Naistepäeva eel naiste kaitseks
Kui palju me mõtleme sellele, mis päev see tegelikult on ja mida me sel päeval tähistame?
Alustame siis kahest mainitud seltsimehest ja nende ideedest, mis sellele päevale sisu annavad (sest daamideks ei laseks nad ennast tõenäoliselt kutsuda):
Seltsimees Rosa Luxemburg, Vene revolutsiooni toetaja, hingelt ja ihult bolshevik, väikerahvaste enesemääramise vastane, võitles proletaarsete naiste eest. Kes on proletaarne naine? On see emantsipeerunud naine? Kuid millest on vabanenud too ülistatud emantsipeerunud naisterahvas? Priviligeeritud kohustusest olla ema ja koduhoidja. Seltsimees Rosa arvates on naine samasugune produktiivne element, nagu meeski. Ning sellele elemendile oli vaja samasuguseid poliitilise õigusi.
Naiste poliitilised õigused ei ole tänasel päeval enam probleemiks. Ja hääleka naiste poliitiliste õiguste eest võitlemise tagant paistab palju olulisem seik, mille vastu seltsimees Rosa võitles. Nii et vaadakem siis asja teisest küljest - need kes tol märtsikuu kaheksandal päeval lilli kingivad ja neid vastu võtavad, järelikult nende arvates, nagu seltsimees Luxemburg oma kõnes 1912 ütles, on „naise ainukeseks funktsiooniks ühiskonnas olla loodusliku paljundamise tööriistaks valitsevale klassile". Ja selle vastu peab võitlema! Või kas nad seda tõesti arvavad? Sest seda võib arvata ainult inimene, kes on naistepõlgaja, kes mõnitab naisi selle pärast, et nad on loodud elu järjepidevuse ja pühaduse edasikandjateks. Sest mis muud kui alandav suhtumine saab olla naise nimetamine „looduliku paljundamise tööriistaks"?
Kui palju on neid, kes mõtlevad selle päeva tegelikule sügavamale tähendusele. Aga nad peaksid seda tegema, sest on ju sellel päeval nelkide kinkimine ja alkoholiaurus jauramine kõike muud, kui naist tegelikult ülistavad. Pidutsev seltskond peaks julgema Rosale ja Clarale rongkäigus järgneda ja nende loosungeid hoida. Olla proletariaat, anonüümne mass, kelle pole miskit püha peale isiklike õiguste. Õiguse olla vabad moraalsetest ja eetilistest kütkeist.
Lõpetagem siis selle naisi alandava proletariaadipüha pühitsemine. Las ta olla rahulikult ÜRO punaste päevade nimistus. Mis sellest, ärgem laske sellest ennast segada. Kui mõni soovib, pidagu siis pidu omaette. Sest väga kohtlaselt mõjub meesterahvaste sel päeval pingutatud musinägu, mille tagant paistab peale tüütu lille-tordi kinkimise kohustuse täitmise rahulolu õhtuse suurema pitsi pärast ning ennast kiitev mõmin, et ta teeb seda kõike naiste meelespidamiseks.
Ning eelkõige teie, armsad naised, keelduge proletariaatlikest lillekimpudest ja võltsmusidest, mis madaldavad teid „loodusliku paljundamise tööriista" tasemele ning nõudke endale väärikamat kohtlemist. Pöörake selg meestele, kes märtsi üheksandast päevast kuni järgmise aasta seitsmenda märtsi õhtuni trügivad teie ees uksest sisse või vaatavad ennastunustavalt aknast välja, kui nad teie juuresolekul ruumi ainukese tooli hõivanud. Nõudke endale seda lugupidamist ja austust, mis teile kuulub!
Ah jaa, seltsimees Clarast jäi rääkimata. Mis siis ikka, kirjaruumi kokkuhoiu huvides võiks igaüks ise lugeda tema teoseid „Lenin-maailma naistele" ning „Lenin ja naisterahva vabastamine".
P.S.: Sm. R. Luxemburgi tsitaatide aluseks on tema kõne „Women's Suffrage and Class Struggel" 1912 , http://www.marxists.org/archive/luxemburg/1912/05/12.htm
