Linnainimese uus nuhtlus - küülikud

Helsingi on püstihädas küülikutega, kelle levik on väljunud igasuguse kontrolli alt. Võimalik, et kõrvikute invasioon on alanud ka Tallinnas.

Ainuüksi minu tutvusringkonnas on vähemalt viis inimest, kes on Tallinnas jänest või küülikut näinud. Nende trehvamised tuttsabadega olid järgmised.

Evelin: "Kohtusin jänesega Telliskivi raudteeülesõidul tol õhtul eelmise aasta novembris, kui kange lumetormi tõttu pidid raudteemehed päästeautoga paarisaja meetri kaugusele poodi sõitma. Tänav oli inimestest päris tühi, kui märkasin üht looma mõõdukate liigutustega Balti jaama poole kalpsamas. Minust ta välja ei teinud, ei ühtki liigset pilku või kiiremat liigutust. Ega ma hästi ei uskunud, et jänesed end õhtuti kesklinnas tuulutamas käivad, aga temast jäid maha jänesejäljed mis jänesejäljed: ikka kaks ees kõrvuti ja kaks taga rivis."

Indrek: "Ma olen kaks korda näinud jäneseid Lasnamäel. Ühe korra lauluväljaku juures ülevalpool küljes, kust tee alla läheb. Kihutas muru sees seal. Teinekord nägin jänest öösel keset Lasnamäed auto alla põgenemas. See oli väga üllatav, et ta just nii keset asustust oli."

Siim: "Kohtasin jäneseid ringi kargamas Tallinna kesklinnas rattaga tiiru­tades, Siselinna kalmistu lähedal ühe renoveeritava hoone hoovis. Üks oli suur nagu koer, teine oli väike justkui esimese laps.

Minu hämmastus ja rõõm - nende kohtamisest nii linnas - pöörane.

Ma ei ole isegi looduses jäneseid nii kaua ja sedavõrd lähedalt jälgida saanud ja nüüd siis keset linna avanes selline fantastiline võimalus. Vahtisin ja mõtlesin, kust nad tulid (Ülemiste järve ümbrusest?), miks nad tulid (eksisid ära?), kas nad on terved (noh, kondid ja luud, või mõni viirus äkki?), mis nad täna õhtul edasi teevad (kas neil kuhugi magama on ikka minna?).

Varem olin kuulnud, et Viimsi uuselamurajoonides on suured jänesed igapäevane asi, aga et paarsada ­meetrit Liivalaiast - amazing!"

Kaido: "Mina nägin jäneseid Paljassaare kai ääres umbes kaks aastat tagasi. Kaks kõrvikut hüppasid laohoonete vahele kesköö paiku."

Katrin: "Jänkusid olen ma näinud kaks korda. Ükskord kella kolme-nelja ajal öösel üks lihtsalt lidus Skoone bastioni juures üle tee ja Tornide väljakule. Teine kord oli ka öösel, aga siis oli kaks jänest, see oli Kadaka teel. Kaks jänest jooksid mu eest üle tee ja asusid Eesti Energia maja ees muruplatsil möllama. Ma algul vaatasin tee pealt, aga siis pöörasin tasakesi EE maja ette ja vahtisin neid tükk aega. Nad mängisid. Alles kui tulin autost välja ja tahtsin veel lähemale minna, lasid nad jalga."

Jänes või küülik?

Kuigi linnainimesed peavad pikkkõrvaga kohtumist pigem vahvaks üllatuseks, hakkab see keskkonnaametnikele tõenäoliselt olema tõeline peavalu. Enne seda, kui Ekspress asjassepuutuvate inimestega ühendust võttis, polnud keegi neist võimalikust probleemist teadlik. Ainult Nigula metsloomade taastuskeskusest öeldi, et neile helistatakse linnajäneste asjus keskmiselt umbes kümme korda kuus.

Tiit Maran, Tallinna loomaaia teadusliku liigikaitse labori juhataja, muutub eespool loetletud pikkkõrvadega kohtumiste näiteid kuuldes vägagi murelikuks.

"Ma usun nende loomade käitumise järgi, et need on küülikud. Ja kui ta (küülik - toim.) n üüd on tõesti linna tulnud, siis on paljudel põhjust pead kratsida, et mis nüüd peale hakata."

Jänes on teada-tuntud metsaloom, küülik aga meie looduse jaoks võõrkeha, keda seaduse järgi meie keskkonda vabadusse lasta ei tohi. Aga kuidas neid eristada?

