München 1938 – Molotov-Ribbentrop 1939: ühest „unustatud” aastapäevast
Parimal juhul piirdutakse temaatiliste kirjutiste ning konverentsidega. Nii ka läks, muide. Kontrast on aga seda suurem eelkõige võrrelduna Nõukogude-Saksa mittekallaletungi pakti (koos salaprotokollidega) sõlmimisele pühendatud praeguste rohkearvuliste ürituste-publikatsioonidega. Viimased tipnesid muidugi hiljutise OSCE vastava resolutsiooniga, milles sisuliselt võrdsustati natsism ja stalinism ( tõsi küll, see ei ole ei siduv leping ega seadus). Eestis aga mitmete massiaktsioonidega.
Mis siis seal Müncheni linnas toimuski? Nimelt nõustusid tolleaegsed Euroopa juhtivad demokraatlikud riigid Suurbritannia ja Prantsusmaa (hoolimata vastavatest lepingulistest sõjalistest garantiidest) Saksamaa nõudmistega liidendada põhiliselt sakslastega asustatud Sudeedimaa Saksa Reich´ga. Tšehhoslovakkia (kelle delegatsiooni Müncheni konverentsile muuseas ei kutsutudki!) valitsus andis konsolideeritud saksa-inglise-prantsuse-itaalia diplomaatilisele survele järele, kusjuures nõukogude sõjalist abi ei julgetud siiski vastu võtta. 1938. aasta sügisel annekteeriti Sudeedimaa ja mitmed Austriaga piirnevad alad; rahuldati ka Ungari ning Poola territoriaalsed nõudmised (seega osalesid ka nende maade poliitilised juhtkonnad Adolf Hitleri ekspansionistlike plaanide täideviimisel). Kokku minetas Tšehhoslovakkia üle 40.000 ruutkilomeetri oma territooriumist. Järgmise aasta märtsis annekteeris natsi-Saksamaa juba kogu Tšehhi, Slovakkias aga pandi võimule marionetlik valitsus.
5. oktoobril 1938 tagasiastunud president Edvard Beneš (1884-1948) emigreerus alguses Inglismaale ning seejärel Ameerika Ühendriikidesse. Nagu väga paljud tšehhid, pettus temagi sügavalt Läänevõimudes, viimase mõjul hakkas ta alternatiivina tegema üha aktiivsemalt koostööd stalinistliku Nõukogude Liiduga. Ka pärast II Maailmasõja lõppu.
Esitatud faktid tundusid mulle sedavõrd väljakutsuvalt markantsetena, et viibides mõne aasta eest ühel koosviibimisel pärisin ühelt kõrgelt Poola diplomaadilt, et kuidas küll säärast käiku seletada? Mõnevõrra kohmetuna lohutas ta mind: haaratud Tešini linna regioon oli vaid väike osa Tšehhoslovakkiast. Vastasin: Poola sai vaid niipalju, kui palju talle lubas Führer. Kuid mehe lihtsakoeline demagoogia mind teataval määral kurvastas, sest tal ei olnud midagi argumenteeritud öelda. Teatavasti vähem kui aasta pärast osutus Poola ise uue, saksa-nõukogude agressiooni ohvriks. Huvitav, kas Poola ja Ungari võimud on näituseks Tšehhilt ametlikul tasandil andeks palunud? No umbes nii, nagu seda ikka veel jätkuvalt Venemaalt mahalastud ohvitseride eest oodatakse.
Miks siis lõpuks reedeti Läänt usaldanud Tšehhoslovakkia demokraatia (Winston Churchilli (1874-1965) tabava määratluse kohaselt)? Nõukogude võitlevalt-apologeetiline historiograafia põhjendas niisugust poliitikat eelkõige briti-prantsuse imperialistide sooviga meelitada iga hinna eest maksimaalselt teravdada suhteid Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Hoopis tõenäolisem tundub mulle olevat omaaegsete demokraatlike politikaanide (eelkõige Neville Chamberlain (1869-1940) ja Édouard Daladier (1884-1970) tegevusmotiivis lihtsakoeliselt-nahahoidliku oportunismi soov - reedame Tšehhoslovakkia ning me ei pea sõdima! Niisugust katastroofilist poliitikat märgistas Churchill talle iseloomulikult teravmeelselt: „Teil oli võimalus valida häbi ja sõja vahel - te valisite nii häbi kui ka sõja!".
Edasistest sündmustest kirjutatakse vähemalt siinmail päris põhjalikult ning jäädakse veel väga kauaks kirjutama. Ometigi ärgem unustagem: München eelnes Molotov-Ribbentropile ning nende vahel on lausa otsene seos. Miks siis Münchenist räägivad-kirjutavad valdavalt ajaloolased. „Vana-Euroopa" liidrid ei tunne ennast Müncheni traumat meenutades just eriti mugavalt, „Uue-Euroopa" poliitilisel eliidil ning olulisel osal nö tavainimestest on esitada aga omad emotsionaalsed ajaloolised arved geopoliitilis-ideoloogilis-majandusliku sõltuvuse eest Nõukogude Liidu õigusjärglasele Venemaale. Seda enam, et nii mõnedki Kesk-Euroopa riigid sõdisid viimases maailmasõjas teatavasti natsi-Saksamaa poolel.
