Linnalaste lemmikurgas Levikas
Levikas on omaette fenomen. Hoolimata sellest, et see on külm ja pime kelder, on seal nädalavahetuseti tunne nagu trammis. Iga reede ja laupäeva öösel astuvad Olevimäe 12 keldribaari uksest sisse seitse-kaheksasada enamasti kahekümnendates aastates noort ja tiksuvad seal mõned peatused hommiku poole edasi.
Nädalavahetusel minnakse Levikasse tavaliselt pärast mõnd pidu. Siis, kui veel väsinud ei olda, tahetakse veel tuttavaid ja sõpru näha ning pisut napsitada.
Et enamik Levika külalisi saabub sinna nendesamade eesmärkidega ja sarnases joobeastmes, on alati teada, et mõnigi võõras inimene võib osutuda sinu uueks heaks tuttavaks.
Või vähemalt põnevaks vestluskaaslaseks.
Jah, olgu öeldud, et pole sugugi vähe neid, kel on Levikas õnnestunud tõeliselt ära armuda, kas või üheks ööks.
Baari populaarsus seisneb suuresti selles, et Levist Väljas on üks väga väheseid kohti Tallinnas, mis on nädalavahetusel avatud kuueni hommikul. Nagu ütleb pikaaegne baaridaam ja ka selle asutamise juures olnud Lill (37), pole kellaaeg Levikas käimist kunagi seganud.
1996. aastast tegutsenud baari on aastaid lahti hoitud nii kaua, kuni viimane baaritöötaja kokku kukub ja enam ei jaksa. "Ja algusaegadel ei olnud mõnikord ka see takistuseks," naerab ta. Lill meenutab, kuidas kord pühapäeva südapäevani veninud peole sattunud kamp soomlasi. "Nad olid üsna üllatunud, kui nad leidsid sealt eest meesterahvad, kes olid turult ostetud kurgid tühjaks söödud arbuusikoorte külge kinnitanud ja tegid viikingeid."
Levist Väljas on baar kahel tasandil, mille maapealne korrus avati alles möödunud suve hakul. See on ilmselt olnud selle sajandi levikaelu suurim sündmus.
Kaheksa aastat nurgapealse lokaali omanik olnud Madis Kaasik (38) tõdeb, et keldrikorrus lihtsalt ei mahutanud enam kogu seda mobiilileviauku tungivat rahvamassi ära.
"Ühel kenal sumedal suveööl ma lugesin siin kokku 250pealise karja lällamas ukse ees. Nüüd on rahvast veidike õues vähemaks jäänud, aga alumine korrus on täis, ülemine korrus on täis ja õu on ka ikka paraku täis."
Ilmselgelt ei ole majanduslangus keldribaari menule halvasti mõjunud. "Need noored inimesed, kes siin käivad, on sellised tudengid, kunstnikud, hipid ja muud päevavargad - neil pole kunagi õieti raha olnud. Ja on seda siis rohkem või vähem..." arutleb pikkade lehvivate juuste, paljaste varvaste ja kampsuniga Kaasik.
Levikas oli varem saun
Levika teisel korrusel on nüüd suitsuruum, väike diskosaal, mõni laud. Eriti uhked on suurejoonelised mosaiigid kempsudes, mille tegid Tallinna punkarid. Remondile panid käe külge isegi Levika "oma joodikud", kes vaatasid muuhulgas, et tulemus ikka joodikukindel saaks.
Esimese korruse uhke lett ja puupink on tehtud ühest ja samast tammest, mis on kohale veetud Kadrioru pargist. Samast puust jagus isegi letitaguste riiulite tegemiseks.
Enne, kui Levika asutajad Ivar, Renee ja Anne (nemad vedasid enne Levikat muide ka legendaarset Valdemari baari) keldribaari oma valdusesse said, oli seal aserite baar. Nõuka-ajal olnud seal VEKSA ühingu kinnised peoruumid. Ja kohas, kus praegu on kemps, oli sauna eesruum, ning kitsa koridori lõpus saun! Loomulikult toimusid seal mõnikord ka Levika saunapeod.
Teise korruse diskosaali avamisega on Levikasse naasnud regulaarsed peod. Kuigi nüüd on nende formaat enamasti d isko, kus plaate keerutab DJ, on seal esinemas käinud ka sellised bändid nagu Kosmofon, Chungin & The Strap-on Faggots ja isegi mingid räpparid.
Eriti Rõveda Parmu Sitt
Praegu Levikas töötavad noored baarmenid Eva, Joonas ja külalisesineja Jürgen on korraldanud aga näiteks üritusi nimega Õlifest. See tähendab, et baarmenid pakuvad kokteile, milles segatakse omavahel kõige kokkusobimatumaid asju, ning nendele pannakse mõnusalt ropud nimed. Näiteks "Parmu Sitt", "Eriti Rõveda Parmu Sitt" jne. Jookide hinnad on muidu Levikas üsna soodsad - põhihitt õlu maksab 35 ja rumm koolaga 55 krooni.
Üheksakümnendatel käisid Levikas aga väga rajud teemapeod. Seal on toimunud transvestiitide ööd, kuhu mehed ilmusid kohale kleitide ja naised ülikondade-habemetega. "Nõukogude armee aastapäeva pidu oli võimas," meenutab Lill. "Isegi vormid olid välja aetud. Laud oli pikk ja joodi viina, kateloki seest söödi borši, küüslauku ja inimesed käisid libaautomaatidega ringi. Üks põhikunde tassis Kadaka turult kohale KGB polkovniku või majori ehedas mundris erusõjaväelase."
Ükskord peeti talvel Levikas troopikapidu. Selleks veeti keldrisse terve autokoormatäis liiva.
"Jõuluvarjendid olid väga head asjad - me olime ainus kõrts, mis oli jõulu ajal lahti," ütleb Lill. Jõulu- ja jaanilaupäeval on muide Levikas avatud siiamaani. "Ühel sellisel õhtul toimus vene rulett: vaatasime, kes ellu jääb. Meile olid ette pandud klaasid viinaga ja kui revolvrist pauk käis, oli kõik.
Kui pauku ei käinud, tuli viina võtta ja seda korrata seni, kuni pauk käib. See oli päris huvitav elamus."
Kes on Levika kunded
Levika väikese mikromaailma vanemate isendite jaoks on diskod ja aja kulg kaasa toonud ehmatava nähtuse - põlvkondade vahetumise.
"Nii kui inimene saab 25aastaseks, leiab ta, et Levikas ei käi enam need inimesed, kes seal omal ajal temaga käisid. Aga see on üsna loomulik, et siin käivad noored. Kui vanemaks saadakse, juuakse ja pidutsetaksegi vähem," arutleb puhvetiomanik Madis. Nädala sees on pilt keldribaaris aga kirjum. Siis käivad siin ka keskealised härrad pärast-tööd-napsi tegemas ja lehte lugemas ning alaealised noored teed joomas.
Levikal on alati olnud oma legendaarsed püsikunded - Velbaum, Marko Mägi, Eskimo on vaid mõned allmaa-seltskonnaelu kuulsused, kes esimese hooga baarmenidele pähe tulevad.
Varasematest aegadest meenutab Lill suure filmi- ja muusikakoguga Kõrva, tema sõpru Väikest Matit ja Vootelet, sarkastilist Õnnet, tõeliseid Eesti patrioote Jõmmi ja tema sõpra Sanderit.
Fruktklientide hullud tegemised
Baarmen Joonas (22) räägib möödunud aastal iga päev Levikas käinud prükkar Olevi loo. "Kohati ta haises, aga me tegime temaga diili, et kui ta on natuke korralikum, saab ta sees olla ja et tal peab olema vähemalt ühe tee raha kaasas. Ta mängis suupilli ja oli väga sõbralik, tahtis kogu aeg inimestega rääkida. Ükskord, kui ta oli siin magama jäänud, olid mingid huligaanid talt suupilli ära võtnud. Me tegime siis Levikasse karbi, kuhu kogusime talle uue suupilli jaoks raha, ja poole nädalaga saime raha kokku. Ta oli väga rõõmus, tänas siiralt."
Oma fantastilise huumorimeele ja otsekohesusega legendaarseks saanud Levika pikaaegsele baarmenile Tambetile (36) ("Töö oli suhteliselt lihtne - joodad inimesed täis ja siis viskad nad välja. Seal ei tohiks midagi keerulist olla!") meenub üks ebatavalise maksevahendiga klient. "Ühel nädalavahetusel, kui oli veel suhteliselt rahulik, varajane kellaaeg, tuli üks suvaline tüüp ja tellis pokaali veini. Kui läks maksmiseks, võttis ta kotist ilmselt mõni tund varem otsast nüsitud rebasepea ja pani selle letile raha asemel. Päris rebase pea, millel veri oli juba ära hüübinud," jutustab nokatsiga Tambet, nii et silm ka ei pilgu.
"Tol hetkel tundus see isegi okei. Ma teadsin, et täna vist enam hullemaks ei lähe. Et noh, üks vein, üks rebasepea - miks mitte? Vahel ma mõtlesin küll, et kurat, Seewaldil ja Levikal on vist mingi otseühendus!"
Lillel on lugu sellest, kuidas neil istunud kunagi Levika nurgas mannekeen, ilusti riietatud, lillade sukkadega. "Üks noormees ajas talle kord ligi oma 45 minutit, tellis vist isegi napsi talle. Mees oli lihtsalt lühinägelik ja seal oli muidugi üsna pime kogu aeg. Aga ta oli lõpuks nii marus, et nii ülbe naine, isegi perse ei saada!"
Levikas kui põrgu eeskoda
Enamik Levika klientidest pole muidugi sellised fruktid. Aga on üldteada, et siin käivad pigem vabameelsemad ja loomingulisemad inimesed. Madis Kaasik ütleb samas, et tegelikult ei peaks keegi Levikas ennast tõrjutuna tundma. "Siin kuidagi võetakse mingid barjäärid maha. See on nagu põrgu eeskoda - kõik on kõigiga võrdsed."
Nii ongi leviaugubaaris täiesti võimalik, et seal on varahommikul koos õlut joonud ja maailma asju paika pannud Franz Ferdinandi või Rammsteini bändi liige, paari aasta tagusest Lonely Planetist Levika külastamise soovitust lugenud seljakotirändur ning noor napsi- ja peohuviline eestlane.
Mulle meenub seepeale, et ma ise ärkasin ühel hommikul öölokaalis Levist Väljas, mis asub ilma akendeta keldris. Baaridaam oli juba tuled ära kustutanud ja kavatses kohta sulgema hakata.
“Kus ma olen? Miks siin nii pime on?!” hakkasin kohe oma õigust taga nõudma. Eks baaridaam siis mulle midagi selgitas, aga see polegi siinkohal kõige olulisem. Oluline on teada oma õigusi ja kanda hoolt selle eest, et keegi neid jalge alla ei tallaks.
Üks mu sõber näiteks arvas, et tema oleks taolises olukorras lihtsalt koju läinud. No ma ei tea. Julgen sellises lahenduses kahelda.
Marko Mägi
(Katkend följetonist “Inimese nõrgemad küljed”)
“Levikas on täiesti nišikoht – pärast seda, kui kõik teised baarid pannakse kinni, tuled siia. Kui teine korrus avati, läks asi minu meelest palju paremaks. Enne oli siin natuke liiga trash, aga nüüd saab siin õhtut ka alustada, mitte ainult lõpetada.
Naljakas on see, et nüüd mul on tunne, et siin käib hästi palju noorem seltskond. Mingil hetkel tajud siin põlvkondade vahetust. Turnoff Levika juures on lõputud erasmuslased, kes on tänavu sügisel siia tulnud.