"Jänese ja küüliku käitumine on nagu öö ja päev. Kui ta on selline loomakene, kes lihtsalt tuterdab ringi aeglaselt, püüab kuhugi urgu peitu pugeda, on ilmselt tegemist küülikuga. Kui ta on aga jänes ehk haavikuemand, siis ta on hästi kiire jooksuga ja kaob kiiresti ära," mõlgutab Maran mõtteid.

Juhul, kui tegemist on küülikutega, nagu Maran arvab, et antud juhul on, peab nendega edasi tegelema hakkama keskkonnaministeerium.

Sealse looduskaitse osakonna nõunik Liina Eek ütleb, et esiteks peavad spetsialistid koguma kinnitavaid andmeid, et tegemist on küülikutega. "Aga karta on, et need on ikkagi küülikud. Jänes ei püsi niimoodi linnas, Eesti jänes läheb metsa tagasi."

Keeravad haljastuse pahupidi

Kui asjatundjad kinnitavad, et linna on elama kolinud samasugused küülikud nagu Helsingis, peab sellele Eeki teatel kohe reageerima.

"Kui nad juba hakkavad pesitsema, siis noh, küülikud sigivad nagu küülikud! Ja teistest linnadest on ju näha, mida see tähendab - näiteks terve linnahaljastuse ümberkorraldamist. Helsingis ongi juba puude ümber traadist kaitsevõrgud."

Helsingi linn on viimase aastaga kulutanud küülikute tekitatud kahjude likvideerimiseks ja nende arvukuse piiramiseks 100 000 eurot. Kui veel paari aasta eest pesitses seal 2000 isendit, siis nüüd on nende arvukus kasvanud ligikaudu 7000 peale.

Soome küülikud uuristavad näiteks Hietaniemi kalmistul maad nii hullusti, et isegi hauakivisid on seetõttu ümber kukkunud. Rääkimata muidugi tuhandetest ärasöödud lilledest ja taimedest.

Pikkkõrvad on aga probleemiks ka näiteks Inglismaal suurte lennujaamade juures, kus nende kaevatud urud ja käigud tekitavad lausa lennuliiklusele ohtlikke olukordi. Hästi palju on neid veel ka Hispaania linnades.

Ja nende vastu ei saa mitte mingit muud moodi kui neid sõna otseses mõttes maha nottides. "­Võõrliikide puhul on see lihtsalt väljapüüdmise asi, aga seda me ei saa avalikult inimestele soovitada, et lööge kõik maha! Milline see operatsioon võiks olla... see eeldab uuringuid," mõtiskleb Tiit Maran ametnike võimalike tegevusplaanide üle.

Soodne kliima ja vastutustundetud loomaomanikud

Selles, et küülikud on linna haljasala­dele elama kolinud, on kõige tõenäolisemalt süüdi lohakad lemmikloomade omanikud, kes on oma küülikud lihtsalt õues ära kaotanud või nad meelega parki lahti lasknud. Nii sai alguse ka Helsingi küülikute asurkond.

Et kliima on soojemaks läinud, jäävad muidu geograafiliselt lõunapoolsema levikuga loomakesed ka Tallinnas probleemideta ellu.

"Kui nad Helsingis hakkama saavad, siis võib uskuda, et ju nad saavad ka siin. Suurlinnade ümbrus on tavaliselt soojem kui ümbruskonna territoorium. Nad on ka sellised loomad, kes veest eriti ei hooli ja saavad rohelisest toidust vajaliku kätte," räägib Maran.

Nigula metsloomade taastuskeskuses töötava keskkonnaameti metsloomade rehabilitatsioonispetsialisti Kaja Kübara sõnul on lisaks Tallinna linnale nähtud jäneseid ja küülikuid ka Maardus, Sakus, Pärnus ja Tartus.

"Kes jänest või küülikut linnas näeb, võiks helistada oma piirkonna keskkonnaametile," jääb kõlama tema soovitus pikkkõrvadega kohtunutele. Ka Tiit Maran ja Liina Eek paluvad kõigil, kes linnas võõrliigi esindajat kohtavad, sellest kindlasti ametiasutustele teada anda.

Nii saavad asjaosalised ametnikud selgema pildi, kui palju küülikuid üldse linnas elab ning mida nendega siis edasi peale hakata.