Alles see oli, kui laulsime laulupeol nagu ühest suust ja südamest, et "eesti neiu sirgub eesti peiule" ning plaksutasime pulmatantsu "Tuljaku" rütmi. Kuid eks uhkeid pulmi ja tervisest pakatavaid priskeid pruute on olnud ennemuistegi ning Madalmaa­des olid pulmapildid olemas enne fotograafia leiutamist. Näitusel "Elu melu" on neid koguni kahest pulmast ning kokku kolm.

Kaks pidu

Esimesena neist leiab näitusekülastaja kindlasti Maerten de Vosi (1532-1603), Antverpeni ühe kuulsama kunstniku töökojast pärit "Kaana pulma" (u 1600). Kuigi selle peategelane on imettegev Jeesus, hiilib autor ajastule omaselt mööda sündmuse tegelikust, antiiksest miljööst. Selle asemel viib ta vaataja oma õitsva kaubalinna eliidi, rikaste kaupmeeste juurde.

Pidulaualt ei puudu siin ei apelsinid ega suhkrutükid ning vein voolab lausa ojadena. (Ja kui otsa saab, tehakse seda imeteo abil juurde.) Laua taga istuvat vaprate ja ilusate seltskonda täiendavad külaline Veneetsiast ja tema türgi äripartner, kes poetab ta abikaasa kõrvu mesisõnu.

Teistsugune sära iseloomustab aga Pieter Breughel noorema (1564-1638) ateljee "Pruudi saatmist" ja "Andide toomist" (u 1630). Erinevalt "Kaana pulmast" ei võta need eeskujuks Veneetsia koolkonda, vaid omamaist, kunstniku isa Pieter Bruegel vanema (1526/30-1569) poolt loodud traditsiooni. Külmalt pidulikke pärlhalle varjundeid asendavad siin rõõmsalt kontrastsed must, valge ja punane. Pulmalisteks on aga talupojad, kes on sama lihtsad nagu nende mullalõhnaline elugi.

Pruut kui puukuju

Vaatamata ületamatutele seisusevahedele on mõlemas laudkonnas paljugi ühist, sest eks elanud nii rikkad kui vaesed samal maal ja järgisid põhijoontes samu traditsioone. Eriti silmatorkav on Madalmaade pulmakommete pruudikesksus. Peategelane istub nii maal kui linnas aukohal, olles samas - nagu kruustangide haardes - ämma ja peigmehe vahele surutud. (Viimati nimetatut on sealsetel pulmapiltidel, eriti kui pidu on tuurid üles võtnud, sageli raske ära tunda. Ja vahel teda ei leiagi.)

See-eest ei kao pruut kunagi kuhugi! Tema istub, tohtimata süüa, juua ega rääkida, nagu puust pühakuju (või hoopis ohvritall?). Loomulikult paneb ämm ta kohe proovile, pakkudes kaupmehenoorikule veini ja maiustusi, kuid see vastab nagu vaja, s.t keelduva žestiga.

Tulevasel taluperenaisel seda probleemi veel ei ole, sest talle tuuakse parasjagu ande.

Pealegi on ämmal niigi tegemist, et kõike ­ikka õigesti ära paigutada. Oleks tõesti ju kole, kui loodetavasti varsti vajaminev lapse pissipott satuks võõrastesse kätesse! Samamoodi ­väljendab lootust pere suurenemisele häll, mida üle peade edasi ulatatakse. Samas on see ka vihje, et tähtsat sündmust ei tule enam kuigi kaua oodata.

Maalitud koomiks

Algul oli neid talupulmade teemalisi maale veelgi enam ning meieni on jõudnud vaid näited sarja esimesest poolest.

Nimelt olid Madalmaa­des levinud viiest-kuuest maalist koosnevad pulmapildisarjad, mis sarnaselt koomiksiga kujutasid ajaliselt järgnevaid sündmusi. Teemadeks olid: 1. Peigmehe kirikusse saatmine; 2. Pruudi kirikusse saatmine; 3. Andide toomine; 4. Pulmapidu; 5. Abieluvoodi sisseõnnistamine; 6. Abielu argipäev.

