VANA KULD: Presidendi survestaja - Oudekki Loone
Noor politoloog Oudekki Loone üllatas aasta alguses sõpru ja tuttavaid astudes Keskerakonna ridadesse. Taasavaldame 2009 juunis kirjutatud persooniloo Oudekki Loonest.
Politoloog Oudekki Loone (30) osalusel toimiv võrgustik avaldab presidendile survet meeleavaldajate õigusi piirava seaduse tagasilükkamiseks.
Viimastel päevadel saab president Toomas Hendrik Ilves ridamisi ühesuguse sõnumiga protestikirju: "Ärge kuulutage välja 15. juunil riigikogus vastu võetud karistusseadustiku muudatusi!"
Palujate hulgas on Tallinna ülikooli rektor Rein Raud, arhitekt Ignar Fjuk ning Riigikogu liikmed Silver Meikar ja Aleksei Lotman. Kõik nad kardavad, et seaduse jõustumine kitsendaks oluliselt Eesti kodanike õigust vabalt meelt avaldada.
Lühidalt ütleb uus seadus järgmist: kui keegi valmistab ette suurt meeleavaldust, millega võib kaasneda rüüstamine, siis saab organisaatori kuni viieks aastaks vangi panna.
Vaidlus ei käi rüüstajate karistamise üle. Küsimus on selles, kas paragrahvi selline sõnastus lubab riigil karistada meeleavalduste eestvedajaid karmilt ka siis, kui mingit rüüstamist pole toimunudki.
Reformierakondlane Meikar tunnistab Ilvesele saadet kirjas, et ka tema on kõnealuse seaduse vastuvõtmises isiklikult süüdi. Ei tema ega teised riigikogu liikmed suutnud riigieelarve kärpimise tuhinas mõelda kodanike õiguste tagamisele.
Uue liikumise hüüdlauseks on "Kaitse kogunemisvabadust!" ning see kasutab oma sõnumi edastamiseks kõige moodsamaid meetodeid. Veebiküljelt http://8mai.wordpress.com/ leiab iga soovija presidendile adresseeritud teksti ning saab selle paari nupulevajutusega oma nime all viivitamatult e-postiga Kadriogu läkitada.
Protestivõrgustiku üks võtmetegelasi on tartus sündinud, aga hetkel Itaalias Bolognas elav politoloogiadoktorant Oudekki Loone. Alljärgnevalt räägib naine, miks ta presidendile survet avaldab:
Vabadus ja vanglapäevikud
Oli vist aasta 1984 kui otsustasime vanema õega kirjastust mängida ning ajalehti välja anda. Mina olin vist viiene ja õde üheteistkümnene, kuid mõlemad asjatasime päris hingega. Kui vanematele töö vaadata viisime, siis ütles isa, et enne ei tohi üldse kellelegi ajalehte näidata, kui tsensor on selle läbi lugenud, ning konfiskeeris lehe. Pärast andis tagasi ja teatas, et üks artikkel tuleb välja võtta, sest see on riigivastane. "Mis seal on riigivastast?" küsisime. "Tsensor ei pea põhjendama, " vastas isa. Ma tajusin seda tulise ebaõiglusena, kuid ei leidnud sõnu väljendamiseks. Isa muidugi nägi meie kimbatust ning tugevat puudutatust - eks selle loomine oli ka olnud tema eesmärk - ning rääkis siis argumendist, mille üks inglise härrasmees rohkem kui sadakond aastat tagasi oli samast kimbatusest lähtuvalt kirja pannud.
Esimese kursuse filosoofiaüliõpilasena leidsin loomulikult tolle härrasmehe John Stuart Milli kuulsa teose "Vabadusest" juba kohustusliku kirjanduse hulgast. Nüüd polnud ma enam laps Nõukogude Liidus, vaid nagu kõik mu kaaslased tolles seminaris, üks vaba kodanik demokraatlikus riigis, osates sõnastada seda, et Mill nõuab vabadust kritiseerida üldtuntud ning -omaksvõetud põhimõtteid. Vastasel juhul on tegemist autoritaarse korraga.
Keelustades mingit tüüpi arvamused rõhub võim oma ilmeksimatusele, väidab end omavat tõemonopoli. Keelustades eksimise võtab seesugune võim inimeselt igasuguse võimaluse jõuda ratsionaalselt tõeni - kui inimesel ei ole lubatud oma arvamust välja ütelda, siis ei saa keegi ka tema veale osutada. Kui inimene õpib mehaaniliselt pähe etteantud tõe, siis ei pruugi ta seda tegelikkuses rakendada. Niimoodi omandatu on harva teadmine, vaid lihtsalt doktriin, mille side reaalsusega pole oluline. Tekivad nõukogude raamatute eessõnad, mida keegi ei võtnud vaevaks lugeda. Kui keelata üleskutsed millegi tegemiseks, siis ei ole võimalik ka neid üleskutsed välja naerda, ignoreerida. Keeld arutada toob kaasa ka vältimatu stagnatsiooni, sest olude muutumisel ei ole võimalik kasutusele võtta uusi poliitikaid - olukord, mille näiteid ka Eesti lähiajaloost on lihtne leida.
