Aristoteles Wall Streetil

Ajalukku unustatud veriste revolutsioonide asemel vapustavad küllusest rikutud sugupõlvi ja muudavad tänast ühiskonda finantskiriisid, kinnitab Martin Kala.

Käes on järjekordne Wall Streeti börsihommik. Murelikud pankurid vaatavad maailmamajanduse lähitulevikku ja üritavad võtta, mida võtta annab. Börs on avatud ja kuigi suur kriis varjutab silmapiiri, tehakse rahuldavate tulemuste saavutamiseks endiselt suuri panuseid.

Ühtäkki, keset ägedat numbritemerd ja investeerijate kähisevaid karjeid, avaneb uks ja sisse astub ei keegi muu kui Aristoteles! Tõsisel ilmel ja lõug püsti, sammub antiikaegne teadjamees pead vangutades rahamaailma epitsentrisse ja võtab koha sisse trepiastmeil, et kõmiseval häälel rahvale eluteadust jagada. Pole midagi kummalisemat Makedoonia kuningriigis sündinud filosoofi ilmumisest börsipöörisesse, iseenesest mõistetavalt on Wall Streetil üleüldine segadus. Mõistagi lükatakse päevatoimetused kõrvale, et kuulata, mida valge habemega, ­kummalisse tuunikasse mässitud kõhna kehaga õpetlasel öelda on.

Aristoteles alustab sellest, et tänapäeval on virtuaalrahamajandus reaalmajandusest suuresti lahknenud ning 21. sajandi maailmas luuakse näilist, mitte käega katsutavat rikkust. Vanale meistrile teeb muret see, et rahaturgudel ei toodeta midagi reaalset. Rahakandjate külluses on spekulatiivne majandus üha vähem juhitav olemasoleva raha abil ja majandusest räägitakse üksnes kui rahategemise kunstist.

Aristotelese arvates peab majandusteadus käsitlema, nagu ka aegade alguses, üksnes kodumajapidamist, ­poliitika aga riiklikku elukorraldust. Süstematiseerides majandusnähtusi, lõi ta ju omal ajal oikonomia, mis uurib rikkust kui kasulike asjade kogu, lahku ­krematistika'st, mis käsitleb rikkust kui raha ja selle hankimist.

Rikkuse jagamine kaheks liigiks oli neli sajandit enne meie ajaarvamist elanud filosoofi majandusõpetuse nurgakivi. Elus palju raha teeninud börsimaaklerid näevad nüüd antiikse klassifitseerimismeetodi valguses, et ökonoomika puhul on raha väärtuse mõõduks ja vahetusvahendiks, krematistika kasutab aga raha, et luua uut väärtust raha vormis, mis on majandusele ohtlik. Krematistikal pole kunagi raha piisavalt, alati on vaja rohkem.

Filosoof ärimehena
"Kaupmeeste ja liigkasuvõtjate poolt rahast uue raha tekitamine on ebaloomulik," jätkab Platoni Akadēmeia kunagine õpilane. Majanduse küsimus on tegelikult väärtustes, aga tema tähelepanekute järgi jäetakse tänase rahamajandusliku kaubaringluse maailmas moraaliküsimused teadlikult kõrvale. Just seda tuligi ta New Yorki jutlustama.

"Võtke näiteks lihtsa eluviisiga Thales Mileetosest," toob vana tark hea näite. Thalesele, keda peetakse maailma esimeseks filosoofiks, heideti tema vaesuse tõttu ette filosoofia kasutust, joonlased õiendasid ta kallal, et kasinus pole midagi muud kui märk saamatusest. Kuidas võib läbida terve elu, ­suutmata pennigi teenida, olevat linnarahvas Thalest õrritanud seni, kuni mees väljakutse vastu võttis. Thales oli õppinud täheteadust, ennustas endamisi head oliivisaaki ja, käsutades väikest rahasummat, maksis aasta alguses kõrgema pakkumise puudumisel väga väikse käsiraha, et rentida kõik Mileetose ja Chiose õlipressid. Teadagi teenis Thales saagi saabudes oma oliivimonopolilt priske summa.

"Ta kasutas krematistikat oskuslikult, kuid ei teinud seda teiste arvelt, nagu teil täna kombeks," ütleb ­Aristoteles. "Ta ei istutanud oliivipuid, ei ehitanud õlipresse ega leidnud oliivõlile uusi raken­dusi. Thales ei kuhjanud vara kokku teiste arvelt, vaid tõestas oma tarku­se. Kogudes suure ­varanduse, ­õnnestus tal näidata, et filosoofidel on lihtne rikkaks saada, kui nad tahavad, kuigi nad ei ole tegelikult selle asja peal väljas," resümeerib meie Wall Streeti külalisesineja.

