Anna Levandi: venelane, keda Eestis kõige rohkem armastatakse
Anna: Mina nägin Allarit esimest korda 1988. aastal Calgary olümpiamängude viimasel päeval. Minu võistlus oli juba läbi, temal oli võistlus veel ees. Poiste juurde pidi parasjagu minema psühholoog, aga ta oli omadega üsna läbi, ütles mulle, et ole hea, mine räägi poistega juttu, ma veidi puhkan.
Lobisesin poistega, Allar tuli tuppa ja viskas mulle vihase tüdinenud pilgu - et mis mutt see siin veel on! - ja marssis edasi. Ma ütlesin psühholoogile, et mind siin vist väga vaja ei ole, et ma lähen parem ära. Läksingi ära.
Õhtul oli olümpiamängude lõpetamine ja Allar võttis mu tantsima.
Allar: Ta oli lihtsalt kõige ilusam!
Anna: Allar oli kena ja sarmikas, aga mind võlus ta sellega, et ta oli hoopis teistsugune kui teised poisid. Soeng, riietus, kõik. Ta oli väga stiilne. Ja põhiline oli see, et kui teised tantsisid lahus, siis tema tantsis minuga tantsuvõttes. See tundus kuidagi intelligentsem ja hoopis kõrgem tase.
Allar: Ja siis hakkasime helistama.
Anna: Mina olin spordist juba tagasi tõmbunud, aga Allar tegi aktiivset sporti edasi ja kui ta Moskvast läbi sõitis, olin ma tal alati lennujaamas autoga vastas. Teised pidid bussidega edasi sõitma, tema sai autoga. Allar ilmselt tundis, et ma tõesti hoolin temast.
Ma helistasin talle iga päev. Ma tundsin esimene kord elus, et ma tahan kedagi kogu aeg näha ja koos olla iga hetk.
1988. aasta kevadtalvel sõitsin oma valge Žiguli null viiega mitu korda Moskvast Tallinna. See tee ei tundunud üldse pikk! Armastus annab tiivad!
Ükskord oli meil kokku lepitud, et kohtume Olümpia hotelli juures. See oli ainuke koht Tallinnas, mida ma teadsin. Tulin kokkulepitud ajaks. Läks esimene tund, teda ei ole. Teine, kolmas, neljas, ikka ei ole! Mingi aja pärast ta lõpuks tuli. Ma mõtlesin - nii, sellega on läbi, sõbrakene! Minuga nii ei tehta! Aga ta oli olnud mingil vastuvõtul ja seal läks kauem ja helistada ei olnud võimalik, tollal ju mobiile polnud. Ja ma andsin talle andeks.
Allar: Anna jaoks oli tegevspordi lõpetamine ja Eestisse tulek raske katsumus.
Anna: Ma mäletan, et ema nuttis - ainuke tütar läheb kaugele ära (kuigi kaks venda on mul ka). Minu jaoks oli Eestisse tulemine rohkem ärevuse ja põnevusega seotud.
Allar: Anna on tohutult järjekindel. Mitu korda on ta lapsena perspektiivikate uisutajate nimekirjast välja visatud, seda teab ta ise. Tema iseloom on see, mis teda välja on toonud. Ta on hirmus järjekindel.
Tal on põhimõtted ja need käivad kõikide asjade kohta. Kui me maja ehitasime, siis oli algul jutt, et toa lagi tuleb kolm meetrit kõrge. Aga töömehed tegid 2.50.
Ehitajad tegid juba teist korrust ja minul oleks olnud piinlik öelda, et mehed, tehke uuesti. Aga tema ei jätnud: "Oli lubatud, et tuleb kolm meetrit, olgu siis kolm meetrit!" Ja tõstetigi lagi kõrgemale!
Vahel on ka nii, et jäärapäisus ei vii väga kaugele. Ma olen talle rääkinud, et vahel on võib-olla targem oodata, et probleem laheneb. Et pole kogu aeg mõtet jõuga läbi seina murda.
Maja koristamine käib meil nii, et kui mina teen, siis läheb pool tundi, noh, ütleme, kolmveerand. Ma teen siuh-säuh valmis. Tema koristab terve päeva, kohutavalt põhjalikult.
Ta käib keelekursustel ja teeb endale põhjalikult selgeks - "et" ette käib koma. Ta tahab, et oleks täpselt reeglite järgi. Mina õpin hoopis teistmoodi. Käin kuu aega rahva hulgas ringi ja võin hakata rääkima, ilma et ma õpikut loeks.