Arutlemine omab tähendust ainult avalikus ruumis. Gramsci 1920.-30. aastate vanglapäevikud omandasid tähenduse pärast II maailmasõda, kui need jõudsid lugejateni ning nendest lähtuvalt poliitikaid planeeriti. Itaallased, kelle ühiskondlikku kultuuri on tema mõtted sügavalt imbunud, mäletavad väga hästi, milline oli nende ühiskond, kui Mussolini ära keelas võimuvastased väljaütlemised. Selle mälestuse reaalset toimimist näen Bolognas, kus ma praegu oma doktoritööd kirjutan, enda ümber iga päev.
Bologna tüüpiline meeleavaldus algab konkreetsest punktist konkreetse sõnumiga, kuid harva on teada, kus see lõppeb - kas mõnel linna pearistmikul kogu liiklust blokeerides või näiteks okupeerides rektoraadi iluaeda. Side politseiga loomulikult eksisteerib: iga järgmine idee teatatakse neile, mispeale politsei operatiivselt peatab liikluse ja/või suunab selle ümber, sest meeleavaldajad kasutavad oma põhiseaduslikku õigust arvamusi väljendada. Tavaliselt on aknad inimesi täis, ning kuna kõik on oma elus meelt avaldanud - eriti need, kes olid noored seitsmekümnendatel - siis tuntakse särisevat huvi ning elatakse kaasa.
Kui Sardiinia üliõpilased eelmisel sügisel tulid üliõpilaste üleriigilisele protestile Rooma, mille hulka kuulus sealse ülikooli La Sapienza okupeerimine, siis tulid nad erilaevaga. Itaalia riigis on nimelt levinud põhimõte, et raha ega asukoha pärast ei tohi inimene meeleavalduselt kõrvale jääda ning avalik transport on kohustatud meeleavaldajatele sümboolse hinnaga minimaalset transpordivõimalust pakkuma. Jah, see võimalus on tihti ebamugav, aga sa jõuad vähemalt kohale.
Ma ütlen oma Itaalia sõpradele alati, et nad paneks tähele kui vabas riigis nad elavad. Mul on iga kord kurb ja paha selle pärast, et riigi pealinnas, mille kodanik mina olen, peab meeleavalduse korraldaja linnale kompenseerima saamata jäänud parkimistulud, kui linn seda nõuab. Minu riigis võtab parlament vastu seadusi, mille kohaselt võib vangistada inimesi, kes plaanivad üritusi, mille käigus võib, aga ei pruugi midagi vägivaldset juhtuda. Et see on riik, kus seadustatakse võimalus täidesaatva võimu poolt pelgalt poliitilistest kaalutlustest lähtudes kaitsejõudude kaasamine suvalise siseriikliku probleemi lahendamisse. Riik, kus juba aasta tagasi püüti vastu võtta seadust, mis keelas korraldada koosolekut, kus lihtsalt arutatakse põhiseadusliku korra muutmise üle. Kurb, et Eestist on saamas riik, mis püüab saavutada korda autoritaarsetel meetoditel.
Tegelikult autoritaarsed valitsused ei loo korda. Autoritaarsed valitsused kasutavad seadusi omaenda huvides, neid vajadusel ümber sõnastades ja omaenda seadusi ignoreerides. Mussolini Itaaliast või ka ükskõik millisest NSV Liidu etapist leiab suurel hulgal korruptsiooni, seadustest kõrvalehiilimist, varastavaid ametnikke. Autoritaarne võim võib vast saavutada sotsiaalse konflikti puudumise, kuid sotsiaalne konflikt iseenesest ei näita "korra puudumist." Sotsiaalne konflikt ei ole ühiskonna haigus vaid palavik, mis indikeerib, et midagi on valesti. Hävitades selle indikaatori lükkab autoritaarne võim lihtsalt probleemi plahvatust edasi. Lisaks, terroriseerides kõiki, kes probleemidele osutavad, õpetab seesugune kord inimestele argpükslust, pealekaebamist, konformismi.
Mul on ikka veel unistus. Ma unistan sellest, et Eesti riigis oleks võimalik ka kõige kohutavamaid ideid välja ütelda, kartmata repressioone, ka seepärast, et vaid niisugune põhimõte loob võimaluse innovatiivsete mõtete tekkeks. Ma unistan sellest, et Eesti riik valiks rahumeelsuse, kuna meie kodanikud saavad seda kõik võrdsetel alustel ratsionaalse arutelu tulemusena otsustada. Ma unistan sellest, et kõigil meie kodanikel oleks võimalus hirmuta ja aktiivselt väljendada kõike muud kui rahulikku meelt, kui keegi nende põhiseaduslikke õigusi üritab kitsendada.
Mäletades kui valus oli isegi mänguajalehe tsenseerimine, unistan, et Eestist ei saaks kunagi riiki, kus sajandi ühiskondlikku elu mõjutavad originaalsed mõtted avaldatakse nime all "Vanglapäevikud".
Oudekki Loone
on politoloogiadoktorant, Tallinna ülikooli rahvusvahelise ja võrdleva poliitika lektor. On käinud Euroopa Liidu ja OSCE valimisvaatlejana missioonidel Libeerias, Jeemenis, Indoneesias, Kõrgõzstanis ja Bangladeshis. Liikumiste "Ei politseiriigile" ja "Kaheksanda mai liikumine" liige.
