Milleks meile lastetusmaks?
Õiglus pole siiski meie maksusüsteemi eesmärk, vähemalt mitte avalikult. Rahandusministeeriumi strateegilise arengukava kohaselt on meie maksusüsteemi eesmärk "stabiilsus, lihtsus ja tõhusus". Kuidas võiks lastetusmaksu nimelise maksu kehtestamine vastata nendele tingimustele? Ja kas meil äkki juba selline maks ei eksisteeri?
Riigi Teatajat googeldades lastetusmaksu ei leia, kuid asjad pole tihtipeale nii, nagu esmapilgul paistavad. Nagu öeldakse "Keskpäevatunnis": lets änälais dis.
Analüüsimiseks peab probleemi enamasti lihtsustama.
Majandusanalüüsis lihtsustatakse probleemi tihtipeale oluliselt. Selleks tuleb luua mudel, mis kirjeldab vaid probleemi neid aspekte, mida analüüsida soovitakse, ning jätab kõrvale analüüsi seisukohast ebaolulised detailid. Vastasel juhul kipub arutelu takerduma vähetähtsatesse pisiasjadesse ja ülesande lahendamine ei edene.
Üks võimalik mudel lastetusmaksu jälitamiseks võiks olla järgmine (arvud on tugevasti ümardatud, kuid vastavad umbkaudu Eesti olukorrale 2008):
• Kõik maksumaksjad jagunevad kaheks võrdse suurusega rühmaks: lastega ja ilma lasteta peredeks.
• Kõik pered teenivad (samasugust) tulu ja see ongi kogu riigis teenitav ja maksustatav tulu ning summaarselt võrdne SKTga.
• Kõiki peresid maksustatakse teenitud tulu alusel vaid tulumaksuga ja seda sõltumata laste olemasolust; riigi maksutulu on 70 mld kr, SKT 250 mld kr ja maksukoormus seega 70/250 = 28 protsenti.
• Lastega pered maksavad seega sellises hüpoteetilises mudelriigis tulumaksu 35 mld kr ja ilma lasteta pered samuti 35 mld kr.
• Lastega pered tarbivad lastega seotud avalikke kaupu ja teenuseid ning saavad tulusiirdeid 14 mld krooni eest: haridus (9 mld), tervishoid (1 mld), lastetoetused (2 mld), vanemahüvitis (2 mld). Soovi korral võib seda nimetada ka riiklikuks investeeringuks inimkapitali.
• Selle 14 mld kogumisse panustavad lastega ja ilma lasteta pered võrdselt ehk mõlemad 7 mld kr. Kuna ilma lasteta pered selle raha eest otseselt riigilt midagi vastu ei saa, siis võib seda seitset miljardit nimetada "karistuseks" laste mitteomamise eest; ülejäänud avalikke kaupu (seadused, riigikaitse...) tarbitakse võrdses mahus.
• Soovi korral võib arvutada ka maksumäära, millega ilma lasteta peresid (neto)maksustatakse rohkem kui lastega peresid; võttes maksubaasiks pool SKTst on see 7/125 = 6%.
Kas sellest võib järeldada, et lastetusmaks meil sisuliselt juba eksisteerib? Miks mitte.
Kas lastetusmaksu nimelise lisamaksu kehtestamine teeks meie maksusüsteemi "stabiilsemaks, lihtsamaks või efektiivsemaks"? Vaevalt.
Kas seitsme miljardi krooni suurune "kingitus" ilma lasteta peredelt lastega peredele on palju või vähe?
Lastetusmaksu proponentide meelest ilmselt vähe, kui eesmärk pole just lastetuid kiusata. Kui aga vähe, siis võime tõsta üldist maksukoormust ehk röövimise määra (Nozick) ning suurendada samas mahus lastetoetusi - ilma lasteta perede (neto)maksukoormus suureneb lastega perede suhtes kui imeväel. Kõik sõltub sellest, kas hindame riigi praegust panust inimkapitali kasvatamisse piisavaks.
Lastetusmaksu-nimelise maksuga seostuvad aga mitmed probleemid. Lisaks põhiseadusevastasele soovimatusele "tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade" on lastetuseks ka muid ja mõnevõrra delikaatseid põhjusi. 20 protsendil paaridest on objektiivseid probleeme viljakusega ja mõnel inimesel on probleeme paarilisega. Igal juhul kõlab lastetusmaks kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas pehmelt öeldes diskrimineerivalt. Sama kehtib pensionide sidumise kohta laste arvuga.
Põhiline argument pensionide sidumiseks lastega on see, et laste kasvatamisega seotud kulutused jäävad lastetutel tegemata ning sedakaudu tekib neil ebaõiglane eelis personaalsetesse pensionisammastesse investeerimisel. Eespool kirjeldatud viisil saab sellest murest lihtsasti üle.
Loo moraal: maksu- ja toetusküsimusi tasub tihtipeale käsitleda koos (kuigi nende rakendamise põhimõtted on vastupidised), sest toetus on negatiivne maks ja vastupidi. Ja mudel peab olema piisavalt keeruline, aga võimalikult lihtne, muidu jääb oluline ebaolulise varju.
Loo autor on makromajanduse analüütik.