Anna: Kui me Norras elasime, võtsin ma 500 tundi keelekursusi. Ma õpetasin Norras norra keelt ja eesti keelt. Eesti keelt õpetasin oma pojale ja norra keelt õpetasin ühele vene poisile.
Eesti keelt õpin ma siiamaani ja vaevalt ma kunagi nii hästi räägin, et keegi aru ei saa, et ma pole eestlane.
Allar: Annal oli Eestis rakendust vaja ja kuna Tallinnas oli ainult kaks kohta, kus uisutada sai, käisin ajakirjanduses lolli peaga välja, et teeme Annale Tallinnasse jäähalli. Mõte oli välja öeldud, taganeda polnud enam kuskile. Praegu on uisukool ja noorte uisutajate treenimine Anna jaoks ikka väga oluline asi.
Anna: Ma olen täiesti veendunud, et Eestist pärit uisutaja võib jõuda tippu. Miks ta ei võiks?! Jää on olemas, uisud on olemas, käed-jalad on küljes, pea on otsas. Tuleb ainult aru saada, et selleks on vaja tööd teha.
Allar: Meie olime Liidu koondises selles masinavärgis nii sees, olime treeninglaagris, muud ei teinudki, kui treenisime sõime, magasime, võistlesime. Saime välisreisidele ja tasuta varustuse ja muudkui andsime takka.
Sporditegemise juures on minu meelest kõige tähtsam asi see, et tuleb teha selgeks, kas tahetakse teha tippsporti või tahetakse sportida ajaviiteks. Ja kui tahetakse tõesti midagi saavutada, tuleb ropult trenni teha.
Praegu meie sportlastel sellist tampi taga ei ole. Sportlase motiveerimine on tohutu peenike töö. Ma vaatan, kuidas Mati Alaver oma suusatajaid timmib. Kiidab ja poputab, ütleb "teie kõrgeausus". Räägib protsentidest, mingi kõver on kaks protsenti üles läinud ja mingi kõver on kaks protsenti alla läinud. Kui hästi ta seda oskab!
Anna: Mõnikord ma vaatan, et tüdrukud ei taha, nad ei ole selleks valmis, ja jätan nad rahule. Siis ei lähe võistlustel nii hästi nagu vaja ja nad küsivad: miks ma olin sellisel ja sellisel kohal? Ja siis ma räägin: vaat sellepärast, et sa ei teinud treeningul seda ja seda.
Rasket tööd ei hakka keegi tegema, kui ei ole isu seda teha. Minu ülesanne on leida nende sees üles see tahtmine, motivatsioon.
Allar: Anna ei ole eestlane, ta on venelane. Tal on vene emotsioonid, tal on vene taust. Ja ei saa nõudagi, et ta oleks äkki eestlane. Las ta olla venelane, eestimeelne venelane. Ega ta ei peagi eestlaseks saama!
Ta on inimene, kes on integreerunud, kes on õppinud ära eesti keele ja saab aru, mida siin mõeldakse ja räägitakse. Ta võtab sõna ja ütleb, mis ta arvab.
Ma olen rääkinud talle asju meie kui rahva seisukohalt. Ta saab asjadest hästi aru, aga Suure Isamaasõja juurde jõudes on targem jutt ära lõpetada. Isegi eestimeelsed venelased lähevad selle peale pöördesse, nad ei taha üldse kuulata mingit juttu, et meie olime siin vabad ja teie väed marssisid meile sisse. Nemad võitsid fašismi ja kõik! Nad isegi ei taha kuulata muid jutte ja parem on sel teemal üldse mitte torkida. Võib-olla see muutub ajaga. Praegu ärme sellest parem räägi.
Anna: Mul ei ole Eestis raske elada. Mul ei olnud ka Norras raske elada. Sest ma tahtsin seal elada ja ma tahan ka siin elada.
Ma õppisin norra ja eesti keele selgeks, sest ma küll ei tahaks nii elada, et ma ei saa aru, mida kirjutavad ajalehed ja mida räägitakse televiisoris või poes. Siis ma läheksin pigem ära.
Ma saan aru, et eestlased kujundavad oma arvamust siin elavate teistest rahvustest inimeste suhtes just selle järgi, kas nad viitsivad ära õppida eesti keele.