Kellele kuulub raha?
Möödasõidul viibides võtab õpetlane vaevaks ka hinnata lääne ühiskonna tervislikku seisundit üldisemalt. Mil iganes valitses ajaloos üks ­ühiskonnaklass ­teise üle, lõppes see periood ­revolutsiooni või suure krahhiga. Kas lääne ühiskon­da, mille revolutsioonid on ammu ­ajaluk­ku maha maetud, reformivad täna nimelt finantskriisid, küsib filosoof enda­misi. Palju pole antiikajast saadik muutunud: 21. sajandi hakul domineerib vanem generatsioon noorema, sõjajärgse põlvkonna üle niisamuti nagu ­kunagi ­Vana-Hiinas, kus majandusvaated väljen­dasid pikkade sajandite vältel üksnes aristokraatia huve, või sotsiaalselt kihistunud Vana-Kreekas, kus põllumajan­duslik maa oli koondatud ühe inimgrupi kätte.

Lääne-Euroopa tänased rikkad on niinimetatud kolmekümne ­hiilgeaasta (Les Trente Glorieuses) lapsed. Emade-isade lapsepõlveea muretu majanduskasv, moraalinormide lõdvenemine nende nooruses ning pillamine ja muud heaolu­riigi ekstravagantsused täiskasvanueas on vorminud arusaama rahast. Tööpuudu­seta ilmaelu oli nii lihtne, et inimene võis süümepiinadeta rahaga mängida, ajastut iseloomustas suhtelisest mahajäämusest üleminek kiire moderniseerumise poole. Täna omab see põlvkond­ ­suuremat osa ühiskonna ­varast ja arusaadavalt on nad ka hea tervise juures.

Uksele koputav majanduslik allakäik peatati küll 1980ndate alguses, kuigi teatavate pikaajaliste sotsiaalsete kulude hinnaga. Õitseajastule järgnesid majanduskasvu aeglustused ja töötusest sai ühiskonna sotsiaalse muutumise peamiseid tõukejõude. Et need inimesed tegid vähe lapsi, kuid nende eluaeg on keskmisest pikem, on neil täna rikaste riikide poliitikas järjest suurem kaal. Ajaloostki ei leia tsivilisatsiooni, mille elanikkonnast üle 20 protsendi on üle kuuekümneaastased ja see arv kasvab rikastes riikides veelgi. Oma karjääri lõpuastmeil pole neil mingeid laenukohustusi, vastupidi, kukrud on pungil. Ainult valitsustel on kolossaalsed riigivõlad ja kohustus maksta priskeid pensione.

Ka pärimisprobleemid panevad Aristotelese kulmu kergitama: erinevalt antiikajast saavad lapsed oma vanemate pärandi enamasti siis, kui on ise ­ületanud viiekümne aasta piiri. Usutavalt on ­hilises keskeas inimesel pärandiga märksa ­vähem ette võtta kui nooruses, kui ta seda tegelikult vajas.

"Irooniline," muigab vana õpetlane. Tänase finantskriisi esimesed kaotajad ongi just nood rikkad pärus- ja kinnisvara­omanikud.

Raha vahetab taskuid
Päev mattub hämarusse ja Aristotelese külaskäik modernmaailma rahakeskusesse hakkab lõppema. Maaklerid ­leidsid kindlasti Aristotelese õpetuses ainet intellektuaalseteks aruteludeks, aga mida oli vanal helleenil meie tegemistest endale kõrva taha panna?

Ehk seda, et põlvkondade ­vahelistes jõukatsumistes on taas terake vastuvõit­lemise hõngu, nagu tema eluajal? ­Nagu kõik 20. sajandi suured revolutsioonilii­kumised, nii levib ka 2008. aasta finantskriis riigist riiki, nakatab ühe majanduse teise järele, kedagi ei ­jäeta kõrvale, keegi pole kuskil kaitstud. Kuid pole head halvata. Kriisi levimise varjus vahetab raha paratamatult taskuid ja rikkus kandub seenioridelt üle juunioridele.

Erinevalt omaaegsetest filosoofidest arvab Aristoteles, et teadmised peavad algama just isiklikust kogemusest. Omamoodi rõõmus oma avastuse üle, seabki õpetatud mees sammu otsejoones enda rajatud Lykeionisse. Ateena puiesteedel, selles läänemaailma kultuuri hällis, kavatseb ta nüüd õpilastega, koolitatud peripateetikutega ringi jalutada ja rääkida kõigile sellest, kuhu on meie maailm enam kui 2300 aastat pärast suure kreeklase elupäevi jõudnud.