Praeguse majanduskriisi ajal täheldatakse Venemaal tervete piirkondade deindustrialiseerumist. Näiteks tuuakse Volgogradi oblast, kus suurtööstusest vallandatud inimestele on algatatud käsitöö õpetamise programmid. Kangastelgedel kudumine, sepiste tagumine, pottsepatööd... Igati soositakse põllumajanduslikule tegevusele üleminekut. See olevat juba omandamas naturaalmajandusele tagasimineku jooni.
Erinevalt Eesti õnnelikest oludest, kus eksperdid ei prognoosi tänavakuritegevuse kasvu, oodatakse Venemaal selle plahvatuslikku suurenemist. Ent mitte ainult - veelgi ohtlikum oleks, kui organiseeritud kuritegevus haaraks võimu enda kätte. Mitte Kremlis. Kohalikul tasandil. Kui kohalik võim ei suuda talle pandud funktsioone täita, saabub kõiksugu mafioossete struktuuride ja neid juhtivate ristiisade tund.

Vene Föderatsiooni kubernerkonda (föderatsiooni subjektide asehaldureid) tabas hiljuti suur ehmatus, kui president Dmitri Medvedjev korraga neli nende kolleegi ametist maha võttis.
Ametliku põhjendusena kõlas, et usalduse kaotanud kõrged ametnikud ei suuda kriisi tingimustes olla vajalikul tasemel. Kuberneride vallandamise üks põhjus võib olla nende juhitava piirkonna kõrge tööpuuduse tase.
Medvedjevi silmis ebasoosingusse sattumise eeltingimusena tuuakse ka võimalik kõrge vanus. Möödunud sajandi 30.-40. aastatel sündinud kubernerid olla riskirühm. Räägitakse, et mõned vanad elukogenud ätid on lubanud endale noore presidendiga suheldes isalik-õpetlikku tooni. Mis pidi Medvedjevit hirmsat moodi ärritama.

Märksa huvitavamad on vihjed, mis lubavad oletada KGB või FSB taustaga kõrgemate ametnike ebasoosingusse sattumist. Jõustruktuuridest pärit inimesed polevat tõestanud oma majandus-halduslikku võimekust. Headel aegadel uksest-aknast sisse pressivat raha jagada või siis seda kelleltki ära võtta on väärt oskus, aga kitsaste aegade saabudes pole sellega suurt midagi peale hakata.
 Väidetavasti hakkavad Peterburi kaasmaalaskonna (loe: Putini ringkonna) päevad õhtule jõudma. Esimesed märgid selles suunas olid täheldatavad mullu juulis, kui president Dmitri Medvedjev andis korralduse koostada nn kaadrireservi nimekiri. Spordist laenates võiks öelda, et pandi kokku varumeeste pink, kust oleks vajaduse tekkides võimalik kohe sobiv inimene võtta. Pink tehakse võimalikult pikk.
Moodustati eriline komisjon (liikmete nimed jäeti avalikustamata), mille etteotsa pandi presidendi administratsiooni juhataja. See on Venemaa mitteametlikus hierarhias väga mõjukas persoon, sest tema otsustab, kes pääseb presidendi jutule ja kes mitte. Kaadrireserv moodustatakse kolmel tasandil: presidendi oma, föderaalne ja regionaalne. Esimesele tasandile valitakse tuhat inimest, teisele viis tuhat ja kolmandale kuusteist tuhat. 
Läinud nädalal tulid avalikuks presidendi reservi esimesed sada nime. Vene vaatlejad pöörasid kohe tähelepanu sellele, et Peterburist pärit inimesi, nagu ka salapolitseinikke ja luurajaid on koomale tõmmatud. Rõhutatakse, et valiku ainus kriteerium on professionaalsed oskused.
Kõikide kandidaatide tausta uuriti ka justiitsministeeriumi arhiivides. Kaadrireserv peab olema absoluutselt puhas korruptsioonikahtlustest. Korruptsioonilohe äravõitmisest on Venemaal räägitud sama kaua kui majanduse mitmekesistamisest, s.t Putini määramisest presidendiks. Ka selle üleskutse tulemus on null või lausa miinusmärgiline.

Vene ühiskonda hästi tundvad inimesed väidavad, et korruptsioon Vene moodi erineb sama terminiga tähistatatud nähtusest Läänes. Meil tegutsevad pistiseandja ning selle võtja kindlate mängureeglitega õigusruumis. See on igavene suvi (või talv, et liiga roosiline ei tunduks), kus on täpselt teada, kui palju kraade homme termomeeter näitab. Venemaal seevastu pole midagi kindlat: pakane võib asenduda üle öö vihmavalinguga ja see omakorda põuaga. Jutt pole aga kliimast, vaid õigusruumist. Ehk seadustest. Vene riik käitub justkui hiiglaslik äriühing, mis teeb seadusi ümber vastavalt hetkevajadusele. Maksukoodeksisse kirjutatakse iga kahe nädala tagant sisse midagi uut. Mitte ühedki valimised pole idanaabri juures käinud samade reeglite järgi mis eelmised. Või siis omandiküsimus: Venemaal ollakse harjunud, et mingi korporatsioon saab maksuametilt süüdistuse maksudest kõrvalehiilimises, seda tõestatakse kohtus ja siis kõrgema instantsi kohtus, kuni ühel päeval muutub koropratsiooni omanik ning korraga saab avalikkus kuulda, et heia-hops, kõik on korras, tegelikult pole mingeid võlgasid olnudki. 
Ebaselgete mängureeglite puhul ei saa öelda, et süsteemis esineb korruptsioon. Kui muud reeglid puuduvad, siis osutub pistiseandmine ainsaks reegliks, millele saab üldse toetuda.

Venemaal on siiski olemas ka mingid väga kindlad asjad. Vähemalt valitsuse arvates. Aasta tagasi võeti seal vastu kolmeaastane riigieelarve. See oli kogu maailmas täiesti unikaalne katse ennustada riigi sissetulekuid nii pika aja peale ette. Katse ilmselt ebaõnnestus, sest eelarvet hakati kohe ümber kirjutama.
Vladimir Putin ütles kunagi selge sõnaga, et odava energia ajad on igaveseks läbi ning seega võib tema riik edaspidigi arvestada kasvavate sissetulekutega. Kes võis teada, et saabub majanduskriis?! (Kriis saabus sama ootamatult nagu omal ajal Esimene maailmasõda - praegu laiutavad heade ülikondadega inimesed Tallinnast New Yorgini käsi, et kuidas see nüüd küll kõik juhtus.) Kriisi aimates oleks võib-olla mõni nutikam ka selle peale tulnud, et energiatarbimine võib väheneda ja kahanenud nõudlus viib hinnad alla.

Venemaa sõjalised reformid ja ümbersünni programmid jäävad ellu viimata. Muuhulgas ei saa Vene armee ka neid ülimalt šikke vorme, mille sealne moekeiser Judaškin äsja disainis. Millest on kahju. Hea uudis on aga see, et kärbitakse uute relvade väljatöötamise ning soetamise programme. Vähendatakse ka armee isikkoosseisu. Keskealistele eesti meestele hästi tuntud praporštšiku institutsioon kaotatakse sootumaks, kõik "prapporid" saadetakse erru.
Kuid siin on üks nüanss - nimelt ei taba isikkoosseisu kärped Venemaa sisevägesid. Ehk relvajõudude seda osa, mis peab vajaduse tekkides maha suruma omaenda kodanike mässud.