Koodimurdmine
Liina vaatas mind arusaamatu näoga.
"Mulle tundub, et ma kirjutan aina sellest, kuidas Eesti tarbijad lasevad ennast lollitada. Mis sa arvad, kas inimesed leiavad äratundmismomente või hakkavad ära tüdinema?"
"Noh," ütles ta, "esiteks ei ole sul selles osas kuigi palju konkurente. Ja teiseks ilmuvad need veerud üle nädala."
See ei olnud siiski vastus minu küsimusele.
Eestlased kiitlevad tihti, kui otsekohesed ja ausad nad on ja kuidas nad tõe välja ütlevad, isegi kui see on valus. Ja peavad seda positiivseks omaduseks.
Kui ma olin väike, oli mu emal üks kindel reegel, mille järgi teistega suhelda: "Kui sul ei ole midagi head öelda, siis ära ütle üldse midagi." Ma arvan tänini, et enamikul juhtudel on see mõistlik reegel. Küsige endalt: mis sellest enamasti kasu on, kui ma kõik välja ütlen, mida mõtlen? Loll teab - või vähemasti aimab - peaaegu alati, et ta on loll. See, et te talle seda näkku ütlete, ei tee teda targemaks, vaid ainult tõmbab teile endale mingi lolli jama kaela.
Liina arvab, et kui inimesele näkku öelda, et ta on mölakas, siis on sellest abi ja ta võib isegi tänulik olla. Hei, jah, tõsijutt. Ma olen tõesti mölakas. Aitäh ütlemast. Kui te poleks öelnud, siis ma poleks elu sees taibanud. Ja kuna te mind teavitasite, siis ma tahan oma mölaklusest vabaneda ja astuda konstruktiivseid samme, et paremaks inimeseks saada.
Kas teised kultuurid võidaksid midagi, kui nad Eesti mudeli üle võtaksid ja hakkaksid karmi tõde välja ütlema? Ma kahtlen vägagi.
Kui te kellegagi nõus ei ole, siis on kasulikum lasta tal rääkida. Las arvab, et te kuulate, tunnete huvi. Seejärel, kui positsioonid on mõningate peanoogutuste, mõningate "mhm-mhidega" ja mõninga moepärast kuulamisega ette valmistatud, vihjate talle leebelt, et võib-olla saab asjale läheneda ka pisut teise nurga alt.
Liina väidab, et see on lihtsalt keelte erinevus. Otsesele küsimusele otse vastata ei ole eesti keeles ebaviisakas, ütleb ta, küll aga võib olla inglise keeles. Ta nimetab inglise keelt koodkeeleks. Näiteks kui ameeriklaselt küsida, kuidas talle toit maitses, ja ta vastab, et "it was interesting", siis tõenäoliselt see tähendab, et ei maitsenud. (Või vähemasti annab vihje, et võõrustajal ei tasu rohkem pärida.) Kui sama küsimus esitada eestlasele, ja ta vastab, et "toit oli huvitav", siis võib arvata, et see oli tema jaoks maitseelamus. Liina tunnistab, et eestlane ei kasutaks toidu puhul sõna "huvitav", aga see oli esimene näide, mis talle kiiruga pähe tuli.
"Aus ütlemine annab asjadest selge pildi," ütleb Liina. "Kuidas saab seda üldse pahaks panna? Seda ju ongi tarvis." Nojah, ole sa tänatud, Liina. Tõepoolest väga, ee... huvitav.
Aga mispärast minu koodkeel ei kõlba?
Eestlased kipuvad sagedasti näiteks tooma küsimuse "kuidas läheb?". Ma austan kohalikku suhtumist, aga ei arva, et see näitaks ilmtingimata olulist paremust. Aastasadu on teistes kultuurides kasutatud seda küsimust (How's it going? Comment ça va? Qué tal? Wie gehts?
Kak dela?) terv itusena ja ükski neist pole veel välja surnud. Kui ma vastan "hästi", siis ma väljendan sellega oma tänu, et te küsisite, aga ühtlasi mõistan, et te ei taha vastust teada.
Kui eestlased seda rutiinset tervitust väldivad, siis ei tähenda see, et nad oleksid erilised. See tähendab, et nad on jonni täis.
"Lõpeta eestlaste hinge sülitamine," hüüdis Liina, kui ma olin talle eelneva lõigu ette lugenud. (Lugeja võib ise otsustada, kas minu otsekohesusest oli abi.)
Aga kui küsimus "kuidas läheb?" on koodkeele tunnus, siis kas pole enamikul keeltest mingi oma kood? Milline on sel juhul eesti keele kood? Kas tõesti seda ei olegi? Ja kui ei, siis kas ei ole just koodi puudumine kood iseenesees? Võib-olla annaks kood Eesti ühiskonnale rohkem eneseväljendusvõimalusi ja tervislikuma elu?
Liina väidab, et kui ma tahan mesijuttu, siis ärgu ma edaspidi tema arvamust küsigu. Teatud mõttes on tal õigus: temaga vaidlemisest sünnivad head kolumnid.
Aga võib-olla leidub kahe äärmuse, Eesti ja Lääne oma vahel siiski kuldne kesktee. Võibolla on Liina tähelepanek õige, kui ta ütleb, et inglise keel on koodkeel. Kui mõni ameeriklasest sõber teatab, et miski on "just terrific", siis teeb see mind loomuldasa skeptiliseks. Samas kui mõni eestlane ütleb, et miski on "pask", tekitab see minus samuti kahtlust - asi ei saa ju ometi n i i hull olla.
Üks mu vana sõber kandis t-särki, kuhu oli kirjutatud: If you don't have something nice to say, then come over here and sit by me. Ehk "kui sul midagi ilusat öelda ei ole, tule ja istu minu kõrvale". Minu meelest suurepärane mõte, mis kutsub üles neid, kellel midagi ilusat öelda pole, hääletama jalgadega, aga samas kaitseb optimiste verbaalse ahistamise eest. Ma mõtlen, et võiks neid kohe mitu miljonit trükkida, Eestis ja USAs levitamiseks.
Liinale annan siis esimese.