Ülo Õuna suur mälestusnäitus Kumus
Ülo Õuna (1940-1988) looming tundub veel praegugi eesti kunstis väga erandlik. Ta on mõjutanud tervet põlvkonda eesti kujureid, ehkki pole kunagi töötanud õppejõuna. Ülo Õun tõi eesti kunstinäituste õhkkonda lõbusat elevust, kirgi ja hämmingut, mida keegi eales ei oleks osanud siduda ajastu kiiresti muutuvas kunstielus kõige igavamaks kunstiliigiks tembeldatud skulptuuriga. Temaga tuli eesti 1970. aastate skulptuuri midagi olemuslikult uut: sõbralik grotesk, mis väljendus nii skulptori loodud portreedes kui ka figuraalses vabaloomingus.
Õuna köitis skulptuuris värv, vormide voolavus ning muutlikkus. Ta pakkus eesti suletud ja kitsas kultuuriruumis sedavõrd palju skulptuuriga seni seondamatuid uusi võimalusi, et publikul oli võimatu ükskõikseks jääda. Ta teosed tekitasid näitustel nii kirglikku poolehoidu ja imetlust kui ka põlastavaid vastaseid. Õuna loomingus leidis käsitlemist inimese subjektiivsem vaimne olemus.
Võiks öelda, et ta fikseeris sügavalt inimlikke seisundeid, mida seni polnud eesti skulptuuris keegi üritanudki portreteerida. Tänu Ülo Õunale muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks.
Kuni 1. novembrini kestvat näitust saadavad filmid, ajastuomased fotod ja autori joonistused.