikus. Võib-olla ta haudus plaani meid maha lüüa ja laibad korteri põranda alla peita. Meie muidugi lootsime, et ta peab aru ja võtab siiski vaevaks oma tööga tegelda ja meile kortereid näidata. Liina pedaalis teda veel natuke. "Kas teil on palju inimesi, kes on valmis maksma vanalinna korterite eest sellist hinda?"
"Laske ma mõtlen," kostis vastuseks.
Liina pani toru ära. Maakler küllap jäigi mõtlema. Liina oli juba kõik selgeks mõelnud. "Seda korterit sa ei saa, Guillaume. Võta arvuti ja otsi uus."
Guillaume oli arusaamatuses. "See on Eesti värk," seletas Liina. "Üks meie omapäraseid äritavasid."
Järgmisel maakleril, kellele me helistasime, oli nädalane puhkus ja ta ei tahtnud selle aja jooksul kortereid näidata. Liina küsis, kas seda ei võiks teha mõni tema kolleeg. Maakler ei osanud öelda.
"Kuulge," küsis Liina, "kas jagatud komisjonitasu ei ole ikkagi parem kui üldse mitte midagi?" Maakler lubas tagasi helistada. Muidugi ta ei helistanud.
Guillaume muutus murelikuks. Ta tegi juttu Riiga kolimisest. Või Minskisse, kui muud üle ei jää.
Liina rahustas teda. Ta seletas, et on mitmeid välismaalasi, kes on Tallinnas endale eluaseme le idnud. "Võibolla eestlased ei salli prantslasi?" kahtles Guillaume.
"Ei-ei," selgitas Liina. "Eestlased lihtsalt ei salli kliente."
Õnneks sattusime me kolmanda kõnega maakleri peale, kes oli nõus kohe järgmisel päeval kortereid näitama. Guillaume võttis teise, mida nägi, ja kolis samal pärastlõunal sisse.
Guillaume on oma uue elamisega, sajaruutmeetrise apartemendiga Pikal tänaval, üsna rahul.
Aga Eesti teenindustase paneb teda ikka veel pead vangutama. Palunud hotellis endale mingist paberist koopia teha, olles valmis selle eest maksma, aeti ta välja, sest ta polnud hotelli klient.
"Isegi Vietnamis on lihtsam asju ajada," on ta mitu korda öelnud. Materjalid, mis räägivad e-Eestist ja siinsete inimeste edumeelsest mõtlemisest, tekitavad temas sügavat umbusku.
"Ise sa oled kirjanik," ütleb Liina. "Kas sina ei kirjuta väljamõeldisi?"
Guillaume hakkabki juba asjadele pihta saama. Nüüd ta räägib, et Eesti kinnisvarakuulutused on parem kirjandus kui kõik 19. sajandi Vene klassikud. Ja on skeptiline paljude teiste kiidujuttude suhtes, mis Eestist kirjutatakse. "Suvi," teatas ta hiljuti, "on järjekordne suur Eesti vale. Sellele tuleks sunniviisil määrata mingi muu nimi."
Viimasel ajal on Guillaume tusane; me Liinaga loodame, et see läheb üle. Aga kui ei, leiab ta alati meie juurest seltsi. Ja kui muud üle ei jää, on alati varuks Minsk.