Mul on hirm, et ma ise uputan ta vannis, vesi läheb kurku ning ta lämbub.
Mul on hirm naabrikasside ees, kes võivad täis kusta meie uue vankri, kui ta aias magab.
Mul on hirm, et ma unustan kinnitamata tema turvahälli rihmad.
Mul on hirm, kui ta ajab end köögisahtlite najale püsti, siis ta kukub, suust ja ninast purskub verd.
Mul on hirm, et mind pole kohal, kui mind on vaja.
Mul on hirm kärutades jääpurikate all, need võivad sadada läbi vankri nagu hiiglaslikud naelad.
Mul on hirm tänaval autode ja jõmmide ja joodikute ja vanamuttide ja teiste lapsevankritega emade ees. Näen neis kõigis potentsiaalset ohtu, olen valmis rusikavõitluseks.
Mul on hirm, et ma ei suuda teda kaitsta kogu maailma pasa eest.
Mul on hirm, et temast võib saada kirjanik. Luuletaja! Kes käib maaraamatukogudes esinemas ja teda kuulab raamatukoguhoidja ja veel kaks vanamoori, keda huvitab eelkõige, miks kaasaegne eesti kirjandus on nii ropp.
Mul on hirm, et pärast esinemist kingitakse talle tass, mille on maalinud kohalik kunstnik.
Mul on hirm, et ta jääb ilma Kulka stipist.
Mul on hirm, kui ta ka selle saab, sest siis trükitakse tema nimi ajalehes ja kõik saavad teada, et tema ongi see logard, kes elab maksumaksja kulul.
Mul on hirm, et siis hiljem need maksumaksjad kommenteerivad Postimehes: Mine tööle! Võta labidas või reha või kellu, siis saad teada, mida tähendab elu! Ja kui sa peale kaheteisttunnist tööpäeva ikka veel suudad oma kuradi luuletusi kirjutada, siis lase käia, aga ära tule mulle rääkima eluaegsetest stipendiumitest ega haigekassa kaardist. Luuletajad ongi ju haiged!
Vaesed ja haiged. On alati olnud. Mis sina pead siis teisiti olema!
Mul on hirm, et ta võib kokku sattuda Laine Jänesega.
Mul on hirm, et ta istub pühapäeva hommikul aluspükste väel Türi ühiselamus laua taga, nagu mina praegu, ees tühi paber, ega taha enam kunagi mitte midagi teha.
Mul on hirm.