Ku na kohmakate maainimeste askeldamist vaadati haritud linnainimese silmadega, äratas matsirahva eluolu imestust, tõmbas suu muigele ja muutis kujutatu koomiliseks. Seetõttu ei jäädvustatud kunagi kõige pidulikumat sündmust - laulatust, mida ju karikeerida ei sobinud.

Küll võis anda oma naerusoonele vaba voli seeria viimastes osades. Kui viiendal pildil valas lapseootel pruut enne pulmavoodisse heitmist silmakirjalikult ärevuspisaraid, siis vahel lisanduval kuuendal "vaatusel" lasi ta juba armukesel akna kaudu lahkuda.

Veinireklaam Vigalast

Kuidas need kolm pulmapilti Eestisse sattusid, võib vaid oletada. Vosi töökojast pärineva suurejoonelise teose kohta on teada, et see asus enne 1975. aastal Kunstimuuseumi jõudmist Vana-Vigala kirikus, kuid seda ei kasutatud altarimaalina. Ehk oli see kunagise mõisniku-kirikupatrooni kingitus?

Vastamata jääb ka küsimus, millal see Vigalasse jõudis. Pole ju välistatud, et see osteti juba kunstniku eluajal tema töökojast kui variant Antverpeni katedraali kabeli altarimaalist (1596-97). Selle tellisid sinna veinikaupmehed, et olla korraga meelepärased nii Jumalale kui oma kundedele. Sai ju vee veiniksmuutmise teema kaudu oma toodangule reklaami teha!

Maria Stella Petronella põnev elu

Veelgi põnevam on Pieter Breughel noorema ateljees loodud paariku võimalik teekond.

Kõigepealt võisid need jõuda Madalmaadest ostu teel Inglismaale, sealt kaasavarana Hiiumaale.

Asi oli nii, et Suuremõisa mõisnik Eduard von Ungern-Sternberg, legendaarse rannaröövli "Ungru krahvi" poeg, kosis 1810. aastal meeletus kirehoos naiseks itaallanna Maria Stella Petronella. Peiust üheksa aastat vanem, kuid hästi säilinud daam oli sündinud uksehoidja peres, kuid pidas ennast Prantsuse kuninga venna imikuna äravahetatud tütreks. Sellest väitest mõjusam oli muidugi tõsiasi, et ülivarajane abielu rikka vanakesega oli teinud temast Newborough' lordi Sir Thomas Wynni auväärse lese. Uus abielu ei püsinud siiski kaua ja varsti nähtigi hakkajat prouat hoopis Pariisi salongides.

Ülimalt tõenäoliselt tõi Maria Stella maalid Eestisse oma esimese abikaasa pärandina, sest Madalmaade taluelu teemalist vana kunsti osati 18. sajandi lõpu Inglismaal hinnata. Eriti innukalt kogusid seda liberaalselt meelestatud poliitikud, kelle hulka kuulus ka Sir Thomas Wynn. Nii vastandati end konservatiivsetele ringkondadele, kes eelistasid rafineeritumaid teemasid ning kaasaegsemaid autoreid.

Teekond Hiiumaalt Tallinna, vahepeatusega Nõval

Pärast proua surma jäid maalid nähtavasti tema ja Eduardi ainsale pojale Ewaldile, kes pärandas need oma tütrele. Josephine abiellus, asus elama Nõva mõisa Läänemaal ja sünnitas poja. See, kunagise seiklejanna lapselapselaps Eduard von Baggenhuwudt andiski Nõva viimase omanikuna maalid 1920 üle Põhja-Eesti kunstikaitse toimkonnale.

Järgmisel aastal jõudsid need Tallinna, registreeriti kunstimuuseumi kõige esimeste eksponaatidena (EKM VM 1 ja 2).

Muuseumi püsiekspositsioonis, kuhu nad seejärel meie Madalmaade kollektsiooni vanema osa tähtteostena paigutati, on nad olnud siiani. Seoses näitusega on neid võimalik vaadelda hoopis uues kontekstis, milles on nad koos "Kaana pulma" ja paljude teiste pere-, elu- ja pidupiltidega saanud üheks osaks elu melust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid