EESTI MANIAKID, 2.lugu: Raadi hauakaevaja - naistetapja Üllar Toper
"Üllar hakkas Karinilt musi norima. Tüli ei paistnudki, aga järsku tõusis Karin diivanilt püsti ja lõi Üllarile jalaga näkku. Ta oli ju karatega tegelnud. Hõikas siis rahulikult "tšau" ja läks minema. Üllar läks nii närvi, et hakkas tõmblema. Ütles - kurat, seda asja ma nii ei jäta. Istus kümme minutit ja läks Karinile järele. See oli viimane kord, kui ma Karinit nägin. Üllar oli kolm kuud kadunud. Kord nägin teda poe juures ja küsisin, kuhu ta nii kauaks kadus ja mis Karinist sai. Ta tegi, nagu poleks küsimust kuulnudki..."
Nõnda kõneles tunnistaja ühest olengust Tartu linna servas Raadil 2004. aastal, mil 41aastane Karin kadunuks jäi. Õigemini, mõrvati. Tapja peitis õnnetu naise surnukeha nõnda osavalt, et kõikvõimalikest ponnistustest hoolimata ei leitud teda kunagi. See aga ei takistanud süüdi mõistmast naise tapjat, endist hauakaevajat Üllar Toperit (45).
Toperi protsess läks õigusemõistmise ajalukku kui Eesti esimene mõrvaprotsess, kus tapja seoti teadmata kadunud inimese surmaga ja mõisteti süüdi vaatamata sellele, et peamine asitõend - tapetu ise - jäi leidmata. Alkohoolikust, seksisõltlasest ja naistevihkajast Toperile said saatuslikuks uurijate ülim põhjalikkus ja tema liiga suur suu...
Kui Tartu politsei viimase aja suurimast töövõidust ning töövõtetest - moodne infotehnoloogia käsikäes klassikalise kriminalistikaga - vändataks õppefilm, räägiks see just Üllar Toperist, Lõuna-Eesti viimase kümnendi kõige julmemast ja küünilisemast mõrtsukast. Ehk ei nõudnudki Toperi jälile jõudmine uurijatelt teab mis jõupingutust, ent süütõendite kogumiseks vajalik toimingute hulk ja kvaliteet olid ses protsessis erakordsed. Kuidas Toper ka ei püüdnud "vastaseid" üle kavaldada, lõppes protsess õigusemõistmise triumfi ehk topeltmõrvari 20 aastaks vangi mõistmisega.
Sündmused, mis viisid maniaki tabamiseni, said alguse 2006. aastal ehk kaks aastat pärast Toperi esimest mõrva. Oli 2006. aasta 22. novembri õhtu. Tartlane Mehis läks külla oma emale, vanaemale ja õele, kes elasid kolmekesi Veeriku linnajaos Ilmatsalu tänaval. Ema ja vanaema olid invaliidid, õde Siiri hooldas neid igapäevaselt ja vend käis aeg-ajalt külas. "Tahtsin Siirile helistada ja öelda, et tulen läbi. Meil oli kokkulepe, et ta võtab alati mu kõne vastu," rääkis Mehis. Ent sel õhtul oli Siiri telefon välja lülitatud. Venna süda aimas halba.
Jõudnud kolmanda korruse korterisse ja astunud õe magamistuppa, leidis Mehis eest verdtarretava vaatepildi. Pimedas toas, mida pisut valgustas hääletult mängiv teler, näoli voodil, lebas poolalasti Siiri ega hinganud enam. Voodis oli verd, pikk verenire oli ka tualeti uksel. Mehis kutsus politsei...
Alles siis, kui kohtuarst Siiri pealtnäha eriliste vägivallatunnusteta surnukeha üle vaatama hakkas, sai selgeks, et selle 37aastase naise surm oli erandlikult piinarikas. Sügavalt naise kurgust leidis kohtuarst kokkukägardatud aluspüksid, naise kõhuõõnest aga pooleliitrise viinapudeli. Et surnukeha oli juba hakanud roiskuma, ei jõudnud ekspert veendumusele, mis surma põhjustas - kas loomalikus vihas läbi päraku surutud ja ränki sisemisi vigastusi tekitanud pudel või aluspükstega lämmatamine. Ent nii üks kui teine oleks inimese surmanud.
Perversse mõrva pidi olema toime pannud keegi Siiri tuttav, sellest said uurijad kohe aru. Esiteks polnud korteris ainsatki jälge võitlusest. Teiseks - kadunud polnud midagi väärtuslikku, välja arvatud mobiiltelefon. Kolmandaks - naist oli koheldud liiga isiklikult, et kahtlustada juhuslikult korterisse sattunud röövlit või vägistajat.
Juba esimestel ülekuulamistel sai uurija Merlika Tukk teada, et Siiri viibis oma elu viimasel õhtul koos kellegi Üllariga. Koos veedeti laupäevaõhtut Siiri sõbranna Galja juures, kus puhkes väike tüli, misjärel perenaine palus paaril lahkuda.
Ka Siiri teised tuttavad teadsid Üllarit - ebamäärases vanuses pahurat viinalembest habemikku. Kolm päeva pärast Siiri surnukeha leidmist pidas politsei Üllar Toperi kinni. Mõnevõrra ootamatult ei hakanudki kahtlustatav eitama, et veetis 18. novembri õhtu koos Siiriga. Tapmist ta omaks ei võtnud ja rääkis, et tema lahkudes oli Siiriga kõik korras. Katkend tema ülekuulamisest: "Jõime viina ja õlut, heitsime voodisse pikali, võtsime riidest lahti. Küsisin Siiri käest, kuhu ta viina peitis. Ta vastas, et mingit viina pole olnudki ja hakkas mu mehelikkust mõnitama. Mul sõitis katus ära. Avastasin, et viin oli padja all peidus. Ma ei tea, mis minuga toimus, aga võtsin põrandalt aluspüksid ja surusin need temale kurku, et ta vait jääks. Võtsin viinapudeli ja surusin selle talle pärakusse. Nii sügavale, et pudelit näha ei jäänud. Siiri oli elus ja mingit vastupanu ei osutanud."
Küllap see oli vale. Esiteks polnud sügavale kurku surutud aluspükste tõttu inimesel nagunii pääsemislootust. Teiseks pidi pudeli surumine õrna kehapiirkonda tekitama põrgupiinu. Prokurör Tatjana Tamm arutles hiljem kohtus, et Toper võis püksikud naisele kurku suruda just hädakisa vaigistamiseks.
Toper väitis ka, et ei võtnud korterist kaasa ainsatki Siirile kuuluvat eset, ent seegi oli vale. Politseile oli juba teada Siiri mobiiltelefoni teekond.
Telefoni liikumise järgi oli tapja rännaku taastamine kukepea. Kõneeristustest selgus, et vaid mõni minut pärast Siiri tapmist, kell 23.31, võttis Üllar Toper naise telefonilt esimese kõne, asudes veel Veeriku linnajaos. Pool tundi hiljem tegi järgmise kõne juba teiselt poolt Emajõge Puiestee tänavalt. Kokku tegi Toper südaööl Siiri telefonilt kuus kõnet, kõik tasulistele erootikatelefonidele... Hiljem kuulsid uurijad Toperit tundvaid inimesi küsitledes, et mees oligi tõeline lõbuliinisõltlane. Kui juhtusid unustama oma telefoni selle mehe käeulatusse, võisid mõne aja pärast olla silmitsi tuhandekroonise mõnutelefoniarvega.
Lähtudes Siirile tekitatud vigastuste haiglasest, kuid siiski seksuaalsest iseloomust, samuti faktist, et kohe pärast mõrva asus Toper otsima telefoni teel rahuldust, esitasid uurijad mehele kahtlustuse nii Siiri eriti piinavas mõrvas kui ka vägistamises.
Toper oli mõne kuu vahi all olnud, kui uurijates tärkas jube kahtlus - ehk polnudki Siiri tema ainus ohver. Nad paigutasid Toperi kambrisse Valga arestimajas pealtkuulamisseadmed.
Jutt, mida Toper kuu aja vältel kambrikaaslasele oma "saavutustest" rääkis, osutuski peamiseks tõendiks, et ta süüdi mõista koguni kahe naise - Siiri ja Karini - mõrvas.
Tuleme tagasi 2004. aasta oktoobrisse. 19. oktoobril pöördus politseisse murest murtud Sander, kes teatas, et tema elukaaslane Karin on juba kaks nädalat teadmata kadunud. Otsingud ei andnud mingeid tulemusi ja rohkem kui kaheks aastaks jäi Karin üheks sadadest otsekui nähtamatuks muutunud inimestest.
Ent talvel 2007 sai lõpuks selgeks, milline õudne saatus naist tabas. Olles hakanud kambrikaaslast usaldama, jõudis Toper jutuga selleni, mis uurijaid põletavalt huvitas. Ta hakkas rääkima salapärasest surnukehast, mille peitis kuhugi märkamatusse, kuid käidavasse kohta.
Õudusega kuulasid uurijad, kuidas Toper kelkis ("Esimene surm oli jubedam, teine läks ilusti"), hoiatas ("Kägistamine on jama, inimene hakkab kõvasti vastu"), õpetas ("Surnud inimest on ebamugav tõsta. Nagu sült vajub ära"), kaebas ("Raibe hammustas mul pool näppu lõhki, näpp oli, kurat, mitu kuud valus"), muretses ("Laip on nii kättesaadava koha peal, raisk, nii et neil on vaja ainult, kurat, natukene mõistust tööle panna"), kahetses ("Üks väike asi jäi tegemata. Ma ütlen kaks kotti, kurat, lehti ja olekski kõik korras"), ilmutas geograafilist taipu ("Oleks jõkke lasknud, oleks juba otsaga Võrtsjärves") ja kavandas kuulsaks saamist ("Kutsuks võsareporteri kohale, ütleks Võsale, et ma näitan, kus on, kurat. Teeme võmmid lolliks. Võsa Pets paneb omal jälle, kurat, prillid ette ja mütsi pähe ja oi kurat, kus oleks saade").
Uurijatele oli selge: esiteks, Karini kadumine ja surm on Toperi kätetöö. Teiseks, kuigi naine võitles oma elu eest meeleheitlikult, kägistas Toper ta surnuks. Kolmandaks, surnukeha on peidetud kuhugi Puiestee tänava kalmistu ja Emajõe vahelisele maa-alale. Aga kuhu?
Teadmisest üksi jäi väheks. Et Toperit Karini mõrvas süüdi mõista, oli tarvis leida naise jäänused. Nõnda võis mõnel Emajõe luhale sattunud matkajal või kalamehel ühel 2007. aasta pilvisel aprillipäeval olla parasjagu peamurdmist, kui sinna kogunes kummaline seltskond: mitukümmend tõsist meest ja naist - osa mundris, osa dressides, kellel kaenlas reha või labidas, kellel kaamera.
Selle salga moodustanud ligi 40 politseiniku ülesanne oli läbi kammida kümnekonna hektari suurune turbaväli, mis kohati täis tihedat võsa ja siksakilisi kuivenduskraave. Keset välja laiutava tiigi läbikammimiseks võeti appi ka Päästeameti moodne maastikusõiduk, ent tulemusi polnud. Ei olnud abi ka laipu leidma koolitatud politseikoertest.
Ent mõrvar ei võinud pääseda, kuigi arutles oma kambrikaaslasega nii: "Võiks ju lasta neil naabrimehe aia üles kaevata, aga kuni laipa pole, pole ka asitõendeid. Ei saa ju öelda, et ma inimese tapsin, kui inimest ei ole."
Otsinguid juhtinud vanemkomissar Ain Balderi sõnul tegi politsei maksimaalseid pingutusi, et veenda kohut: abinõud tapetu leidmiseks on ammendatud. Nimelt oli riigikohus kurikuulsa Vassili Savka süüasjas öelnud, et ka tapetu (Savka juhtumil - tükeldatud ja kanalisatsiooni lastud) surnukeha leidmata võib tapja süüdi mõista, kui surnukeha leidmiseks on tehtud kõik mis võimalik.
Uurijad pöördusid ka vetikauurija Erich Kuke poole. Väärikas teadlane, kes Emajõe luha turbaaukudega hästi tuttav, selgitas: "Roostik on selles kohas tihe, reha, konksu või palja silmaga seal inimjäänuseid ei leia. Pillirookõrred kukuvad järjest vette ja ladestuvad põhja. Kolme aastaga tekkinud kiht võib olla paarkümmend sentimeetrit paks. Selleks, et neist vanadest tiikidest midagi kätte saada, tuleb kasutada kas arheoloogilist tehnikat või pumbata tiigid tühjaks ning muda välja võtta ja läbi sõeluda."
Seda tegema ei hakatud - ega uurijad väga uskunudki, et Toper ohvri turbaauku uputas. Tapja jutt viitas pigem sellele, et ta jättis naise maismaale - kanalisatsioonikaevu või lahtisesse hauda. Et Toper oli aastaid töötanud hauakaevajana, näis just viimane usutav. Kinnitust aga ei leitud. Ja nagu kiuste olid vanad kanalisatsioonikaevud kalmistu servas 2007. aasta alguses rekonstrueeritud, nii et sealtki polnud enam võimalik otsida. Küll kinnitas Lõuna-Eesti Päästekeskuse operatiivkorrapidaja: "Kaevudest leiti konte, kuid need näisid olevat loomakondid."
Ent vaatamata kõigele leidsid politsei, prokuratuur ja lõpuks ka kohus, et tõendeid nüüd juba topeltmõrvas oli piisavalt.
Esialgu võttis Toper Karini tapmise omaks. Aga valetas ka seekord - oma sõnutsi läks Karini jalahoobist maruvihane Toper naisele järele ja sai ta maja trepil kätte. Ta raputas naist õige veidi, kuid too komistas ja kukkus keldriauku, kusjuures nii õnnetult, et suri sealsamas. Toper ehmus koledasti, toppis surnud naise kartulikotti ja lohistas esimesse ettejuhtunud prügikasti.
Kohtus ütles ta sellestki lahti. Väitis, et ei tea naise surmast midagi - ta võtnud süü uurijate surve all omaks, et eeluurimine kiiremini läbi saaks ja asi kohtusse jõuaks - küll seal tõde tõuseb.
Kohus Toperi väiteid tõena ei võtnud ja tegi julge otsuse. Põhiliseks süütõendiks Toperi vastu sai tema enda praalimine ehk paarsada lehekülge Toperi ja kambrikaaslase vestlusi.
Kohus saatis Toperi kahe mõrva, aga lisaks veel kolme naise kallal toime pandud vägivallategude eest 20 aastaks vangi. Prokurör nõudis eluaegset vangistust, nimetades Toperit isikuks, kes ei hooli teiste elust ega tervisest ning on lubanud vabanedes tappa veel vähemalt kolm inimest. Prokurör viitas taas arestikambris räägitule, kus Toper mainis, et see või teine inimene tulnuks õigel ajal maha lüüa, oleks vähem probleeme tekitanud. Aga näiteks sedagi, et "kui saaks mõne mendi kasti ajada", siis juhtugu juba mis tahes.
On üks küsimus, mis vaevab Toperi kuritegude uurijaid tänaseni: kas mehe hingel võib olla rohkemgi kui kaks tapmist? Sellise kiskjaliku ükskõiksusega rääkis ta kahest kohtuliku kinnituse saanud tapatööst, kuidagi liiga külma rahuga arutles, kuidas tuleks ära tappa veel mitu inimest ja kuidas ta lõhkaks kohtusaalis granaadi, kui selle kuskilt saaks. Pole just tavaline, et kohtualune istub kogu protsessi vältel rauduskäsi, ent Toperilt käeraudu ei võetud - seda just viimase väljaütlemise tõttu, millel kohtuniku pilk protsessi algul toimikut lapates peatuma jäi.
Mõrtsuka elulugu
Toper lõpetas Adavere põhikooli rahuldavalt, kuid hakkas siis viinaga sõbrustama. Väike-Maarja kutsekooli jättis pooleli. Töötas traktoristina, aega teenis Baikali-Amuuri raudteel. Naasis endisele töökohale, ent jõi aina rohkem. Oli tööl tihti vindine.
Suvel 1984 peksis läbi kolleegi, kes noomis teda traktoriga purjuspäi sõitmise eest. Istus kaks aastat koloonias ja pani kohe toime uue kuriteo: ärandas purjuspäi sovhoosi piimaauto. Karistus: kaks ja pool aastat koloonias.
Vabanemisest ei möödu aastatki, kui Toper ründab Jõgeval paari nädala jooksul kolme naist, röövides neilt mõned rublad. Karistus: kolm aastat vangistust.
1994 varastas majandi laudast jõusööta ja sai tingimisi. 90ndate keskel töötas Toper kalmistul, hiljem juhutöödel. Tema tegemistele ja ka lähisuhetele vajutas pitseri viinahimu ja kalduvus konfliktidele.
Kuidas kirjeldasid Toperit tema tuttavad, kui maniakk juba trellide taga istus?
"Ebastabiilne. Kurbus ja enesehaletsus võib järsku muutuda vihaks. Purjus olles on jõhkard."
Teine: "Tal oli komme purjuspäi tüli norida. Ütles seltskonnas, et kas keegi võiks ta välja saata. Kui keegi läks, tungis Üllar talle kallale."
Kolmas: "Tige ja agressiivne, eriti naiste vastu."
Neljas: "Piiratud silmaringiga ja konfliktne. Parimal juhul saab temaga rääkida ilmast."
Viies: "10 minutiga tekib tal tüli. Eriti naistega. Kaks-kolm pitsi keerab ta täiesti sassi. Hullemat venda ma polegi näinud."