Samas, iga kord, kui mul tulevad väliskülalised, toon ühe eksootilise vaatamisväärsusena nad alati Levikasse ka. See baar on nagu insaid-info: see on selline baar, et kui sa lähed võõrasse linna, siis sa alati unistad, et sa leiaksid sellise baari, kus kohalikud ise käivad ja kus on melu. Sellise koha kaudu saab linnaga nagu teisele level’ile. Selles mõttes tuleb erasmuslastest muidugi aru saada...
Minu üks põhilisi kevadekuulutajaid on see, et kui pidu läheb pikale ja sa tuled Levika keldrist välja, siis väljas on juba valgeks läinud.
Ja ma olen alati tahtnud otse Levikast spontaanselt Helsingisse sõita esimese laevaga, aga see on veel tegemata.”
Karli (18), ajaloohuviline abiturient
“Siin käib palju sõpru ja tuttavaid, see on harjumus juba. Käin siin nädalavahetuseti, vähemalt kolm korda kuus. Lahe õhkkond. Igaüks on nagu tema ise siin, keegi ei tunne ennast kuidagi kellestki paremana. Siin käib palju turiste, vahel ajan nendega juttu.
Ma leidsin endale siit ühe hästi laheda tüdruku. See polnud mitte ühe öö trallallaa, vaid ikka pikemalt!”
Joosep (28), hiljuti ajakirjast Just! koondatud kujundaja
“Siin on nii palju erinevaid huvitavaid inimesi, äärmusest äärmusesse. Loomulikult on siin ka värdjaid.
Mulle meeldib, et siin ei ole nagu tavalises baaris, kus iga seltskond istub eraldi laua taga. See on koht, kus sa saad kogu aeg uusi tutvusi. Ma olen siin käinud viis aastat, tavaliselt kolm korda nädalas.
See on urgas! Ja see tõmbab inimesi! Ja interjöör on väga huvitav.
Nädala sees on siinne õhkkond üsna depressiivne. Aga mulle meeldib sellises õhkkonnas olla positiivne inimene, mina olen siis kuulaja rollis.”
“Arlekino” (21), Amsterdamist
“See on ainus koht, kus ma saan end mugavalt tunda: Eestis vaadatakse mulle kõikide piercing’ute, tätoveeringute ja soengu tõttu 95 protsendis klubidest ja pubidest halvasti. Siin saan aga vabalt tšillida. Iga kord kui Tallinna tulen, katsun siin käia, ma olen umbes 20 korda siin käinud. Ja mina tulen siia pidutsema, mitte pärast pidu.”
õnneks elan levikast kaugel
ja palgapäevani kolm päeva veel
kuigi vastuseis, tunnen, et raugeb
sest suus lõhki on kuivamas keel
*
ma levikale truu
mu peied palun ka seal pidada
kui aeg on küps
muss mängigu
ja rahvas olgu rõõmus
*
tavaliselt levikas ma jauran
kuniks peale tuleb uni
tavaliselt ikka läheb ära
varajase hommikuni
*
levikas me viimne pelgupaik
helgiheitja keset pimeduseriiki
hea seltskonna ja joogi varaait
kus tülid juuakse kõik lõpuks viiki
ons olemas teist sellist maja kas
mis kogu joodikrahva majakas?
ei ole.
*
kodus turgutan end teega
levikasse beeemmveega
kuni hommikuni seega
joome viina mulliveega
*
kunagi mul tiskres oli maja
nüüd üürikas on liinidel
seinast välja kasvab vamm
ja mul kunagi meelest ei läe ära
et boccast levikasse
on väga väike samm
*
levikast minnakse jalad ees
sest käte peal kõndida ei suuda keegi
kui päris mällu ei suuda end võtta
siis võta poole peale, asi seegi
*
ma olen kõva hevikas
mu lemmikkõrts on levikas
joon viina mitme rubla eest
ja hõikan rõõmsalt: Eesti eest!
mul hommikuti käsi maas
kuid igal õhtul tulen taas
mul oksesed on pyks ja pluus
kuid levikas ma olen tuus
ma olen vahva hevikas
nyyd algab pidu levikas
fs
