Piirivalve tegi särkidega Rebaseonu tehingu
Vahetult enne jõulu tellis Piirivalveamet kogu isikkoosseisule uued särgid nii nutikal moel, et konkursil kaotanud võrdlevad seda õppetundi Onu Remuse juttudega. Nimelt soetati 3500 valget vormisärki väidetavasti äraspidise riigihankega, mis kahe pakkuja välja puksimise järel lõppes kõige kallima tarnija võiduga.
"Hind võib olla ka miljon korda odavam, aga me ei tohi seadust rikkuda!" põhjendab Piirivalve hangete ja projektijuhtimise osakonna juhataja Peep Eerme, miks odavamad pakkujad tagasi lükati. Tema sõnul pole odavaim pakkumine üldse alati parim pakkumine.
Kaotajate sõnul käis aga mäng novembris korraldatud hankel algusest peale ühte väravasse ja diskvalifitseerimise põhjused olid otsitud. Esimesena tunnistati mittevastavaks Tallinna firma Maidiga, kes jättis esitamata ühe hankedokumentides nõutud lisa.
Firma arust oli kõnealune punkt sõnastatud nii segaselt, et sellele polnud pakkujal võimalik vastata. "Meid puksiti välja," leiab Maidiga juht Toom Ülesoo. "Tegime küll kirja, et meie meelest ei olnud see õiglane, aga sinnapaika see jäi. Neid hankeid on alati võimalik nii korraldada, et saadakse täpselt selline võitja, keda hankija soovib."
Järele jäid kaks Tartu ettevõtet - AS Sangar (350 töötajat) ja Club Fashion OÜ (35 töötajat). Ehkki Club Fashioni (CF) dokumentide komplektist puudus ülalnimetatud segane lisa, talle see saatuslikuks ei saanud. CFi kukutas mängust välja hoopis tarnetähtaeg.
Et hanke tingimustes nõuti särkide üle andmist Piirivalvele 22. detsembril, eeldas firma, et kui tärmin on kõigile üks, siis pole tootmistsükli pikkus oluline, ja märkis tarnetähtajaks 40 päeva (paberite sisse andmisest kuni tähtaja, 22. detsembrini).
Teised firmad panid aga kirja perioodi, kaua särkide valmistamine tegelikult kestab, näiteks Sangaril 14 päeva. Ehkki CF pärast pakkumisümbrike avamist viga mõistis ja selgitas, et ka neil kulub särkide valmistamiseks reaalselt kaks nädalat, läks ikkagi arvesse kirja pandud 40 päeva ja nende mäng oli läbi.
Ainsana jäi sõelale AS Sangar, kes küsis 3500 särgi õmblemise eest 798 000 krooni ehk
150 000 krooni järgmisest rohkem. Club Fashioni juhataja Kaido Peiker võrdleb aga konkurssi nutikuselt Onu Remuse lugudega. "Piirivalveamet korraldas riigihankekonkursi dokumendid ja kogu asjaajamise nii, et keegi peale Krafti-onu ja tema Sangari vabriku sellest aru ei saanud," viitab ta konkurentfirma suuromanikule Jüri Kraftile, kes on endine kergetööstusminister.
"Nad ei osanud korralikult pakkumist teha," peavad Peep Eerme meelest disklahvi saanud firmad süüdistama ainult iseennast. Piirivalve hankejuhi sõnul ei saa pakkumist tagantjärele muuta - see oleks ebaseaduslik. "Korra järgi on nii: kui sa eksid kas või ühe pisiasja vastu, siis me oleme kohustatud su konkursilt kõrvaldama."
Huvitav on, et kuna protestide tõttu asi venis, allkirjastati särgileping Sangariga alles 17. detsembril, mis tähendab, et firma pidi justkui valmistama 2600 meestesärki ja 900 naistepluusi kahe tööpäevaga! Mis aga konkurendile tundub võimatu, on Sangaris siiski võimalik, kinnitab vormirõivaste müügijuht Taavi Sepp. Tema sõnul tehti suurtellimus mõne päevaga valmis ja anti üle. "Me oleme suurim ja kvaliteetseim särgitootja. Me saame valmistada suuri koguseid ja kiirelt," räägib Sepp, keda kahtlustused ei kõiguta.
Veel selle teisipäeva lõunal näitas aga riigihangete register, et särgihange on alles teostamisel. Piirivalve hankeosakonna juhataja kinnitab, et kõik 3500 särki anti üle tähtajaliselt, ja tund hiljem on ka sissekanne registris muudetud - teostatud.
Samas kinnitavad Sangari tsehhis töötavad inimesed, et piirivalve rõivaste õmblemine käis alles läinud nädalal. "22. detsembril neid asju valmis ei olnud ja see on fakt," ütleb üks anonüümsust palunud töötaja. Tema sõnul tehti 500 särki Tartus valmis 11. jaanuariks ja ülejäänud 3000 saadeti õmmelda hoopis lõunapiiri taha.
Konkurent Peiker kahtlustab, et uued särgid liikusid ainult paberil, sest eelarvelise asutusena pidi piirivalve näitama kulutust 2008. aasta sees. Ehk välja kukkus nii, et osteti kõige kallimad särgid ja need saadi kätte hiljem. "Kas säästuajal pole Eesti riigil midagi targemat teha kui lasta oma küündimatutel (või hoopis eriti tarkadel) ametnikel raha tuulde loopida?" küsib pettunud õmblusvabrikant.