Kui ma tulin Eestisse, olin ma nagu vaenlane - mõelge ometi, mingi venelane võtab ära meie printsi! Kui ma seitsme kuu pärast andsin intervjuu eesti keeles, oli eestlaste suhtumine minusse hoopis midagi muud.
Ma ütleksin siiski, et keel pole kõige tähtsam. On ka selliseid inimesi, kes on küll keele ära õppinud, aga on ikka Eesti riigi vaenlased. Ja on selliseid inimesi, kes eesti keelt mingil põhjusel ei oska, aga käivad kõigest hingest Eestiga ühte sammu.
Oluline, et kõikidest rahvustest inimesed, kes elavad mingis riigis, mõtlevad ja elavad selle riigiga ühes rütmis. Eestis ollakse sellest kahjuks üsna kaugel.
Allar: Anna tunneb ennast Eesti ühiskonna osana, ta naudib seda. Anna elab Eesti edusammudele kaasa. Ta ei räägi, et N Liit peaks tagasi tulema või midagi sellist. Ta räägib seda, mida ta mõtleb. Ja kui eestlased seepeale hästi reageerivad, on ta õnnelik. Samas ei räägi Anna oma mõtteid sellepärast, et kellegi meeldida, vaid sellepärast, et ta lihtsalt arvab nii.
Allar: Meil on ka olnud keeruline. Kui me Norrasse läksime, siis esimesel aastal olid lapsed siin, mina olin Norras, Anna oli Prantsusmaal (ta tegi seal revüüuisutamist). Võib kõlada trafaretselt, aga raskused teevadki tugevaks.
Praegu on väike Arlet kolmeaastane. Ta käib lasteaias. Täna näiteks on ta nohune. Täna sõidan mina ja vean lapsehoidjat edasi-tagasi. Homme käib Anna töö juures ära, on päeval poisiga ja õhtul läheb trenni. Kui ma jätaksin kõik kodused asjad tema teha, ta lihtsalt ei jõuaks. See ei tähenda, et ma kogu aeg jooksen. Ma ei jõuaks ka kogu aeg.
Anna oskab väärtustada seda, et isa ja ema elavad peres koos. Temal läksid isa ja ema lahku ja ta teab, mis see tähendab. Igasugused järeleandmised, vastutulekud, kompromissid on selle nimel, et pere oleks koos. Muud võimalust me ei näe.
Muide - Anna oskab jube hästi borši teha!
Anna: Borši keetma õpetas mind vanaisa ja teda õpetas omakorda vanaema. Borši tegemine on väga põhjalik ettevõtmine. On vaja kolme sorti liha - loomaliha, sealiha, lambaliha. Igasugu asjad tuleb sinna sisse lõigata väga korralikult - ristipidi.
Ükskord ma nägin kõvasti vaeva ja tegin borši valmis ja olin selle üle üsna uhke. Allar tuli koju ja ütles: ah, purgisupp on ka täitsa hea! Ma mõtlesin, et vsjoo, rohkem ei tee ka!
Allar: Meie kooseksisteerimise nimeks võib panna sõna tasakaal. Me oleme mõlemad üsna kõrged tornid ja vesi võib nende vahel kõvasti loksuda ja üle ääre lüüa, aga ükskord rahuneb ikka maha.
Temaga on nii, et kui probleem on, siis tema tahab rääkida. Kõik tuleb selgeks rääkida. Mina pigem ootan, et probleem mööda läheks. See on meie erinevus.
Anna: Praegu on minu jaoks kõige tähtsam mu perekond.
Allar: Meie suurimad pidupäevad on siis, kui lastel on sünnipäev. Kõige vanema poisi sünnipäeval läheme ise kodust ära, keskmise poisi sünnipäevaks teeme lasanjet ja väikse poisi sünnipäeva ajal tulevad kõik väiksed sõbrad kokku ja keeravad maja pea peale. Väga tore!
ANNA LEVANDI (Kondrašova),
- Sündinud 30. juunil 1965 Moskvas
- Iluuisutamistreener
- Viiekordne NLiidu meister naisüksiksõidusneljakordne EM-i pronks
MM-i hõbe 1988.
Sarajevo OM-i 5.koht
Calgary OM-i 8. koht. - Valdab vene, eesti, norra, soome, inglise keelt
- Abielus Allar Levandiga.
- Peres kolm peoga: Andres, Armand ja Arlet
- Eesti Aasta naine 2007
- Aasta treener 2008
